Praegu on kätte jõudnud taas see aeg, kui ühiskond ja seda juhtiv „eliit" jagab präänikut oma parimatele alamatele ja sõnakuulelikele tegijatele, nii et lust on vaadata, kirjutab Jüri Kotšinev.

Koalitsioon, kes valitseb meeleheitlikult Toompeal ja kes on täiesti ootuspäraselt kaotanud viimaste kohalike valimiste käigus võimu riigi pealinnas Tallinnas, teeb meeleheitlikke katseid „säilitada head nägu" väga halva mängu juures.

Võimupöörde käigus eelmise linnavalitsuse koalitsiooni poolt linnapeaks upitatud Ossinovski näitas koos oma koalitsiooniparteritega pealinna rahvale oma täielikku saamatust Tallinna linnapea kohal. Tegemist oli suure läbikukkumise, põrumisega.

Üllatav eelmiste kohalike valimiste ajal 2025. aasta novembris oli see, et Ossinovski partei üldse mingeid hääli sai. Reformierakonna selge läbikukkumine nii pealinnas kui üle Eesti oli aga täiesti oodatav ning seaduspärane ja see teeb kahtlemata rõõmu igale normaalsele valimas käinud kodanikule. 

Mõistagi ei jäänud valimiste järel nendel valimistel Tallinnas põrunud reffide ja punaste parteil muud üle kui teha kohutavat kisa ja süüdistada võitjaid kõikides nendes asjades, mida pealinnas võimul olles ise tehtud sai.

Uus reffide Tallinna organisatsiooni juht Maris Lauri on korduvalt üritanud üles näidata oma partei „üleolekut" reaalsetest asjaoludest ning koos oma erakonnakaaslastega mängitakse mängu, et „me tuleme varsti tagasi niikuinii".

Sama hoiakut hoitakse ka tulevaste riigikogu valimiste suunal, kus praegune õnnetu reitinguga maadlev peaminister reformierakonnast Kristen Michal teeb näo ja isegi kõneleb sellest, et peab oma juhitud erakonna viima järgmistel parlamendivalimistel nii kaugele, et järgmine valitsus Eestis moodustatakse jälle reformierakondlaste juhtimisel.

On meeliülendav näha selle partei ponnistusi rabeleda tõsielu realiteetidest välja ja mängida ikka ja jälle „võitjaid". Eriti meeleolukas on vaadata poliitilise agitatsiooni võtmes tehtud plakateid, kus on kujutatud kolme tuntud reformierakondlaste „poliitilist vaala".

Nendeks on Jürgen Ligi, tema kõrval Maris Lauri ja lõpuks Õnne Pillak. Paksuse järjekorras on neid kujutatud justkui kolme pingviini, kes nagu veel ei tea, et nende juurde see aasta Karlsson kommikotiga ei tulnud ja neile aurahasid ei jagatud, kuna nad kõik sõid halvasti ja ei kuulanud vanemate kodanike sõna.

Eriti puudutab see halb söömine Jürgen Ligi. Välimus ei pidanud olema „oma teha" ja mõistus samuti, aga oma teha võiks olla käitumine. Kuna nimetatud tegelaste käitumine ei erine positiivses mõttes nende teistest erakonnakaaslastest ega ka koalitsioonipartneritest, siis saab nende käitumise kohta teha märkusi küll ja küll.

Praegu on kätte jõudnud taas see aeg eestlaste poliitilises elus, kui igasugused ametiliidud ja tsunftid peavad meeles oma liikmeskondade parimaid tegijaid. Kired sellisel ajal ja ootused koos uudishimuga on laes ja pinge on suur. Ühiskond ja seda ühiskonda juhtiv „eliit" „jagab präänikut" oma parimatele alamatele ja sõnakuulelikele tegijatele, nii et lust on vaadata.

On jälle aeg selg sirgu lüüa ja saada rinda ordenid. Toimub protseduur nimega remise de decoration ja sellele järgnevigaaastane defile de pinguins.

Selle tunnustava protseduuri läbinud tublid ja riigitruud kodanikud on auga välja teeninud „tubli kodaniku" austava tiitli, aga need, kes on sellest iga-aastasest rituaalist ilma jäetud võivad rahus ja lõpmatus kadeduses jälgida nimetatud tseremooniaid veebist või TV-st. Mõistagi ei puuduta minu kirjutatu neid, kes ei ihka saada süvariiklikult tunnustatud kogu kodanikkonna ees, kelle seas on kindlasti palju tublisid inimese. Selliseid inimesi, kes ei ava iialgi Kroonika formaati kuuluvaid kollase perioodika väljaandeid.

See, mida moekas mees Hendrik Terras seekord seljas kannab ei huvita normaalseid inimesi mitte üks põrm. See, kuidas tunneb ennast parasjagu Henrik Hololei, ei huvita enamust inimestest samuti mitte.

Mismoodi krigiseb mõlkis teekannu meenutav ja järjekordset umbusaldushääletust ootav haridus- ja teadusminister ei ületa enam uudisekünnist. Kunagi lauldi selliste särtsakate komsomolide kohta „uhke neile on kolhoos". Kes taolistele tegelastele tänapäeval uhke on, ma ei tea.

Seda, kas Jürgen Ligi sööb parasjagu puulehti või tarbimisaja ületanud turistieine konserve, ei ole samuti huvitav teada, seda enam, et temal on juba kõik tarvilikud medalid olemas. Kõliseb ta aga isegi ilma neid rinda panemata ja seda kõlinat on ikka aegajalt kuulda üle terve vee ja maa. 

Olen tihti näinud, kuidas nii mõnelgi kohalikul poliitikul tekib võimu juurde saades justkui mingi „võimukramp". Nad harjuvad linnapeadena või vallavanematena „rahvast teenides" oma ametirahadega nii ära, et siis, kui tähtaeg ametis olla mööda saab ja amet koos vastava ametiketiga tuleb järgmisele linnapeale või vallajuhile loovutada, ei saa nad kuidagi sellega hakkama ja käed hoiavad justkui krambis olles oma kaotatud ametiraha ketist kinni.

Heaks näiteks selle kohta on Narva linnapea Raik, kes ei saa kuidagi elatud ilma Narva linnapea olemata. Neid näiteid on veelgi, aga nendest ei taha ma kirjutada.

Ammu oleks aeg kõikidele neile, kes on enda arvates saanud suure ülekohtu osaliseks ja jätkuvalt aurahadest ja ametitest ilma jäänud, asutada lohutusauhinnana mõned „Kalamaja tähe" või „Uppunu päästmise" medalid.

Selles aurahade süsteemis oleks kõige väärikam ja kõvem ordenipaelal üle õla kantav „Assamalla mõõga" orden, millest järgmine oleks „Mahtra malaka" ketiklassi kuuluv auraha. Mõnele kohalikule heraldikule (neid on Eestis palju) ei oleks eriti raskeks ülesandeks selliseid aurahasüsteeme välja töötada ja aurahasid valmis meisterdada.

See on mõistagi vaid nõuandev hääl minu poolt rahvale mõtlemiseks välja hõigatud, aga tõsiselt soovitan kaaluda oma valikuid 2027. aasta valimiste ajal, et reffid ega punased koos kahesajalistega võimu juurde enam ei saaks.