Kuna Eesti mürsk-gate'i taga on ühispartei esindajad, siis kutsutakse üles mitte korraldama nõiajahti neile, kelle süül on Eesti riigile tekitatud hiiglaslik võlg. Eesti riik komberdab ühest kraavist ja august teise plekkämbrid peas ja jalgade otsas, ent arvab oma sõnades ja eneseanalüüsis, et on Barõšnikovi-sarnane virtuoosne tantsija, kirjutab Roland Tõnisson.

Pühakirjaga omavoliliselt ümber käia on väga vale samm. Seda aga armastavad igasugused tegelased teha. Sõjakurjategijadki võtavad mainida, et Kristust ei mõistetud ja löödi risti. Nagu neid ennastki.

Neile mugaval moel kutsuvad igasugused huvirühmad üles mõistmisele ja andestamisele. Nagu kutsusid feministid üles andestama oma kolm last tapnud Lindsay Clancy´le, kuna ta olevat patriarhaatliku šovinismi ohver.

Kuna Eesti mürsk-gate'i taga on ühispartei esindajad, siis kutsutakse üles mitte korraldama nõiajahti neile, kelle süül on Eesti riigile tekitatud hiiglaslik võlg. Rääkimata mainekahjust, mille pärast minul kodanikuna järjekordselt ja uuesti häbi peab olema. Eesti riik komberdab ühest kraavist ja august teise plekkämbrid peas ja jalgade otsas, ent arvab oma sõnades ja eneseanalüüsis, et on Barõšnikovi-sarnane virtuoosne tantsija.

„Objektiivi" kolumnistina olen avaldanud selles väljaandes tekste juba enam kui kümne aasta jooksul. Tagantjärgi vaadates näen, et ühtedel ja samadel teemadel on saanud sõna võtta korduvalt. Eesti Vabariigiks nimetatud ühiskondlikus koosluses on olukord aga ainult halvemaks läinud.

"Eesti rahvusliku ärkamise ajal tekkis oma nn eliit ka talumatsidest, ent see ei rebinud end rahvast nii lahti kui see on juhtunud pärastsõjaaegsetel aastatel. Alates Vares-Barbarusest, kes ei suutnud ilmselt 1949. aasta planeeritavat suurküüditamist oma hingele võtta, ja Pirita rannal julgeolekumeeste ringkaitses üksi peesitavast Karl Genrihhovitš Vainost, kuni valdade sundliitmisega kodanikke kui lambaid suurfarmidesse ajava ja Rail Balticuga oma inimestest üle sõitva valitsuseni, on pidanud rahvas tundma, et tema asi on selles mängus lihtsalt ellu jääda.

Ja jääme ka – kui ei lase end kohutada ähvardustest ega jookse rumalalt võltslubaduste sabas nagu rotid vilepillipuhuja järgi".
– Kolumn: isandatest ja pärisorjadest

 "Kuidas on kasutanud aega need inimesed, kes on pääsenud või pandud riigitüüri juurde? Kas nad annavad endale aru, et nende tegudel ja sõnadel on ülisuur kaal? Kas nad mõistavad, et allkiri, mille nad annavad riigi elu puudutavatele dokumentidele – eriti rahva eest salaja kuhugi usinalt alla kritseldatud – võib osutuda saatuslikuks nii riigile kui rahvale? Igal sõnal, mida nad ütlevad, võib olla kaugele ulatuv tagajärg. Jumala palge ees on igal inimesel, igal rahval õigus vabale elule omal maal. Kuidas rahvas seda õigust kasutab, on juba teine lugu, ent riigi juhtfiguuride käes on võimalus anda rahva mentaliteedile teine suund. Kasutagu nad mõistlikult seda võimalust rahvast juhtida. Nad ei ole küll Jumalalt oma ametikohta saanud, vaid ise need endale omast tahtest võtnud – aga kui nad kord juba on end oma ametisse tõstnud, olgu nad siis selles mõistlikud, mitte kraaklejad, ahnitsejad, salatsejad ja intrigaanid".
– Vürstid ja prohvetid. Kiri neile, kes peavad end Eestimaa valitsejateks

Loomulikult ei paranda minu kirjatükid, nagu see  maailma ära. Isegi mitte Eesti Vabariiki. Meie kaasaegne, maestro Arvo Pärt, on üldse öelnud, et maailmaparandamine on vägivallaakt ja inimene peaks tegelema ainult iseendaga. Maestroga saab olla nõus ja vaatama peab tema sõnu selles valguses: "[K]õige selle juures peame vaatama peeglisse meiegi, sealhulgas mina ise – kas olen teinud kõik endast oleneva, et ühiskond ei langeks kaosesse, kus keegi ei taha millegi eest vastutada ning mõtleb vaid iseendale… Inimesed on poliitikast ja poliitikutest väsinud." 

