Seksuaalvähemuste õiguse eest seisjad räägivad valjuhäälselt sellest, nagu topiks tagurlased oma nina teiste inimeste magamistubadesse. Probleem on vastupidine: omasooiharad on oma magamistoa toonud tänavale ja sunnivad nii mind kui teisi pealt vaatama, mida nad seal teevad ja sellele ka heakskiitvalt aplodeerima, kirjutab Roland Tõnisson.
Laupäeval, 6. juunil 2026, toimusid maailma erinevates linnades seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejate meeleavaldused. Tallinnas nõudsid kõigile võrdseid õigusi poliitikud ja akrediteeritud diplomaadid, kes eksponeerisid end omasooiharate keskel ja kandsid vastavat sümboolikat.
Eesti Vabariigi Välisministeerium kinnitab oma „näoraamatu" lehel: „Pride tuletab meelde, et igal inimesel on õigus olla nähtud, aktsepteeritud ja väärtustatud just sellena, nagu ta on.
Jätkame tööd selle nimel, et kõigi inimeste õigused oleksid kaitstud ja turvalisus tagatud, nii Eestis kui välismaal. Inimõigused on mõeldud kõigile."
Jääb mulje, nagu elaksid omasooiharad Eestis pidevas hirmus oma elu pärast, on diskrimineeritud tööelus, neil ei ole võimalik omandada haridust, neid ei teenindata kauplustes avaliku sektori poolt. Ilmselt peavad nad kandma diskrimineerivaid eraldusmärke. Võiks arvata, et meedikud ei osuta abi kui selgub, et koiva on murdnud keegi homoklubi kuldklient. Võiks arvata, et päästjad ei kustuta maja, ega vii läbi päästeoperatsiooni, kui põlevasse majja on jäänud lõksu mõni Sapho poeesia austaja.
Mõni aeg tagasi olin ühistranspordis tunnistajaks kahe neiu tegevusele, mida võinuks kvalifitseerida „keelatud alla 18-aastastele." Nad tegid seda demonstratiivselt ja provokatiivselt oodates reaktsioone. Neid ei järgnenud. Keegi isegi ei öelnud midagi ja mõne aja pärast noored seksuaaleksperimentaatorid taltusid. Usun, et nemadki olid laupäevasel meeleavaldusel nõudmas endale võrdseid õigusi.
„Võrdsus" ja „turvalisus" on praegu kaks mõistet, mille olemust väänatakse demagoogiliselt ja eesmärgipäraselt. Demonstratsioonil kutsuti üles mitte vaikima. Kutsuti üles näitama aktiivselt meelsust ja hukka mõistma neid inimesi ja institutsioone, kes ei ole demonstrantidega sama meelt.
Vene filosoof Nikolai Berdjajev on iseloomustanud võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideed järgnevalt: „Vabadus on õigus ebavõrdsusele. Võrdsus ja vabadus on mõisted, mida ei ole võimalik kokku sobitada. Inimesed on loomu poolest ebavõrdsed, võrdsuse saavutamine on võimalik vaid vägivallaga, kusjuures sellest kujuneb alati tasandamine madalama taseme järgi. Vaest võib rikkaga võrdsemaks teha vaid rikkalt tema varanduse ära võtmisega.
Nõrka võib võrdsustada tugevaga vaid viimaselt jõu ära võtmisega. Rumalat võib võrdsustada targaga siis, kui mõistus kuulutada väärtuse asemel puudujäägiks. Üleüldise võrdsuse ühiskond on vaeste, nõrkade ja rumalate vägivallal põhinev ühiskond." Kui palju räägitaksegi rikastavast erinevusest, siis ometigi on eesmärgiks muuta ka Eesti ühiskond kontrollitavaks sootsiumiks, mis põhineb vägivallal.
Berdjajev oli kindlalt ka seda meelt, et „sotsialism on kadeduse ideoloogia."
Küllap on kadedusega tegemist, kui keegi tahab endale haarata seda, mis talle ei kuulu. Mehe ja naise abielu peab kuuluma ka „nõrkadele ja haavatavatele." Milleks seda neile vaja on kui tänapäeval on võimalik pärandada oma vara ükskõik kellele ja millele, kas või „Kasside ja koerte alzheimeri uuringute keskusele."
