Moodne ühiskond ei ole veel lapseeast väljagi saanud, aga juba on näha, et tegemist on arengupeetusega ja uusabitusega. Lõpuks peavad seda ühiskonda niikuinii hakkama ülal pidama vanad, järgiproovitud alustalad, mida praegu üritatakse alaealiste revolutsionääride poolt maha tõugata, kirjutab Roland Tõnisson.

Kõige kindlam moodus praegusel ajal saada endale külge paremäärmusliku inimvihkaja silti on olla ühiskonna jätkusuutlikkuse alal hoidja. Kümme aastat tagasi vahendas meie portaal käsitlust sellest, keda peetakse tänapäeval natsiks (Kuidas ära tunda natsiperekonda – Objektiiv). Kümne aastaga on olukord teravnenud ja ühiskond on veel enam polariseerunud – vasakäärmuslik globalism on veel enam radikaliseerunud, muutunud veelgi valjuhäälsemaks ning kompromissitumaks.

Suurbritannia peaminister Keir Starmer on võtnud vaevaks isiklikult manitseda britte mitte lehvitama rassistlikult riigilippu „Union Jacki" või „Saint Georgi" – lipp, millel on kujutatud punast risti valgel põhjal, millega on aastast 1190 ehitud Inglismaa laevu. Britte mõistetakse vanglasse sotsiaalmeedias avaldatud migratsioonivastase pahameele tõttu. Needsamad kohtunikud (nagu Andrew Stubbs) on samas vähendanud pea olematuks pedofiilide karistusi. Kui mõelda selle peale, et poliitelus, äri- ja meelelahutusmaailmas tegutsevad pedofiilid tunnevad end siinses maises elus nagu kalad vees, siis ei ole ka midagi imestada. Ja inimestele puru silma ajamiseks pistetakse vahest pokri ka mõni tavapervert, kellel puuduvad sidemed ja sugulased.

Starmer väidab võidukalt, et immigratsioon on kukkunud poole peale võrreldes konservatiivide valitsemisajaga, ent rõõmustada ei ole siin millegi üle. Suhtarvud on ikkagi koletislikud – Eesti oludes tähendaks "madal immigratsioonireiting" 3.900 illegaali aastas ja pea 8.000 aastas, kui oleks natuke põhjust muretsema hakata.

Britid aga ei muretse. Endine peaminister Theresa May on tänanud islamikogukonda tohutu positiivse panuse eest Suurbritannia arengusse. Kuningas isiklikult soovib Britannias elavatele moslemitele head ramadaani, ega maini sõnagagi Kristuse ülestõusmispühi. Suurbritannia on haaratud valetava vaikimise epideemiast. Pooltõdede, otseste ähvardustega ja riikliku repressiooniga sunnitakse britte tolerantsile.

Tagasi minnes veel kord juba avaldatu juurde, meenutame, et mõiste „tolerants"  tuleneb ühe omaaegse kuulsa (pigem kurikuulsa) Prantsuse ühiskonnategelase Charles Maurice de Talleyrand-Périgord' nimest. Teda on peetud kõige paindlikumaks, osavamaks ja mõjukamaks Prantsuse poliitikuks läbi aegade. T

eised aga on arvamusel, et ta suutis reeta kõiki ja kõike omakasu nimel, olles välisministri positsioonil erinevate režiimide teenistuses – kuningavõimu, revolutsioonilise Direktooriumi, Napoleoni ja Bourbonide restauratsiooni, ehk kuningavõimu taastamise ajal.

Ta sündis vaesunud aadli perekonda, mis oli küll õukonnale lähedal ning vanemate soovil asus õppima teoloogiat, sest vaimulikuametis nägid tema vanemad võimalust rikastuda. 26-aastaselt sai temast Prantsuse kiriku esindaja kuningakoja juures, ning siis seisis ta kiriku huvide eest. Revolutsiooni puhkedes oli ta pühitsetud piiskopiks, ent loobus kergekäeliselt oma kohast ning asus kritiseerima seisukohti, mida oli varemalt kaitsnud.

Temast sai Napoleoni diplomaat number 1, kes keisri sõjakäikude ajal üritas ajada sõjategevust ennetavat poliitikat, sõlmides Austriaga Luneville'i rahu (1801) ja Briti krooniga rahu Amiens'is (1802). Ta oli vastu Napoleoni sõjategevuse uuendamisele Austria, Preisimaa ja Venemaa vastu, astus välisministri kohalt tagasi aastal 1807, ning asus salakõnelustesse Vene imperaatori Aleksandriga ja Austria ministri Metternichiga.

