Kaks sümbolit samast ajastust – revolver Nagant ja Aleksandra Kollontai. Ühes aegruumis ja ühes ajastus olid need sümbolid – keiserliku armee ohvitseri isiklik relv Nagant ja punaste emissar ning nende esindusdiplomaat – diametraalselt vastupidistel positsioonidel ajalooliste sündmuste rindejoonel, kirjutab Jüri Kotšinev.

1859. aastal asutasid Belgias vennad Émile ja Léon Nagant'id relvatootmise ettevõtte Nagant. Vene keisririigi standardseks isiklikuks relvaks valiti tollase keisririigi sõjaadministratsiooni poolt 1895. aasta revolver Nagant (mudel – Nagant M 1895).

Venemaa troonil oli sellel ajal juba aasta valitsenud Nikolai II. Vene keiserlik armee võttis Nagant'i seitsmelasulise revolvri kasutusele alates 13. maist 1895. Belgias toodetud Nagant'id saabusid Venemaale vahemikus 1895–1899 ja kokku oli neid revolvreid 200 000 ühikut.

Tula linnas Venemaal hakati neid revolvreid tootma alates 1900. aastast. Kuni 1901. aastani toodeti revolvreid Tulas 110 000 ühikut. Revolvreid oli kahte modifikatsiooni – sõduritele ja ohvitseridele. 1903. aastal toodeti Nagant'i revolvreid 6 600 ühikut ja 1905. aastal 63 000 ühikut.

1907. aastal toodeti Tulas 5 000 ühikut ja vahemikus 1908–1910 38 133 ohvitseridele ja 52 02 sõduritele mõeldud Nagant'i revolvrit. See kõiki läks tollasele Venemaa riigikassale kokku maksma 5 miljonit rubla.

1898. aastal andis Venemaa sõjaminister, jalaväekindral Aleksei Nikolajevitš Kuropatkin välja käsu viia vastaval komisjonil läbi katsed püstoli Mauser 1896. aasta mudeliga. Tegemist oli vendade Peter Paul von Mauseri ja Wilhelm von Mauseri 1871. aastal Saksamaal asutatud relvafirma tootega.

1902. aasta 4. veebruaril lubas keiser Nikolai II oma käsukirjaga kasutada armees isikliku relvana püstolit Browning, kaliibriga 9 mm. Tegemist oli USA-s relvameistri John Browning'i poolt väljatöötatud relvaga. Samuti oli keisri käsukirjaga lubatud kasutada püstolit Parabellum. Tegemist oli Saksamaal Hugo Borchardt'i pool 1899. a. loodud püstoliga, mille kaliiber oli samuti 9 mm.

Lubatud oli lisaks sellele ka Browning kaliibriga 7,62 ning Browning kaliibriga 6,35. Peale selle oli lubatud armees isikliku relvana jätkuvalt kasutada revolvrit Nagant. Kõige populaarsemaks isiklikuks relvaks keisririigi ohvitseride hulgas kujunes revolver Nagant 1895. aasta mudel. Sellest relvast sai tsaariaja viimaste kümnendite Vene ohvitseride relvastuse sümbol.

Samal ajal kirjeldatud sündmustega tegutses Vene keisririigi südames, täpsemalt öeldes selle pealinnas Peterburis hoopis teistsuguseid inimesi, kui olid seda keiser Nikolai II ja sõjaminister jalaväekindral Aleksi Kurtopatkin.

Peterburis elava jalaväekindrali, 1877.–1878. aasta Türgi sõja kangelase Mihhail Aleksejevitš Domontovitši perekonnas sündis 1872. aastal tütar Aleksandra. Jalaväekindral Domontovitš oli olnud Bulgaarias Tõrnovo oblasti kuberner vahemikus 1878–1879.

Tüüpilisse Peterburi aadliperekonda sündinud Aleksandra sai koduse hariduse ja sooritas eksternina pealinna ühes gümnaasiumis küpsuseksamid. Ta valdas inglise, saksa, prantsuse, rootsi, soome ja norra keeli. Aleksandra ütles ära Türgi sõja kangelase, 5. armeekorpuse komandöri, ratsaväekindral Ivan Fjodorovitš Tutomlinovi abieluettepanekule ja samuti ei tahtnud ta abielluda vanemate poolt talle soovitatud keisri adjutandiga.

Abiellus ta hoopis sõjaväeinsener Vladimir Kollontaiga. Mehe jättis ta koos lapsega maha juba viie aasta pärast ja pühendus täielikult revolutsioonilisele tegevusele. Olles alguses vasakesseer (sotsialist revolutsionäär) liitus ta 1917. aasta sündmuste käigus bolševikega ning temast sai punane naispoliitik ning esimene teadaolev „Uue Venemaa" naisõiguslane, feminist ja perekonnasuhete „piiride avardaja".

Uus võim kasutas teda nõukogudemaa kaubandusesindajana ja poliitilise atašeena. Ta esindas sovdeepiat Mehhikos, Rootsis, Norras ning tollases Rahvuste Liigas. Ta suri vanadusse 1952. aastal, olles pääsenud stalinismi repressioonidest.

