Rahvahulga juhtimine suurlinnas on odavam ja lihtsam kui inimeste juhtimine, kes elavad laiali külades. Me ei pea massiliikumise korras kõik maale kolima ent peame tähele panema, et vajame palju rohkem autonoomiat, kirjutab Roland Tõnisson.

Maailm on kuri koht hoolimata Eesti valitsusparteide väsimatutest pingutustest. Lugedes uudiseid sellest, kuidas Eesti on valmis ja vajab vaid veidi peenhäälestust, kuidas kogu maailma poliitikud otsivad palavikuliselt võimalust suhelda Eesti ministritega jääb mulje kui loeks C.R.Jakobsoni tekste eesti rahva vägevusest – ka temal käisid eestlaste vanemad Rooma keisritega nõu pidamas ajal, mil sakslased alles loomanahkades ringi käisid, koobastes elasid ja vist isegi tuld ei tundnud.

Reformierakonna küüditamisprogramm on nende aegadega võrreldes lausa humanitaarheategu – inimestele on antud võimalus täiesti priitahtlikult lahkuda kodumaalt geniaalsete ideede teostamise jalust:

„Nüüd sõjatööstus – huuga!

Rail Baltic – lõika!

Püssirohutünnile sa, Nursipalu, vasaraga löö!"

Süda lausa hõiskab: „Elagu Eesti valitsus! Kõige humaansem valitsus maailmas!" Kui 1944.aastal põgenesid inimesed nõukogude võimu hirmus, siis nüüd lahkuvad inimesed Eestist põu tulvil tänust valitsuserakondade vastu.

Eesti ministrite vanemlikust hoolest on meil märke mitmeid. Peagi käivitub teadust usaldades ja rahva hüvanguks taas sundvaktsineerimise programm. Aastaid on juba toimunud maaelu väljasuretamise programm, sest linnas on ju mugavam elada.

Kodanikkonnast kujundatakse elanikkonda ehk biomassi, sest valitsuspartei on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Ja poliitikaga ei peaks üks biomassi ühik oma peakest vaevama, sest ta kuulub nende hulka, kes on purulollid. Seega olgem tänulikud, et on inimesi, kes on riigijuhtimise ränga koorma enda õlgadele võtnud. Omakasupüüdmatult. Või …?

Ukrainas tegutsev nõustaja ning finantsist Sergei Androsov on mõtisklenud sellel teemal. Tema räägib Ukrainast, ent tegelikkuses oleme kõik ühe lõa otsas. Sergei Androsov küsib:

"Kas te arvate, et külad surevad välja „loomulikult"? Et noored „lihtsalt tahavad linna minna"? Ei. Süsteemile ei ole vaja inimest, kellel on oma puurkaev, köögiviljaaed, viljapuuaed, loomad ja toiduga täidetud kelder.

Selline inimene on liiga sõltumatu. Teda on võimatu kontrollida. Ta on autonoomne. Süsteem vajab aga ideaalset tarbijat — inimest, kes on sõltuv supermarketist ja sureb nälga 48 tunni jooksul, kui toidu kohale toimetamine peatub."

Androsov järkab:

Siin on 4 mehhanismi, kuidas me kaotasime vabaduse, vahetades maa ja aia „linna mugavuse" vastu.

Mehhanism 1: „Toidu tellimine" ehk 48 tunni rihm

Külas võib kuude kaupa mitte kulutada raha toidule kui sul on köögiviljaaed, viljapuuaed, kelder, hoidised, kanad, lehm või kits.

Linnas oled sa „supermarketi nõela otsas." Käid seal üle päeva nagu tööl. Kui pangakaart mingilgi põhjusel blokeeritakse või poed suletakse (sõda, kriis, elektrikatkestus), algab kahe päeva pärast linnaelaniku korteris tõeline nälg.

Sa ei osta lihtsalt toitu. Sa maksad iga päev korporatsioonidele maksu ja lõivu õiguse eest elada. Oled 100-protsendilises sõltuvuses.

Fakt: suurtes linnades on poodide toiduvarud arvestatud 3–5 päevaks. Ilma pidevate tarneteta jäävad riiulid tühjaks.

Mehhanism 2: „betoonkarbi" lõks

Ukrainlased on sajandeid ellu jäänud tänu maale. Iga kriisi, sõja või näljahäda korral jäi küla ellu, linn suri välja.

Elektrikatkestused 2022–2023 näitasid julma tõde: korter suurlinnas ilma elektri, vee ja kütteta muutub mõne tunniga surmakambriks. Inimesed külmetasid, istusid ilma veeta, ei saanud süüa valmistada. Valitses täielik abitus.

Eramaja koos maatükiga seevastu on kindlus.

Kui on ahi — on soojust.
Kui on puurkaev — on vett.
Kui on kelder ja aed — on toitu.

Teid on sihikindlalt aetud linnadesse, kus olete abitud ilma kommunaalteenuste, elektri, vee ja gaasita. Linnaelanikud sõltuvad infrastruktuurist, mida saab igal hetkel välja lülitada.