Kunagi avaldas Loomingu Raamatukogu Mahatma Gandhi mõtiskleva teose „Maailm on väsinud vihkamast." Sellest on juba aastakümneid möödas. Tagantjärgi vaadates on Gandhil õigus, sest inimkond ongi vihkamisest väsinud. Küll on väsimatud need, kes seda maist maailma „manageerivad," sellel toimuvast isiklikku kasu lõikavad ja naudivad protsesse, mille käigus kinnistub nende võim materiaalses maailmas.

Väsimatud on ka meie kohalikud käpiknukud, kes üleliidulises sotsialistliku võistluses üritavad peremeestele endast teistest paremat muljet jätta. Ja kuulekas käpik ei morjendu sellest, mida arvab temast üldsus. Peaasi on peremehelt kiita saada.

1918.a. aastal sõlmis Lev Trotski keiserliku Saksamaaga rahulepingu, mille tulemusena anti sakslastele Baltikum ja Ukraina. Kui grupp seltsimehi nõudis Trotski-Bronšteini vastutusele võtmist sellise ennekuulmatult kahjurliku tegevuse eest, astus tema kaitseks välja Lenin – Trotski käitus vastavalt instruktsioonidele. Pealegi ei olnud selle sama aasta lõpuks enam Saksa keisririikigi alles ja seegi kuulus Lenini-Trotski leivaisade plaanidesse.

Nii näibki, et selle maailma vägevate jaoks ei ole inimilmas mingeid takistusi. Küllap see nii on, sest saatan on nad tõstnud templiharjale, näidanud kogu maise maailma hiilgust ja see on saatanalt sügavate kummarduste saatel vastu võetud. Neil on jäänud ainult üks pisiasi tähele panemata – saatan saab tegutseda vaid nii kaua, kuni Vägede Issand laseb tal siin sebida.

Me elame südamete järgi katsumise ajal. Tulles tagasi selle kirjatüki alguse juurde, võtkem Pühakirjasõna vaadata. Sest ei ole midagi uut päikese all. Selliseid poliitikuid, nagu meie näeme praegu tele- ja arvutiekraanilt, kelle kohta loeme kiidulaule, on alati olnud. Ainult, et Jumala Sõna neile kiitust ei jaganud, ega jaga.

Jesaja 10: 1-3: Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid, et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda! Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse? Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka.

Miika 2:1-4: Häda neile, kes kavatsevad nurjatust ja hauvad oma voodites kurje mõtteid, et neid hommiku koites täide saata, sest nende käes on võim. Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa. Sellepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, selle suguvõsa vastu kavatsen ma õnnetust, millest te ei saa oma kaela välja kiskuda ega käia upsakalt püstipäi, sest aeg tuleb kuri. Sel päeval tehakse teist pilkealused ja lauldakse teie kohta kahetsuslaulu: „Nüüd on see juhtunud," öeldakse, „nüüd me oleme hävitatud sootuks; ta on vahetanud ära mu rahvale kuuluva osa. Oh, ta eemaldab mu sealt, ta jagab meie põllud vangistajaile!"

Seepärast, kodanik! Ära unusta, et maine õnn on üürike. Inimeste soosing on lühike. Ebaõiglaselt saadud vara hävitab hinge. Vargus viib hävingusse.

Kõigele sellele mõeldes peaksime olema mures meie poliitikute, ametnike, ministrite, kantslerite pärast, sest nad teevad kõik selleks, et olla kord koos põrgulikus spahotelli katlas nimega „Ahnus, vargus ja valed."

Nemad ise ei ole aga millegi pärast mures nii kaua, kuni inimeste eest on võimalik peita jälgi ja laipu. Nad ainult unustavad, et Jumala palge eest ei ole võimalik midagi peita.

Kui neil veab, siis saavad nad oma vitsad kätte siin maa peal. Kui neil veab nii, nagu nad ise arvavad vedavat, siis tuleb neile väga ja väga kaasa tunda, sest riigivargus on samast puust patt kui röövmõrv ja tasaarveldus jumalikus raamatupidamises on halastamatult õiglane.

Issand, heida armu!