Kaks sümbolit samast ajastust – revolver Nagant ja Aleksandra Kollontai. Ühes aegruumis ja ühes ajastus olid need sümbolid – keiserliku armee ohvitseri isiklik relv Nagant ja punaste emissar ning nende esindusdiplomaat – diametraalselt vastupidistel positsioonidel ajalooliste sündmuste rindejoonel.

Ometi oli ka Kollontai kunagi kuulunud samasse ühiskonnakihti nagu sõjandusminister Kuropatkin. Keeli valdasid nad mõlemad ja seisuslikult kuulusid samasse kategooriasse. Tuleb välja, et alati ei loe keskkond, kuhu inimesed sünnivad. Igaüks valib oma tee sõltumata sellest, millistesse oludesse ja keskkonda ta sünnib. 

Kõik see on praeguseks mõistagi ajalugu. Mulle tundub, et tegemist on rohkem nagu unenäoga. Kõik on kokku unenägu. Kui üks ajastu kaob ja selle asemele tuleb teine ajastu, siis elades nende kahe piiril – kaduva ja tuleva ajastu vahel – ei saa ma teha mitte midagi.

Mida ma saan, on aga see, et ma ei pea vastu võtma mulle üdini võõraid ja tülgastavalt mõjuvaid, uue ajastuga koos tulevaid jälkusi. Olgu selleks feminism, ärklemise ajastu, perekonnamudeli lõhkumine, liberaalne globalism või LGBT padupropaganda jne. – ma ei pea seda vastu võtma ja selle ees valvel seisma.

Mis kasu oli Kollontail suurest keelteoskusest, kui ta kasutas seda oskust punase laga eest võideldes ja selle laga mõjusfääri suurendamiseks planeedil Maa? Mis kasu on võilillede või muu umbrohu võimel kasvada igal pool ja kõikides tingimustes, kui selle kasvamise tulemusel hävib kultuurtaimede, näiteks rooside eluvõime? Kasvuhooneta ei kasvata ei roose ega palme.

Umbrohi kasvab aga nii väljaspool kasvuhoonet kui sissepääsemise korral ka kasvuhoones endas. Kas omadus levida kõike välja tõrjudes igal pool, kus vaid saab, on väärtus omaette. Minu arvates ei ole.

V kuni IV sajandil e.m.a. välja kujunenud Ateena demokraatia ei ole inimühiskonna kõrgem saavutus. Peloponnesose sõja aegadel, Sparta ja Ateena lepitamatu võitluse ajal Kreeka ülemvõimu eest toetas Spartat Pärsia, kus ühiskond oli üles ehitatud püramiidi kujuliselt.

Ilmas on alati palju igasuguseid asju, mis omavahel kohe kuidagi kokku ei sobindu. Monarhia jõuab oma ajaloolise arenemise etappe läbides paratamatult valgustatud monarhia valitsemise mudelini. Kasvuhoone peab ühiskonnakorralduses tagama selle valgustatud monarhia toimimise ja arengu kogu valitsetava ühiskonna heaolu huvides.

Demokraatia puhul, kus vastutatakse ühiskonnas toimuva eest „kollektiivselt" ei vastuta tegelikult isiklikult mitte keegi mitte millegi eest. Järeldus siit on lihtne – demokraatia ja eriti selle liberaalsed vormid on amoraalne ühiskonnaelu korraldamise vorm.

Parlamentarism kui nähtus on ohtlik ühiskonna valitsemise süsteemina. Isevalitsemine tagab valitseja ja tema poolt valitsetavate isikliku vastutuse alates isevalitsejast, kes omakorda kannab vastutust Jumala ees. Need, kes seda ei mõista, on mõistetud elama loomakarja tavade ja energeetikareeglite järgi.

Instinktid ja ohjamatud kired hävitavad inimolendi, kui ta on orienteeritud vaid maiste naudingute ja meelelahutuste kättesaamisele. Rahvale uusi „unistusi" välja mõeldes ning neid jaokaupa rahva ette loopides saab seda rahvast väga hõlpsasti juhtida sinna, kuhu on parasjagu tarvis meie maailma vägevatel.

See juhtub siis, kui pannkooki eelistatakse püramiidile ühiskonna korraldusel. Pannkook katab suurema pinna kui püramiid, kuid on igal pool sama madal. Ühtki kõrgemat punkti ei ole – on vaid samasugune madal pinnakate ilma pisutki kõrgemaks saamise võimaluseta. 

Sümbolid on tegelikult palju tähtsamad kui me seda ette kujutame. Sümbol on nagu vapikiri või vapikujutis, mis räägib selle kandjast väga palju.

Revolver Nagant oli loodud omandi ja korra kaitseks. Õigluse ja kehtiva riigikorra kaitseks.

Kollontai tegutses kehtiva riigikorra vastu võideldes ja vana korraldust lõhkuda püüdes. Ta ei võidelnud mitte revolvri abil, vaid teadmiste abiga, mille oli saanud oma lapsepõlves ja nooruses sellelt samalt süsteemilt ja ühiskonnakorralduselt, kuhu sündinud oli.

Kollontai kui sümbol on minu jaoks hoiatav näide sellest, mis juhtub inimesega, kui ta kaotab alandlikkuse ja Jumalale lootmise ning alustab omal käel „piiride avardamise" hukatuslikku teed.