Isiklik ja vahetu suhtlemine on eluliselt oluline, sest see on ainus võimalus õppida, kuidas sõnad mõjuvad teistele inimestele. Suhtlemine nutiseadmetes teeb lapsed anonüümseks isegi oma nime all esinedes. Neil kaob vastutus oma sõnade ja mõtete eest, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Kunagi nimetati „ajupikendusteks" rullikeeratud nokkade mütse. Tänapäeval võib sellise nime anda ka nutitehnikale. Pigem on aga tegemist ajuasendajatega. Ekraanid ümbritsevad kaasaegset ininimest praktiliselt sünnist alates.
Kirjastus „Bombora" on sellel teemal andnud kevadel välja Adam Alteri raamatu „Ei saa lahti. Miks meie aju armastab kõike uut ja kas see on positiivne internetiajastul." originaalpeakirjaga „Irresistible". Teos räägib sellest, kuidas lapsed suhtlevad enam tehnoloogiaga ja tehnoloogia abil kui reaalsusega ja reaalsuses.
Seda, et tagajärjed võivad olla väga kurvad, teame me niigi. Lapsed on seetõttu ilma emotsioonidest ja ettearvamatuse kasulikust mõjust sotsiaalsete oskuste arendamisele. Arenemata jääb oskus isiklikult suhelda.
2012. aasta suvel viidi 51 Los-Angeleses elavat last nädala kestnud laagrisse. Oma päritolu poolest moodustasid nad läbilõike ühiskonnast. Taustalt erinevatena ühendas neid see, et kõigil oli kodus olemas arvuti ja pooltel ka nutitelefonid. Tehnilised abivahendid tuli nüüd jätta koju ja keskenduda laagris pakutavatele matkadele, kompassi kasutamise õppele, vibulaskmisele. Õpiti lõket tegema ja sellel toitu valmistama ning eristama söödavaid taimi mürgistest.
Esmaspäeval, laagri esimesel päeval, viidi nendega läbi DANVA2 test – mitteverbaalse suhtlemise diagnostiline analüüs. Lastele näidati inimeste fotosid, millel neid kujutati erinevates emotsionaalsetes olukordades. Lapsed pidid määratlema, kas fotodel kujutatavad isikud on õnnelikud, kurvad, vihased või hirmul. Küsimusi oli 48. Keskmiselt tegi iga laps 14 viga. Enne laagrist lahkumist tehti uus test ja nagu võib arvata, olid tulemused tunduvalt paremad, sest nad olid sunnitud suhtlema „reaalis" ja omandasid konkreetse kogemuse inimestega suhtlemisel.
Sisuliselt on nutiseadmete kasutamine võrdsustatav isolatsiooniga teistest inimestest. Metsadest leitud, loomade poolt kasvatatud lapsed ei suuda eristada inimeste emotsioone nende ilmete järgi. Sellega oli probleeme ka kõnealusel lastegrupil, kuigi nad olid viibinud „vabaduses." Seega võib öelda, et emotsioonide mõistmine on peen oskus, mis kasutamist leidmata atrofeerub, praktiseerides aga tugevneb. Just selle tulemuse jõuti ka eelkirjeldatud laagrinädala jooksul.
Toomaks lapsi tagasi reaalse elu juurde on Koreas ja Hiinas väljatöötamisel niinimetatud „Tuhkatriinu seadus", mis keelab lastel kasutada nutiseadmeid keskööst kuni kella kuueni hommikul. Mõistlik ettevõtmine. Eriti mõeldes sellele, et paljud tehnikaeksperdid, kes nutiseadmeid välja töötavad, hoiavad oma isiklikke lapsi nendest võimalikult kaugel.
Nad teavad, et tehnika asendab mentaalsuse põhifunktsioonid. Nutiseadmete sagedase kasutamisega kaob vajadus treenida oma mälu. Mälutreening on aga mentaalsete kõrvalekallete profülaktiline ehk ennetav ravi. Teame aga sedagi, et terve vaim aitab koos püsida kogu mehhanismil, mida nimetame inimkehaks.
Inimese aju vajab edukaks toimimiseks treeningut nagu kogu keha. Vaimsed väljakutsed on selleks parimad, eesmärk peab olema alati kõrgemal kui käesoleva hetke võimed Nutitehnoloogia aga uinutab inimese huvi ümbritseva reaalsuse suhtes, tehes nad vastuvõtlikeks nii väljastpoolt kui ka inimloomusest tulenevatele väga erinevatele ohtudele. Mis siin aga rääkida lastest ja noortest?
Ka üle kolmekümne aasta vanustest inimestest mäletavad vaid mõned üksikud inimesed peast oma lähedaste telefoninumbreid. Mõningate küsitluste tulemuste põhjal võib öelda, et 70% kaasaegsetest lääne inimestest otsib küsimuste korral abi netist, selle asemel, et oma mälu pingutada. Tegelikult on meil juba suures osas hoomatav oskamatus suhelda ja hakkama saada ka väljakutsetega inimsuhetes.
Isiklik ja vahetu suhtlemine on eluliselt oluline, sest see on ainus võimalus õppida, kuidas sõnad mõjuvad teistele inimestele. Suhtlemine nutiseadmetes teeb lapsed anonüümseteks isegi oma nime all esinedes. Neil kaob vastutus oma sõnade ja mõtete eest – see on selgituseks netikiusamisele, mis on viinud kurval moel paljude alaealiste ja teismeliste enesetappudeni.
2007. aastal tekkis koos iPad'i turule tulekuga võimalus nutitelefoni lehitsemiseks. Youtube'i kanalil on hulgaliselt videoid, milles on kujutatud nutiseadmeid osavalt kasutavaid lapsi ja selle üle uhkust tundvad „lapsevanemaid."
