Kolumn: “Mats, pane suu kinni! Süda jahtub ära!”

Toompea loss, võimukeskus. Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Rahvarämpsu ülesanne on vait olla, käppa kõrva äärde tõsta, mokk koomal pidada ja mitte kritiseerida võimuparteisid, sest muidu tuleb Putin. Nii lihtne see ongi ja rohkemat ei ole rahvarämps väärt. Ja hoidku mokk maas ning suu kinni, sest muidu “süda jahtub ära”, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

15. septembril saime Objektiivist lugeda Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski murest eurooplaste rahulolematuse üle: “Kui rahvaste seas süveneb kahtlus poliitilise eliidi tahtes tagada nende turvalisus, hakatakse otsima alternatiive ja leitaksegi need.”

Tuski tusk on mõistetav – üha vähem usaldavad kodanikud riiklikke institutsioone. Aeg, mil usuti enam-vähem iga sõna, mida tribüünidelt, ajalehtedest, raadiost ja televisioonist inimesteni paisati, jääb üha kaugemasse minevikku.

Seda tendentsi paneme tähele ka meil, Eestis – eestlased ei usalda ei peaministrit, presidenti ega valitsust. Kas saab selles süüdistada rahva kapriissust? Võimalik. Ei ole saladus, et meid on haaranud üleüldine kritikaanlus, soovimatus oma ühiskonda panustada, ning me eelistame käed rüpes oodata, millal keegi kusagil midagi ette võtab ja meie meele järgi kõik korda teeb.

Ometigi! Kui keegi on igatsenud tõusta vastutavasse ametisse, siis peab ta ka tõestama oma pädevust tegudega, mitte sõnades. Soomes on karm ja samas hea tava hoida ajakirjanduse luubi all oma europarlamendisaadikuid. Nende tegemistest ja tegematajätmistest saab elektoraat regulaarselt kuulda. “MEPimeeter”, nagu seda kutsutakse, töötas vähemalt veel mõni aeg tagasi erapooletult ning tuld ja tõrva langes kaela igaühele, vaatamata erakondlikule kuuluvusele. Kes jättis oma töö tegemata, riputati häbiposti. Kes nillis dokumentide läbitöötamise asemel abipersonali hulka kuuluvaid piigasid, sai vastu kõrvu nii et laksus ja mahapestamatu trükimustane käejälg patustanu näol jäi sinna tema ametiaja lõpuni ning uuesti kandideerimine oli selle tegelase jaoks väga suur viga. Sest valijad teadsid, et tegemist on tühikargajaga, kuigi ta võis ise ennast pidada väljavalituks ja asendamatuks.

Härra Tusk ei kõhkle kasutamast väljendit “eliit” meie igapäevast elu juhtivate inimeste suhtes. Wikipedia ütleb, et “eliit on suhteliselt väikesearvuline grupp inimesi, kes kasutavad privilegeeritud staatust, mis tõstab neid kõrgemale inimestest, kes kuuluvad madalama staatusega gruppi.” Tuski jaoks on igati loomulik, et inimesed jaotatakse ka meie praeguses Euroopas, mida nimetatakse demokraatlikuks ja võrdõiguslikuks, erinevatesse klassidesse ja kastidesse.

Loomulikult on meie demokraatias, nagu seda nimetatakse, võrdõiguslikkus vaid näiline. Pärilik võim on asendunud lakeiliku Prantsuse revolutsionääride järeltulijate sabas sörkimisega. Härrassotsid, kes ei ole tegelikult päevagi proletaarset tööd teinud, räägivad töörahva nimel. Egomaniakid räägivad humanistlikust vägivallatusest ainult sellepärast, et on liiga laisad või ihned panustamaks altruistlikult ühiskonna vajadustesse. Nimekirja võiks jätkata ja jätkata. Ja kõige selle juures peame vaatama peeglisse meiegi, sealhulgas mina ise – kas olen teinud kõik endast oleneva, et ühiskond ei langeks kaosesse, kus keegi ei taha millegi eest vastutada ning mõtleb vaid iseendale…

Inimesed on poliitikast ja poliitikutest väsinud. Venemaa parlamendivalimistest võttis osa napilt viiendik valimisõiguslikest inimest. Peterburis oli hääletamisosalus vaid 16%. Madal hääletusprotsent on täheldatav ka kõikvõimalikel valimistel erinevates Euroopa riikides. Ei ole millegi üle imestada, sest inimesed on poliitikast väsinud.

Poliittehnoloogid suudavad samas saavutada hämmastavaid tulemusi. Boriss Jeltsin valiti tagasi presidendiks hoolimata sellest, et tema toetusprotsent enne teist ametiaega oli täpselt 2.

