Peapiiskop Carlo Maria Viganò sõnul on üle Euroopa linnade levivad meeleavaldused poliitökonoomiline eelmäng senisisest veelgi totalitaristlikuma korra kehtestamisele ja järelejäänud isikuvabaduste piiramisele.
Viimastel päevadel Prantsusmaa Pariisi, Lyoni, Marseille'i, Limogesi ja Itaalia Milano, Torino, Bologna ning teiste linnade partisanisõja stseene ei saa taandada ainult tänavarahutusteks: need on vägivalla ja barbarismi ilmingud, mis muudavad Euroopa linnad lahinguväljaks. Rüüstamised, avalike hoonete süütamised, rünnakud korrakaitsjate vastu, tuhanded arreteeritud: see, mida esitletakse väljaastumisena elukalliduse kriisi vastu kujutab tegelikult teadusliku planeerimise tööriista, mille kaudu üleilmastunud tehnokraatlik eliit kavatseb juhatada sisse ja õhutada rahvaste hulgas puhkevaid kodusõdasid.
Majandusraskused on päris, kuid nende määraga liialdatakse sihikindlalt, peale mida need kaaperdatakse. Organiseeritud grupeeringud – Must Blokk (Black Block), ultrapahemlaste rakukesed, Euroopa Liidu välist päritolu noortejõugud, kes kõik tegutsevad prantsuse mudeli järele ilma "korraldusi saamata" – muudavad teoreetiliselt rahumeelsed meeleavaldused kontrollitud ja ässitatud kaoseks. Eesmärk on selge: luua eeldused uutele rõhumise vormidele, ühiskonna kontrollimisele ja järelejäänud isikuvabaduste piiramiseks. Milles omakorda pole mitte midagi spontaanset.
Mina mõistan eriliselt hukka tipppoliitikud. Nemad on aidanud kaasa vaesumise ja võõrandumise tingimuste loomisele ja nüüd nad kasutavad kaost ära rõhumisaparaadi võimu suurendamiseks, mille saateks üllitatakse naeruväärseid hukkamõiste.
Samamoodi mõistan ma hukka kontsiliaar-sinodaalse kirikuhierarhia, kes allub täielikult globalistlikule eliidile. Hingede korrale, õiglusele ja igavese Tõe otsingutele kutsumise asemel on see vaiki. Või mis veel hullem, lepib olukorraga ja eelistab dialoogi selle maailma vägevatega ustavusele evangeeliumi ning Katoliku Kiriku püsiõpetusele. Kui võim, nii ühiskonnas kui Kirikus, enam vigasid ei paranda ja sellest saab eksituste täideviija, siis seda lõhet kasutatakse ära, mida Püha Paulus kirjeldab "mysterium iniquitatis" kehtestamisena (2Ts 2:7–8):
"Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab ära kaduma see, kes teda seni takistab. Alles siis ilmub seadusevastane, kelle Issand Jeesus hukkab oma suu hingusega ja kelle ta kõrvaldab oma avalikuks saamisega, kui ta tuleb."
Lahkhelid on Lõhestaja, Saatana, töö. Kes iganes külvab kaost eesmärgiga kehtestada enda kord, ei tegutse hingede heaolu, vaid Kuningas Kristuse hüljanud võimu koondamise nimel. Kuniks niisuguseid kavatsusi pole paljastatud, jäävad kõik "uutmise" või "sotsiaalse õigluse" üritused ülekohtu teenistusse.
Ustavad peavad hoidma kinni vankumatust Tõest ja apostellikust traditsioonist. Vigadega ei tohi kaasa minna ja leppida valedega.
Püha apostel Paulus kirjutab 2. kirjas tessalooniklastele (2:15):
"Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest traditsioonidest, mida te olete õppinud."
Tõlkis Karol Kallas