Sageli annab alles lähedase inimese surm meile korraga valusa õppetunni – hakkame nägema, et koht meie kõrval on tühi, seda tuge, mis oli endastmõistetav, ei ole enam, kirjutab Malle Pärn.
Sageli tundub mulle, et eestlastena oleme vist tõesti üksjagu kinnised inimesed, ja õrnuseks üsna saamatud. Kas me olemegi armastusevaene rahvas?
See ei tähenda, et me ei armastaks üksteist, usun, et eestlane on võimeline ka väga sügavateks tunneteks, aga me ei oska neid sõnades ega kahjuks ka mitte tegudes väljendada – sageli ei anna me endale arugi, et teine inimene meile nii kallis on. Või lausa asendamatu? Me peidame kuhugi ära selle armastuse. Me justkui häbeneme seda?
Igapäevases elus tülitseme sageli tühiste asjade pärast, ütleme teravusi, arvustame ja halvustame üksteist, ei suuda kuidagi leppida lähedase inimese puudustega – unustades ära, et ka meil endal on puudused, mis teiselegi silma hakkavad. Mis neidki häirida võivad.
Sageli annab alles lähedase inimese surm meile korraga valusa õppetunni – hakkame nägema, et koht meie kõrval on tühi, seda tuge, mis oli endastmõistetav, ei ole enam. Ja me hakkame ennast süüdistama, mida kõike oleks võinud öelda ja teha, ja mida kõike poleks pidanud tegema või ütlema.
Siis saab meile korraga selgeks, kui tähtis oli see inimene meile, kui väga me teda tegelikult armastasime.
Ning siis liigume teise äärmusse – teise halvustamisest tema ülistamisse – tundub korraga võimatu ilma temata edasi elada – ja mitte keegi teine enam ei näi olevat küllalt hea, et seda tühjaksjäänud kohta täita või ka lihtsalt oma juuresolekuga aidata.
Meid vaevab süütunne selle pärast, et meil jäid olulised asjad ütlemata, et me rääkisime rohkem sellest, mis meid lahutas, kui sellest, mis meid ühendas. Ometi oli seda ju palju rohkem!
Võtab vahel väga kaua aega, enne kui me sellest kaotusest üle saame. Õnneks on inimesele antud võime unustada – aeg kõik haavad parandab – ning harjuda pealesunnitud olukordadega – meile on antud väga keerulised ja sageli seletamatud kaitsemehhanismid.
Inimesele on ometi võimalik õpetada nii enese kui ka teise aitamist raskes hingelises kriisis – ent meie kooliharidus ei sisalda kahjuks sellist õpetust. Ometi oleks seda väga vaja, esimestest klassidest peale. Kuidas hakkama saada elementaarsete igapäevaste probleemidega? Omavaheliste suhetega perekonnas ja ühiskonnas?
Meie rahval ei ole teadmisi tegelikust ELUST. Igasugu kohustuslikest õppeainetest teavad meie noored üpris palju, ent, mida tähendab elada maailmas INIMESENA – seda teavad, või püüavad teada saada üsna vähesed.
Kõigepealt – me elame sellise tõdemusega, et meie ise elame ja ka meie lähedased elavad igavesti – lähedase inimese ootamatu surm leiab meid täiesti ettevalmistamatuna – ja meid haarab kahetsus kõige pärast, mis oleks nagu eluajal valesti läinud. Mida oleks võinud teha, ja mida me aina edasi lükkasime. Sest tundus, et aega on selleks küllalt. Kõik muu tundus olevat tähtsam.
Need süüdistamised ei vii meid kuhugi, ei ole sellest kasu ka lahkunul – pigem võiksime südamest andeks paluda, pöördudes mõttes või ka sõnades oma lähedase lahkunu poole.
Ja selle asemel, et oma südant vaevata kahetsuse ja lõppematu leinamisega, võiksime rohkem mõelda sellele, mida head ja ilusat meie ühises kooselus oli. Meenutada ühist minevikku mitte kurbuse, vaid sügava tänu ja rõõmuga. Sest mis on kord olnud, ei kao kunagi.
Jah, õpetussõnu välja mõelda ja teistele öelda on tohutult kergem kui ise nende järgi toimida.
Mis üliinimlik pingutus peaks see olema, mis meie südame rõõmsaks ja rahulikuks teeks, kui me kasvõi albumit lehitseme, mis ometi on täis toredaid mälestusi, rõõmsate päevade jäädvustusi?