Kui Napoleon 1814. aastal oma krooni lõplikult kaotas, astus Talleyrand Bourbonide kuningakoja teenistusse ning esindas Prantsusmaad Viini Kongressil (1814–1815), mille käigus ta loobus võitjate kasuks kõigist Napoleoni vallutustest.

Üldsummas andis Talleyrand 14 truudusevannet. Tema võime muuta oma seisukohti (loe: reeta) oli lihtsalt fantastiline. Ta reetis nii Prantsusmaad kui Vene keisrit ja Napoleon olevat ahastavalt hüüdnud: „Ma hukkun reeturlikkuse läbi! Talleyrand reetis religiooni, Louis XVI-nda, Asutava Kogu ja Direktooriumi. Miks ma teda küll maha ei lasknud?" Talleyrand ise arvas oma tegevusest, et „õigeaegne reetmine ei ole reetmine, vaid ettenägelikkus."

Ajal, mil ustavust ideedele, põhimõtetele peeti veel hüveks, sai Talleyrandi nimest Euroopas osava mugandumise ja põhimõttelageduse sünonüüm – tolerantsus.

Meditsiinis mõistetakse tolerantsi all inimihu suutmatust eristada võõrorganisme. See tähendab, et keha laseb neil end üle võtta ja hävitada. See tähendab ühe maailma hävinemist.

Inimkooslustest rääkides võime väga harva näha monokultuurseid ühiskondi. Meile tuntumad on leida, näiteks, Jaapanis ja Armeenias. Ehk ka Albaanias, kus enam kui 90% elanikkonnast moodustavad albaanlased. See tähendab, et jaapanlasi kaitsevad nende keel, kultuur ja riigipoliitika, mis teeb võõramaalasele Jaapanisse elama asumise praktiliselt võimatuks. Armeenias ei suuda aga kohaneda keegi, kes ei õpi ära seda keelt, kirjakeelt, ega liitu idakirikuga.

Eestis moodustasid eestlased 1939.aastal samuti umbes 90% rahvastikust. Aastaks 1953 oli see langenud 80-le. Aastal 1991 oli eestlaste protsent Eestis 61. Aastal 2025 – 68%.

Veiko Vihuri viitab sotsiaalmeediapostituses „Postimehe" faktikontrollile Mariliis Kolki isikus, kes on võtnud ette Kaja Kallase väite: 1. jaanuari 2022. aasta seisuga on eestlaste osakaal (Eesti Vabariigis) 85 protsenti ja see on olnud juba aastaid.

Vihuri selgitab:

"Tegelikult oli 1. jaanuaril 2022 Eesti rahvastikust eestlasi 68,7 protsenti. Valitsuse kommunikatsioonibüroo väitel olevat Kallas silmas pidanud hoopis EV kodakondseid.

Postimees leiab, et Eesti kontekstis tehakse selget vahet rahvuse ja kodakondsuse vahel, ning tõdeb: „Seega on Kallase väide, et Eestis on eestlaste osakaal 85 protsenti, nagu ta ka ise tunnistab, eksitav."

Sellest hoolimata kirjutatakse järeldusse: Pooltõde. Väide on osaliselt õige, kuid jätab välja olulised detailid või konteksti. Niisiis: kui Kaja Kallas ajab päise päeva ajal lihtsalt pada, on „faktikontrolli" hinnangul tegemist ikkagi „pooltõega." Rääkimata sellest, kui erakordselt piinlik on asjaolu, et Eesti Vabariigi peaminister ei tea, kui suur on põhirahvuse osakaal tema juhitavas riigis, mis on loodud selle rahvuse kestmiseks."

Kallas ei aja pada. Endine peaminister ja potentsiaalne „vaba maailma uus liider" teab, mis ta teeb ja räägib. Antud juhul on tegemist teadliku valega ja eksitava desinformatsiooniga rahustamaks elanikkonda.

Kallase ja vähemusvalitsuse sõnum eesti rahvale on: „rohkem tolerantsi." Jääb mulje, et eestlaste näol on tegemist endise koloniaalimpeeriumiga, mis peab lunastama oma süü põlvili langemisega igaühe ees, kes seda nõuab. Keegi tuttav elas mõned aastad Suurbritannias ja ühes vestluses „uusbritiga" oli tal võimatu selgeks teha, et Eestil ei ole kunagi olnud kolooniad.