Lisaks „turvalisusele" meeldib soopoliitikutele üpris üliväga rääkida teatud inimgrupi „nõrkusest ja haavatavusest." Laste „saamise" õigus peab samuti kuuluma „nõrkadele ja haavatavatele." Kui „turvaline" on aga laste elu ühel pinnal omasooiharatega, kellel on ka kõrgendatud seksuaalne huvi alaealiste ja lapseealiste vastu, sellest ei taheta, ega juleta rääkida. Vastavate uuringute (Freund & Wilson (1992) või Erickson jt (1988)) tulemused on seatud kahtluse alla ja väidetakse, et homoseksuaalsusel ja pedofiilial ei ole seost.
Meie aeg olevat väidetavalt „teaduse usku" ja ajakirjandus ning poliitikud käsitlevat maailmas toimuvat erapooletult, „sõltumatute ekspertide" targal juhtimisel. Kui palju see väide on väärt, näitab kas või see, et Greta Thunbergi, lõpetamata kooliharidusega Helsinki ülikooli audoktorit, kes peab pikemat kõnet paberilt maha lugema, hõõruti inimkonnale pähe kui „kliimaasjatundjat" söögi alla ja söögi peale. Doktor Judith Curry´st – klimatoloogist, kes avaldanud üle 140 teadusliku töö ja nimetab kliimaideoloogiat suurimaks kaasaegseks pettuseks, ei tea maailma üldsus aga midagi. Küllap on sama lugu ka Freundi, Wilsoni ja Ericksoni kriitikaga.
Seksuaalvähemuste õiguse eest seisjad räägivad valjuhäälselt sellest, nagu topiks tagurlased oma nina teiste inimeste magamistubadesse. Nende ridade autorit ja paljusid-paljusid teisi inimesi ei huvita üldse, mida teeb keegi oma koduseinte vahel. Magatatagu seal teist omasoolist või täispuhutavat seksnukku. Täiesti ükskõik – tänapäeval võib igaüks end hukutada talle kõige paremini sobival meetodil. Probleem on aga selles, et sodomiidid on oma magamistoa toonud tänavale ja sunnivad nii mind kui teisi pealt vaatama, mida nad seal teevad ja sellele ka heakskiitvalt aplodeerima. Nii, nagu see juhtus eespool kirjeldatud vahejuhtumis ühistranspordis.
„Võrdõiguslikkuspoliitika" ja „rõhumise" likvideerimine on inimloomuse aheldamine, kastreerimine ja orjastamine. Meiega viiakse läbi koletislikku eksperimenti, mis pole veel kaugele jõudnud, kuigi ta on saavutanud olulisi etapivõite.
Meie põhjanaabrite juures on „võrdõiguslikkuspoliitika" võtmas lausa repressiivset iseloomu. Nii koletislikult tuttavlik on see olukord neile, kes mäletavad „sundimatu optimismiga peetud oktoobripühi" ja tehasekollektiivide aktsioone erinevate deviiside all: „Käed eemale sotsialistlikust Vietnamist!" „Meie kummitehase töötajad võtsid nördimusega vastu teated Aafrika põliselanike tagakiusamisest!" „Kolhoos „Punane Traktor" saadab palavad tervitused nälgivatele farmeritele USA-s ja Kanadas!" „Trotskistlikele mõrtsukatele on ainsaks karistuseks mahalaskmine!"
Lõppkokkuvõtet on aga ikkagi veel vara teha. Olen kindel, et sotsialistlik-ateistlik paradiis ei laiene kunagi sinna, kuhu sellel ei lasta tekkida. Selleks pead aga ka sina ise, hea lugeja, andma oma panuse, sest sotsialistlik „paradiis" on igal pool, kus sellega on eksperimenteeritud (Kolumn: hiirte paradiis ja inimeste põrgu – Objektiiv), lõppenud katastroofiga.
Hea meel on näha, et paljud suured ja väiksemad ettevõtted on loobunud toetamast „tähestikurahva" inimvaenulikku tegevust. Toyota lõpetas oma sponsorluse tervel Ühendriikide territooriumil. Samuti Nissan, PepsiCo, Boeing, kaubandushiiglased Walmart, Target, finantsettevõtted Visa ja Mastercard. Isegi Google ei ole sel aastal olnud värviliselt ehitud.
Seega – elame veel!