Mehhanism 3: asendus – musta mulla asemel plastik

Ukraina on Euroopa kõige viljakama maaga riik. Must muld. Ideaalne kliima põllumajanduseks. Aga selle asemel, et süüa oma, looduslikku, oma maal kasvatatud toitu — ostame supermarketitest maitsetuid „plastikust" Türgi tomateid ja antibiootikumidega täidetud mune kulla hinnaga.

Anname poole oma palgast rahvusvahelistele korporatsioonidele rämpstoidu eest, mis on täis keemiat, samal ajal kui meie külad kasvavad umbrohtu või ostetakse üles agrokontsernide poolt, et eksportida saaki Euroopasse ja Hiinasse.

Absurd?
Jah.

Aga see on reaalsus, mida oleme hakanud pidama normaalseks.

Mehhanism 4: digitaalne karjaaed ja „tark linn"

Rahvahulga juhtimine suurlinnas on odavam ja lihtsam kui inimeste juhtimine, kes elavad laiali külades. „Tark linn" on ilus nimi totaalsele jälgimisele: kaamerad, näotuvastus, digiraha, mida saab kaugelt blokeerida.

Meid harjutatakse: mitte süüa tegema, vaid tellima kulleriga. Mitte kõndima, vaid kutsuma taksot. Mitte maksma sularahas, vaid ainult kaardiga (et jälgida). Mitte omama, vaid rentima nii korterit, autot kui isegi riideid.

Mida vähem oskame oma kätega teha (Kolumn: nutitehnoloogia kui elu pärssiv „ajupikendus" – Objektiiv) — seda rohkem toome kasumit korporatsioonidele. Mida rohkem sõltume teenustest, seda lihtsam on meid kontrollida.

Mõned ütlevad: „Küla tähendab vaesust ja mahajäämust. Linn tähendab progressi ja võimalusi. Ma ei taha peenarde vahel mütata."

Teised mõistavad: „Mind häirib sõltuvus supermarketist ja kommunaalteenustest.
Ma tahan autonoomiat. Ma tahan oma maad, vett ja toitu. Ma tahan vabadust."

Kus olen selles süsteemis mina?"

Sergei Androsov esitab oma kirjatükis üleskutse, mille siin veidi ümberseatuna ära toon.

Me ei pea massiliikumise korras kõik maale kolima ja hakkama talunikku mängima. Ent peame tähele panema, et vajame palju rohkem autonoomiat:

– oma maja maal, kuid interneti ja kaasaegsete mugavustega;

– oma puurkaev, kuid filtrite ja automaatikaga;

– oma päikesepaneelid ja akud;

– oma köögiviljaaed — mitte orjusena, vaid kindlustusena ja elukvaliteedina.

Maa on ainus tõeline vabadus ja vara, mis toidab ja ei reeda.

Meist tahetakse teha nõrgad, sõltuvad ja killustatud, et meid oleks lihtsam juhtida.

Aga me saame valida teise tee.

Sellega saab  nõus olla. Küllap igaüks rajab endale oma keskkonna sellisena, nagu ta ise tahab. Kindel on aga see, et 15-minuti linnade juttu ei aeta suusoojaks. Meid aetakse 15-minuti linnadesse (KOLUMN ⟩ Roland Tõnisson: nägude kontroll "15-minuti" linnas – Objektiiv), meie üle seatakse jälgimisprogramm (Kolumn: Hiina ime ja Brüsseli elektrikarjus – Objektiiv) ja Euroopa „liidrid" on vaimustuses Hiinas juba praktikasse viidud jälitustegevusest.

Kõige selle juures on kunagi olnud aeg, mil Saksa Demokraatlikus Vabariigis soodustati riiklike programmidega noorte liikumist maale. Rootsis reguleeriti tööstuse arengut nii, et ettevõtteid rajati linnadest välja. Põllumajandusega tegeles Rootsi maapiirkondades elavatest inimestest 20%. Ülejäänud olid hõivatud "provintsitööstuses."

Selline oli olukord vähemasti veel sajandivahetusel. Seda võib nimetada territooriumi ühtlase hõivamise poliitikaks. Regionaalpoliitikaks selle parimas mõistes. Selleks, mis on Eestis ammu allavett lastud.

Mida saan mina, vana vurle, teha selles olukorras? Astuda välja sellest moodsast ringmängust – loobuda nutitehnoloogiast ja istutada maha juurikad…

Kas vana karu õpib uued trikid selgeks? Või on mugavam lasta end lõõga pidada vedada? Või veel parem – lasta end eutaneerida kui muutun ühiskonnale ebarentaabliks koormaks?

Kõige vähem mida ma teha saan – olla teadlik toimuvast ja rääkida sellest ka teistele. Mitte lasta endale orjanime külge põletada.

Kõige tugevamad ja kestvamad on need ahelad, mida inimene ise endale mugavuse pärast külge paneb.