Kui keegi teoloogidest või kirikute juhtidest aitab levitada homoseksuaalsuse agendat armastusesõnumi pähe, siis on tema näol tegemist usutaganeja ja Jumala Sõna jalge alla tallajaga, kirjutab vaimulik ja kolumnist Roland Tõnisson.

Inimesi tuleb hoida pidevas hämmingus. „Hämming" on väga leebe sõna iseloomustamaks letargilist minnalaskmist, milles viibib praegu väga suur osa inimkonnast. Ka väga suur osa eestlaskonnast. Elame infoväljas, milles üks šokk ajab teist taga. „Hämmingu" tase ei tohi langeda. Pidev hirm suure katastroofi ees hoiab inimesi letargilises hirmus.

Meid ähvardasid ja ähvardavad sõjad, epideemiad, ökokatastroof, osooniaugud, seagripp, COVID, nafta otsasaamine, ookeani veetaseme tõus ja kes teab, mis veel välja mõeldakse. Ärkame hommikul teadmisega, et maailm on täna veel ohtlikum koht kui eile.

Õhtustes uudistes antakse meile teada, mida õudset on tänase päeva jooksul veel lisaks maailmas toimunud. Kuidas Lääne tsivilisatsioon on veel sammukese hukule lähemale tulnud. Elame, väidetavalt, raskel ajal. Elukeskkonnas, mis on täis väljakutseid. Aga ei oleks sõdugi, kui "keegi kusagil" neid ei orkestreeriks isikliku kasumi eesmärgil.

Nii elamegi möllu täis Lääne tsivilisatsioonis. Õigemini selles, mis järgi on jäänud. Moodsad ajad ei paku meile mitte ainult papptaldrikuid, vaid ka papist poliitikuid ja papist pappe ehk vaimulikke.

Antiik-Kreekas ei võinud linnriigi juhiks saada keegi, kes oli noorem kui kuuskümmend aastat. Alla selle ei olnud vanade kreeklaste arvates inimesel ei tarkust, ega elukogemust. Kui mõni linnriik, polis, oleks kiidelnud, et nende linnajuht ei ole veel kaugeltki kolmekümne aastane, siis ei oleks keegi tahtnud sellise lollidekülaga tegemist teha. Veel vähem sõlmida mingisuguseid liitlassuhteid ja võtta sellega seonduvaid kohustusi.

Meil on aga noor kaader kenasti ohjade taga. Õigemini – liigutab vankrit peremeeste ette näidatud suunal. Kuidas muidu seletada ka seda hoogsat homoseksuaalsuse (ja muude „nähtuste") propagandat, mis on valla päästetud Eestis.

Lääne ühiskonnas ja kirikutes algatatav või juba läbi viidud arutelu on vaid osa sellest „marsist läbi institutsioonide." Piiblitsitaate, tarkusi ja tähelepanekuid kirikuisadelt ja evangelistidelt, kes on innustanud inimesi seisma vastu nõrga inimmeele tahtmistele on aga enam kui palju ja kes soovib need leida, on juba leidnud. Kes ei soovi, ei näe neid ka siis kui kandikul nina ette kantaks.

Pühakirjas ei taunita vaid homoseksuaalsust. Inimesel, kes ei ole parasjagu homoseksuaalsuse kiusatust, ei ole põhjust end selle poolt vaevatuist paremana tunda, sest palju muud sodi on meie hinged kõrvuni ja silmini täis. Jeesuse Kristuse õpetus kannustab meid tegelema kõige sellega – ahnusega, abielurikkumisega, valetamisega, laiskusega, alkoholismiga, narkomaaniaga, eneseimetlusega, julmusega ja palju muuga. Inimesele meeldib aga väga hukka mõista seda pattu, millest teda ennast on antud hetkel hoitud.

Läänemaailma kristluse üks mõjutajaid 20. sajandil oli munkpreester Serafim Rose, kelle vastus tema enda homoseksuaalsusele ei olnud sellega uhkeldamine. Olles kohtunud uue valgusega oma elus – ortodoksse kristlusega – sai Eugene Rose (nii oli tema kodanikunimi) tundma Maailmakõiksuse või siis Looja tahet.

See oli tema jaoks selline tugev pööre, et Eugene tegi lõpu oma homoseksuaalsele eluviisile. Tema homoseksuaalsusest räägib õde Eileen oma vennast kirjutatud raamatus. Perekond sai Eugene homoseksuaalsusest teadlikuks seejärel, kui emale oli kätte jäänud poja kirjavahetus sõbraga.

Eugene Rose võitlus iseendaga kestis ilmselt elu lõpuni, ent olles kord pöördunud, oli ta oma askeesis nii kindel, et mitte keegi, ka tema vaenlased, ei võinud talle ette heita selle murdmist, ega saanud kasutada ära tema nõrkusi. Selleks ei andnud ta põhjust.

Serafim Rose'i askeetlik kangelastegu on eeskujuks ka neile, kelle jaoks homoseksuaalsus ei ole omane, kellel ei ole sellega tegemist. Sest mitte miski ei meeldi inimestele nii palju kui osatada teistes neid puudujääke, mida neil enestel ei ole, või millest nad arvavad end ise priid olevat.