Hiljuti Objektiivis avaldatud uudis “Suure raha eest saab USA suursaadikuks” ei jäta samuti illusioone lombitaguse suurriigi poliitikamassinavärgist. George Bushi presidendikampaania suurrahastaja Aldona Wos sai Tallinnasse ametisse täpselt sama valemiga.

Üks sellistest suursaadikutest (kelle “firmamärgiks” on kiilaspea, homoliikumise koordineerimine ja jõusaalis üles pumbatud torso) ühes meie naaberriigis ei häbenenud öelda umbes järgmist: “Kes oli Barack Obama? Tavaline senaator teiste seas. Tal oli võimalust saada presidendiks sama palju kui minul kasvatada pähe võimas juuksepahmakas. Aga siis me vaatasime, et temast võiks asja saada.” Nii algatati kampaania ja rahakorjamine selleks ja ülejäänu on juba teada. Seda nimetatakse poliitikategemiseks ja demokraatia edendamiseks.

Milliseks kujuneb lõpptulemus meie oma presidendišõus, mida saab vaid väga tinglikult valimiseks nimetada? Saame varsti teada. Kui meil toimuksid tõelised presidendivalimised, siis oleks pilt vägagi selge ja ühe MH kõrval ei oleks teistel santsugi. Aga meil on selle asemel erakondlikud troonide mängud reetmiste ja meelitamistega. Seda tsirkust, mis Toompeal mängitakse, ei suuda vist enam keegi kodanikest tõsiselt võtta. Fakt, et 93% eestlastest pooldab presidendi otsevalimist ei ole üllatav, sest meie niinimetatud “eliit” ei suuda enam ammu jätta muljetki tõsiseltvõetavusest või demokraatiast. Ainult kooseluseaduse läbisurumisest piisas, et näidata, kui palju hoolitakse rahvast, kelle käest on mandaadid ja võim saadud. Käitutakse, nagu oleks võim saadud endale igaveseks. Miks siis imestame selle üle, et inimesed ei usalda oma “valitsevat eliiti”? Miks peab Tusk nentima, et “Euroopa rahvad tahavad teada, kas poliitilised eliidid on võimelised taastama kontrolli sündmuste ja protsesside üle, millega nad (st rahvad – toim) toime ei tule, mis neid desorienteerivad ja mis neis mõnikord õudust äratavad?”

Meie poliitiline “eliit” ei huvitu pööblist. Meie olukord on mõneti sarnane Venemaale, kus Vologda oblasti inimesed palusid Putinil tuua piirkonda sisse regulaarväed ning vabastada elanikkond kohaliku kuberneri vürstlik-despootliku omavoli käest. Loomulikult oli see vaid huumor läbi pisarate, sest keiser teab hästi, kelle ta kuhugi pukki seab. Niipaljukest oli inimestel siiski võimalik olukorra üle kibedat nalja teha.

Meie poliitilise “eliidi” suhtumine rahvasse on sarnane Prantsuse “töörahvapartei” presidendile Hollande’ile, kes nimetab vaesemaid ühiskonnakihte, kel puudub võimalus oma tervise korrashoidmise eest maksta, “hambututeks tolgusteks”.

Rahvarämpsu ülesanne on vait olla, käppa kõrva äärde tõsta, mokk koomal pidada ja mitte kritiseerida võimuparteisid, sest muidu tuleb Putin. Nii lihtne see ongi ja rohkemat ei ole rahvarämps väärt. Aitab talle küll, kui saab korra aastas Tuhkatriinu kombel pildikastist kaeda, kuidas lossis pidu peetakse.

Ja hoidku mokk maas ning suu kinni, sest muidu “süda jahtub ära” – nagu hoiatas üks saksem noormees “Kevades” enne taplust Paunvere kooli õuel. Hoitagu mokk maas, sest muidu tuleb Putin ja hävitab demokraatia (loe: karjeristide võimaluse rahvasaasta arvel endale hea elu kindlustada). Hea ei ole üldsegi see, et poliitilise “eliidi” pingutuste tagajärjel on tugevasti alajahtunud eestlaste ja üldse eurooplaste usaldus omaenda riiklike struktuuride vastu. Hea on aga see, et hoolimata “eliidi” pingutustest on rahvusriigid veel üsnagi elus. Ka Eesti riik ja rahvas koos oma institutsioonidega on veel alles, töötavad nad siis hästi või halvasti. Olgu see siis kodanikele rõõmuks või “valgustatud” koorekihile meelehärmiks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnisson on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.