„Kuidas nii!? Sa oled ju valge!?" imestas pahur ja pahane liberaalne maailmakodanik. Meie ühiskondlik foon üritab ka eesti rahvale sarnast kollektiivset süüd kaela riputada. Minu tuttaval oli enesealalhoiuinstinkt ja eneseväärikus veel olemas, erinevalt paljudest Britannia põliselanikest ja tal ei olnud muud valikut kui oma seisukohale kindlaks jääda. Kui palju aga suudame seda meie, kellele tehakse iga päev selgeks, millised minevikujäänukid oleme oma keelega, traditsioonidega, maailmanägemusega?

Keegi ei suuda hävitada organismi väljastpoolt kui kehal on toimiv immuunsus. See tähendab suutlikkust koos eksisteerida erinevate eluvormidega ja samas jääda neist mõjutamatuks.

Inimeste maailmas on normaalne elureegel, et küllatulnu elab pererahva reeglite järgi, mitte ei sunni peale oma päevakava ja menüüd – nagu on juhtunud Suurbritannias ja mujal „Lääne-Euroopas." Pererahvas ei pea külalisi igavesti üleval pidama. Õigeusu kloostriteski on selline tava, et külaliseks võib olla kolm päeva. Seejärel lähed koos teistega tööle või maksad elamise ja söögi eest. Mitte, et klooster kannab kõik su kulud ja muudab oma korda kui see „kallile külalisele" ei sobi.

Meie näeme aga iga päev, mismoodi külalised dikteerivad  Euroopas ja Eestis pererahvale oma tingimusi ja sunnivad teda ka oma nõudmisi kinni maksma. Sest pererahvas on möku ja arvab, et võib endale osta kodurahu kui lollakalt naeratades ja aupaklikult kummardades külalisi ümmardab. Ja kui lõpuks peretütar vägistatakse ja pereisa julgeb sellest midagi arvata, tuleb konstaabel ja paneb papal käed raudu „kogukonnareeglite" rikkumise pärast.

Kritiseerida külalisi on kerge. Keerulisem on kasvatada oma pere vaimult ja arvult. Aga just seda ei taha eesti rahvas enam teha, kuigi mitte keegi ei tule meie eest meie maad hoidma. Isegi mitte „meie valitsus," sest sellel on teised prioriteedid ja selle tööandjaks ei ole eesti rahvas. Küll on aga eesti rahvas selle „valitsuse" tegevuse kinni maksja.

Eesti rahval on kiirelt kadumas enesealalhoiuinstinkt. Me arvame, et kui naeratame, siis maailm naeratab meile vastu. See on kristlikus maailmas nii. Aga eestlased ei ela kristlikus maailmas. Eestlased on Kristuse hüljanud ja valinud „hurmavalt meelitava metsiku lääne." Selles „metsikus läänes" ei ole vennaarmu, ükskõik kui palju mingitest müütilistest „väärtustest" ka kõneldakse.

Et Ameerika "metsikus läänes" (Wild West) ellu jääda, oli vanasti vaja suurt peret ja tulirelva. Aga meie pered on üha väiksemad ja „tomahavki hammaste vahel" meil ka ei ole, rääkimata „tamasseri raudadest," kuigi mõned tegelased räägivad, et „kohe, kohe tuuakse."

Hea eestlane – mul on sulle mõni soovitus – raja endale suur perekond. See on sulle nii pensionisambaks kui julgeolekugarantiiks. Varusta end usukilbi ja Jumala Sõna mõõgaga. Sajandeid on eestlased ise pidanud just nende najal hakkama saama.

Praegune moodne ühiskond ei ole veel lapseeast väljagi saanud, aga juba on näha, et tegemist on arengupeetusega ja uusabitusega. Lõpuks peavad seda moodsat ühiskonda niikuinii hakkama ülal pidama vanad, järgi proovitud traditsioonilised alustalad, mida praegu üritatakse moodsate, alaealiste revolutsionääride poolt maha tõugata.

Eestlane – säilita enesealalhoiuinstinkt ja ära topi endale kõrva, suhu ja silma seda, mis sinu organismi hävitab.