Ei ole inimest, kes oleks patust puhas ja ei vajaks igapäevast, elukestvat püüdlust Valguse poole. Serafim Rose pühendas oma ülejäänud elu justnimelt sellele. Ta kirjutas Inimesest ja tema kohast maailmas, nii siinses kui kehatus maailmas mitmeid raamatuid.

Kindlasti peavad aga Serafim Rose õpetust ja elu eeskujuks võtma praeguse aja vaimulikud, ning erinevate kirikute juhid, sest nende käest küsitakse kord: „Näita, kuidas sa õpetasid neid hingi, mis sinu kätte usaldati."

Rose kirjutab: „On täiesti õige öelda, et inimese uudishimu, täpselt nagu lõbujanu, ei saa iial otsa, ega ole kunagi rahuldatud. Ent Inimene loodi millegi enama kui selle jaoks. Ta loodi tõusma üle uudishimu ja lõbujanu. Ta loodi armastama ja armastuse läbi saavutama Tõde."

Ja kui Rose räägib armastusest, siis peab ta ortodokssel moel silmas Inimese omakasupüüdmatut ligimeseteenimist, mitte kõige selle perversse aktsepteerimist, mida inimese langenud aju ja süda suudavad välja mõelda.

Kaasaegsetel „kirikuisadel ja kirikuemadel" on selles osas asjad ikka väga viltu läinud. Kui keegi teoloogidest või kirikute juhtidest aitab levitada homoseksuaalsuse agendat armastusesõnumi pähe, siis on tema näol tegemist usutaganeja ja Jumala Sõna jalge alla tallajaga.

Ainus võimalus tegeleda homoseksuaalsusega inimeses on tee, mille valis Eugene Rose, ristinimega Serafim.

Meie aga oleme hämmingus ja paanikas, sest kuuleme hommikust õhtuni sellest, et oleme primitiivselt sallimatud. Tekitatud on dilemma, millega peab nüüd tegelema terve ühiskond. Kunstlikult tekitatud probleemile pakutakse ainuõiget lahendust – „tähestikupervertidele" tingimusteta allaandmist. Teist varianti ei ole. Kapitulatsioon peab olema sama täielik kui Saksamaal 1945. aastal.

Ühendriikides teeniv pastor Rick Warren on teinud olulise tähelepaneku, mida ka meil tasub teada: „Meie kultuur on võtnud omaks kaks suurt valet.

Esiteks: kui sa ei ole nõus kellegi elustiiliga, siis tähendab see seda, et sa vihkad või kardad teda.

Teiseks: armastada kedagi tähendab nõustuda kõigega, mida nad teevad või millesse nad usuvad. Mõlemad arusaamad on nonsens.

Sa ei pea minema kompromissile oma südametunnistusega, et olla kaasatundev."

Rick Warren osundab meie ajastu lapselikkusele, mil maailm on mustvalge. Infantiilne on ka meie poliitiline elu. Meid ei juhi selgrooga juhid, kes on koos rahvaga, vaid kapriissed lapspoliitikud, kellel puudub ka vajadus ise mõelda, sest juhiste järgi elada on lihtsam. Pealegi võib tähtsamal kohal istuva kommionu käest preemiat saada.

Lõpetuseks üks õpetus õigeusukiriku pühakult Zadonski Tihonilt: „Ole selles maailmas nagu Lot Soodomas, kus kõik elasid loomuvastaselt. Lot nende järgi ei käinud ning elas nii, nagu oli Jumala Seaduses ette nähtud. Ära sinagi järgi seda, mida teeb kuri maailmavaim."

Kui rääkida „sooteaduslikkusest," siis tuleks alustada Soodomast ja Komorrast, mis nende sodoomiapatu pärast hävitati. Meie tsivilisatsioon on peaaegu jõudnud Soodoma tasemeni, kus ei olnud leida mitte ühtegi õiget, kelle pärast linna alles jätta.

Nii ongi, et me oleme kõik patused.

Ka nende ridade autor ei ole parem ühestki teisest inimesest, sest kui minus ei olegi homoseksuaalsuse pattu, siis on kõike muud ülirohkesti ja mul ei jää üle muud kui loota Issanda Kristuse Jeesuse halastusele.

Aga – kõige vähem peaks meile kõigile tulema pähe Jumala Seaduse väänamine, et me ei peaks end oma pattude pärast pahasti tundma. Sest – kui me ka ei nimeta meis elavaid patte pattudeks ja pealegi veel uhkeldame nendega, ning nõuame, et teised meile aplodeeriksid ja nimetaksid meie tegevust tabusid murdvaks, siis Jumala silmis jääb patt ikka patuks.

Nii nagu jääb talv talveks ja välk taevas välguks.

Looja loodud loodusseadusi ei saa muuta. Neid võib rikkuda, ent tavaliselt lõpeb see nii, nagu Ikarosel taevasse tõusmine või Paabeli torni ehitamine. Letargiline minnalaskmine ja aktiivne võitlus Jumalaga on mõlemad nonsens, ehk elu raiskamine ja hävitamine.

Ole valvas, Inimene, sest Sinu hinge pärast käib võitlus.