Ühel sellistest videotest on filmitud aasta vanust last, kes „žongleerib" osavalt iPadiga, ent on kimbatuses kui peab lehitsema pabertrükis ajakirja. Laps on jõudnud juba selles eas petliku arusaamani, et valitseb maailma, mida enda ümber näeb. Virtuaalsusest on saanud talle reaalsus. Kommentaaridest on leitav põhjendatud küsimus: „Milleks anda imiku kätte nutitehnikat?"
Vastus on lihtne – tehnika lapse kätte viskamine kergendab lapsevanemate elu. Laps on hõivatud meelelahutusega. Ja samas on pandud alus lapse eemaldumiseks reaalsest elust. Osad uurijad on arvamusel, et enne 2. eluaastat ei maksa lapsele nutitehnikat näidatagi. Laps vajab sel ajal otsest sidet oma vanemate ja teiste inimestega. Esimese kahe eluaasta jooksul pannakse alus oskustele suhelda maailmaga enda ümber.
Ameerika Pediaatriaakadeemia on nõus, et enne kolmandat eluaastat ei ole vaja lastele tutvustada ka televisiooni ega meelelahutuslikku meediat. Ka teismeliste nutiseadete kasutamist tuleb piirata kahe tunnini ööpäevas, sest elu ilma füüsilise aktiivsuseta, suhtluseta pereringis suretab inimese kui isiksuse.
Ometigi on väga keeruline vältida kontakti kõikvõimalike ekraanidega. Neli aastat enne esimese iPadi ilmumist, aastal 2006, vaatasid 43% alla 2-aastastest lastest igapäevaselt telerit. 85% vaatasid vähemalt kord nädalas. Umbes 61% alla 2-aastastest lastest veedavad praegusel ajal iga päev enam või vähem aega erinevat masti ekraanide ees.
Aastal 2014 avaldas organisatsioon Zero to Three andmed, mille alusel 38% alla 2-aastastest lastest kasutas mobiilseid seadmeid. Aastal 2012 oli see protsent 10. Neljandaks eluaastaks on nutiseadmete kasutajaid 80% lastest.
See organisatsioon leiab, et teatud aeg ekraanide ees on tänapäeval möödapääsmatu. Sellele „vastumürgiks" soovitavad naid terveid, sooje ja häid peresiseseid suhteid:
„Paljud uuringud näitavad, et olulisimaks faktoriks laste normaalsel arengul on positiivsed suhted vanematega, mida iseloomustavad soojus, armastus, koostöö, mis arendab lapse huvi maailma ja elu vastu."
Zero to Three on seisukohal, et lastel on võimalik välja kujundada eluterve suhtumine nutitehnoloogiasse. Ent see on võimalik vaid koostöös vanematega või hooldajatega. Nutiseadmete täieliku ärakeelamise asemel on neil vanematele kolm soovitust:
- Vanemad peavad aitama lastel nähtut seostada reaalse elukogemusega. Kui lastele mõeldud netimänge on võimalik mängida kodus olemasolevate leludega, siis tuleb seda ka teha. Või rakendada nähtut kodus käepäraste vahenditega mängimisel. Virtuaalmaailmas nähtu ei tohi kapselduda vaid sellesse. Nutiseadme sidet reaalse maailmaga nimetatakse „õppeprotsessi ületoomiseks." Kasu on sellest mitmeti – laps kordab nähtut ja kinnistab selle. Nii võib ta edaspidi rakendada omandatut erinevates olukordades.
- Aktiivne õppimine on parem passiivsest info vastuvõtmisest. Igasugune tegevus, mis paneb lapse mäletama, tegema otsuseid ja suhtlema vanematega on kasulikum telerist, mis süvendab lapses passiivsust. Ühendriikides on uuritud sealmail hästi tuntud, koolieelikutele mõeldud aeglasevõitu, igihaljast lastesaadet „Sesame street'i" ja meilgi hästi tuntud joonisfilmi „Käsna-Kalle kantpüks" mõju lastele. Selgus, et „Käsna-Kalle" fännid ei suuda sama hästi meelde jätta uut informatsiooni, kui need, kes on jälginud „Sesame street'i" põhjalikku ja toimuva juurde tagasitulevat sisu.
- Teleri vaatamise ajal tasub alati pöörata tähelepanu saadete sisule. Lastelt peab küsima, mis nende arvates ekraanil toimub, kes on tegelaskujud saates, mis on nende nimed ja millise iseloomuga nad on. Teleri vaataminegi on protsess ja tuleb veenduda, et sealt omandatav ei avalda lastele negatiivset mõju. Soovitatav on, et telerist jälgitaval oleks ka seos lastekirjanduse, koduste mängude ja reaalse eluga.
Nüüdsel ajal näeme nutitehnoloogia pealesurumist nende tootjate poolt. „Raamatud haisevad vanainimeste järgi," kuulis ajakirja „New Yorker" kinokriitik David Danby ütlemas üht teismelist.
Ometi on kunagi ennustatud, et kirjandus saab välja suretatud nii kino, raadio kui televisiooni poolt. Kino loovutavat oma koha televisioonile. Ent nii see läinud ei ole. Küllap peavad meie järeltulijadki õppima hakkama saamist erinevate ülesannetega.
Kokkuvõtteks lubatagu parafraseerida Pühakirja. Nutiseadmed on inimeste jaoks, mitte inimesed nutiseadmete jaoks.
Tunnustatud Saksa neuroteadlane hoiatab digitaalse dementsuse eest
Eesti ajuteadlane: sotsiaalmeedia ja nutiseadmed on meie lastest teinud digitaalsed demendid