Aleksandr Solženitsõn pidas 1976. aastal BBC raadios kõne lääne ja NSVL-i suhete teemal, milles osutas, et raudse eesriide taga nähti juba toona lääne tõekspidamistes sarnasusi arengutega, mis lõppes Venemaal 1917. aasta ja järgnevate õudustega.
Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1970) Aleksandr Solženitsõn saadeti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust (NSVL) välja 1974. aasta 13. veebruaril, millele eelnes temalt Nõukogude kodakondsuse võtmine. Järgneval aastal pidas ta kolm kõne Ameerika Ühendriikides ja 1976. andis ühe intervjuu Briti ringhäälingule BBC ning pidas raadio vahendusel kõne.
Alljärgnev lõik on pärit 1976. aasta 24. märtsil BBC eetris kõlanud kõnest. Kõik viis kõne ja intervjuud on kokku võetud raamatus "Hoiatus läänele". (Alloleva tsitaadi leiab 68. leheküljelt).
"See on kummaline tunne, millega need meie seast, kes on pärit Nõukogude Liidust, vaatavad tänasele läänele. See paistab välja, nagu me poleks naabrid, pärit samalt planeedilt ja isegi samast ajastust.
Ometigi mõtisklevad NSVL-ist pärit inimesed lääne teemal, milline saab olema viimase tulevik. Elik vaadatakse seitsekümmend aastat tagasi ja nähakse oma minevikku täna kordumas.
Mida nähakse, on alati sama, mida see kujutas siis: vanemad alistuvad oma laste arvamustele; nooremad põlvkonnad vaimustuvad õõnsatest ja väärtusetutest ideedest; professorid tunnevad hirmu vanamoodne olemise ees; ajakirjanikud keelduvad vastutamast enda kergemeelselt laiali loobitud sõnade eest; kõik tunnevad kaasa revolutsioonilistele äärmuslastele; inimesed, kellele see kõik üldse ei meeldi, pole võimelised elik ei taha selles laadis arvamusi avaldada; valdav osa inimesi alistub loiult maailmalõpu tundele; valitsused on nõdrad; ühiskondade enesekaitsemehhanismid halvatud; vaimne segadus tingib poliitilise raputuse.
Kõik, mis selliste arengute tulemusel juhtub, ootab ees endisi NSVL-i kodanikke. Kuid see aeg on ligi ja [NSVL-i] kibedatele mälestustele toetudes saab hõlpsalt ennustada, millised saavad olema tulevased sündmused.
1917. ülemaailmsele murrangule järgnenud aastatel jõudis pragmatistlik filosoofia koos selle keeldumisega langetada moraalseid otsuseid, mis kasvatas üles tänase Euroopa, oma loogilise järelduseni: kuna pole olemas kõrgemaid vaimseid jõudu Minust – Inimesest suure "I"-ga –, kes on univesumi hiilguse kroon, siis kui keegi peab täna hukkuma, peaks see olema keegi teine, mitte Mina, mitte minu üliväärtuslik isiksus, ega ka minu lähedased.
Maailmalõpu torm mällas juba üle maa, mida tunti varem Venemaana kui Lääne Euroopa väljus kiirkorras sellest kohutavast sõjast. Kiirustades unustas see tuua tagasi jõukuse, moed ja viimased tantsud. David Lloyd George [1. Ms aegne, Liberaalsesse parteisse kuulunud Briti juhtiv poliitik] leidis päriselt: "Unustage Venemaa. Meie töö on oma kodanike heaolu tagamine."
1914. aastal kui Lääne demokraatiad vajasid abi, siis "Venemaa" abi ei keelanud. Kuid 1919. aastal neile Venemaa kindralitele, kes kolm aastat olid sõdinud Marne'i, Somme'i ja Verduni eest, koormates nii viimase piirini Venemaa ressursse, keeldusid nende lääne sõbrad jagamast sõjalist abi ja isegi nendega liidu sõlmimisest.
Prantsusmaa mulda on maetud suurel hulgal Venemaa sõdureid. Kes läksid Konstantinoopolisse, mõisteti hukka nende moona pärast elik pidid hüvituseks ära andma oma aluspesu. Peale mida sunniti neid kas pöörduma tagasi Venemaale elik asuma reisile Brasiiliasse, kus neist said kohviistanduste pool-orjad.
Näotuid tegusid saadavad tavaliselt ilusad, isegi teravmeelsed õigustused. 1919. aastal ei öelnud keegi avalikult: "Mida meil on tegemist teie kannatustega?" Selle asemel inimesed rääkisid: "Meil pole mingisugust õigust toetada isegi oma liitlast selle rahva tahte vastu."
Toimetas Karol Kallas