Ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge leiab arvustuses, et Varro Vooglaiu raamat „Demokraatia illusioon" on süsteemne ja põhjalik Eesti riigikorralduse käsitlus, mis on ühtaegu nii poliitiline analüüs kui ka arutlus demokraatia olemuse üle.

Varro Vooglaiu raamatut „Demokraatia illusioon" (Tallinn: Trivium, 2026) saate tellida SIIN.

Varro Vooglaiu „Demokraatia illusioon" on põhjalik ja süsteemne Eesti riigikorralduse kriitiline käsitlus, ühtaegu poliitiline analüüs, arutlus demokraatia olemuse üle ja ettepanekute kogum Eesti riigikorralduse muutmiseks. Autor ei piirdu üksikute poliitiliste otsuste ega võimul olevate erakondade kritiseerimisega, vaid võtab vaatluse alla poliitilise süsteemi enda. See teeb raamatu oluliseks ka neile, kes autori maailmavaadet või kõiki tema järeldusi ei jaga.

Raamatu voorus on ka selge ja arusaadav esitusviis. Autor ei kirjuta kitsale õigusteadlaste või politoloogide ringile, vaid kõigile, kes tunnevad huvi Eesti riigi tuleviku vastu. Probleemide kirjeldamise kõrval esitab ta konkreetsed ettepanekud riigikorralduse muutmiseks. Ta märgib, et raamat on üleskutse arutelule seonduvalt demokraatia ja kaudsemalt ka riikliku iseseisvuse põhimõtetega, kusjuures ka kriitilised reaktsioonid on väga teretulnud. (lk 20). Eriti väärtuslikuks teeb Vooglaiu analüüsi asjaolu, et autor on ise ligi neli aastat viibinud selles poliitilises „vorstivabrikus", mida nimetatakse Riigikoguks.

Teose lähtekohaks on Eesti põhiseaduse esimene paragrahv, mille kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Vooglaid esitab lihtsa, kuid põhjapaneva küsimuse: kuivõrd on rahval tegelikult võimalik seda võimu teostada? Kas korrapäraselt toimuvad valimised on piisav alus, et nimetada riiki demokraatlikuks, või peaks demokraatia tähendama ka kodanike tegelikku võimalust mõjutada riigi poliitilist kurssi – sh valimistevahelisel ajal?

Rahvusvaheliste demokraatiaindeksite järgi poleks meil justkui mingit põhjust kurta. Göteborgi ülikooli juures tegutseva V-Demi instituudi 2026. aasta demokraatiaaruande järgi, millele võimulolijad ja politoloogid meelsasti viitavad, oli Eesti 2025. aasta andmete põhjal liberaalse demokraatia indeksis maailmas Taani, Rootsi, Norra ja Šveitsi järel viiendal kohal.

Kuid vabadus, veel enam formaalne vabadus, ja rahvavõim ei ole üks ja seesama. Kodanik võib vabalt valitsust kritiseerida, kuid tal ei pruugi olla tegelikku võimalust selle otsuseid muuta. Nii tekibki paradoks: riiki peetakse demokraatia eeskujuks, kuigi rahva võimalused valimiste vahel poliitilisi otsuseid mõjutada on äärmiselt piiratud, õigemini peaaegu olematud.

See vastuolu muutub eriti teravaks olukorras, kus valitsuserakondade toetus on kahanenud vaid väikese osani valijaskonnast, kuid nad jätkavad poliitikat, mille mitmed olulised sammud on avaliku arvamuse küsitluste järgi enamuse tahtega vastuolus. Kodanikel puudub võimalus panna sellised otsused siduvale rahvahääletusele või nõuda nende muutmist enne järgmisi valimisi. Vooglaid lähtub demokraatia klassikalisest tähendusest – rahvavõimust. Ta määratleb demokraatiat valitsemisvormina, milles poliitilisi otsuseid langetavad kodanikud ise või nende usutavad ja kontrollitavad esindajad. Oluline ei ole üksnes demokraatiaideaali väljakuulutamine, vaid kodanikele õiguslikult tagatud tegelik võimalus oma tahet poliitiliste otsuste kaudu ellu viia (lk 23). Raamatu kokkuvõttes sõnastab autor oma põhiväite: „Demokraatia vorm säilib, kuid selle sisu – rahvavõim – jääb teostamata." (Lk 223.)

Autor käsitleb kolmekümnes peatükis Eesti demokraatia puudujääke, alustades rahvaalgatuse õiguse puudumisest ning lõpetades organiseerunud kodanikuühiskonna nõrkusega. Nende vahele mahuvad valimissüsteemi probleemid, erakondade rahastamine, võimude lahusus, riigivõimu läbipaistvus, rahvusvahelistest kohustustest tulenevad piirangud, meedia mõju ning kodanike poliitilise osalemise võimalused. 

Eriti olulised on raamatu need osad, milles analüüsitakse rahvaalgatuse ja rahvahääletuste puudumist. Vooglaid tuletab meelde, et Eesti 1920. ja 1933. aasta põhiseadused andsid kodanikele märksa ulatuslikumad võimalused riigivõimu vahetuks teostamiseks kui praegune põhiseadus.

Rahvaalgatus ei olnud tollal pelgalt võimalus parlamendile ettepanekuid esitada, vaid mehhanism, mille abil sai rahvas vajaduse korral seadusandja otsuseid muuta. See ajalooline võrdlus on oluline, sest näitab, et otsedemokraatia kuulub meie riigiõiguslikku traditsiooni.

Raske on mõista ka paljude tipp-poliitikute ja niinimetatud arvamusliidrite väidet, et Eesti ühiskond pole rahvaalgatuse korras korraldatavate referendumite või presidendi otsevalimise jaoks piisavalt küps. Kui eestlased olid nende õiguste kasutamiseks piisavalt küpsed juba sada aastat tagasi, siis kuhu on see küpsus vahepeal kadunud? Ja mille põhjal peaksime end pidama vähem küpseks näiteks leedulastest, kellel on nii õigus algatada rahvahääletusi kui ka presidenti otse valida? Lõpuks tekib veelgi põhimõttelisem küsimus: kes ja millise õigusega otsustab, kas rahvas on oma põhiseadusliku võimu teostamiseks piisavalt küps? Kas need, kelle võimu rahva otsustusõiguse laiendamine piiraks?

Praeguse olukorra absurdsus tuleb eriti selgelt esile kollektiivsete pöördumiste menetlemisel. Valitsuserakondade avalik toetus võib olla madal, kuid kodanikel jääb üle vaid kirjutada palvekirju. Teatavasti kirjutasid eestlased tsaarile palvekirju juba 19. sajandil ning mõnikord olid neil pöördumistel ka tulemused. Näiteks 1864. aasta suurmärgukirjale järgnesid reformid, mis täitsid osa talupoegade nõudmistest.

Erinevalt tänapäevast. Vooglaid toob kõneka näite 2025. aastast. Riigikogule esitati 23 kollektiivset pöördumist, millest 12 lükati komisjonides tagasi, nelja puhul otsustati probleem lahendada muul viisil, kolm saadeti valitsusele seisukoha kujundamiseks ning neli teistele pädevatele institutsioonidele. Mitte ükski neist ei viinud seaduseelnõu ega olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu algatamiseni (lk 28). Suurele osale jätkus Riigikogu komisjonides vaid veerand tundi tähelepanu.

Kuid rahvaalgatuse puudumine ei ole üksik puudus, mida saaks ülejäänud riigikorraldusest lahus käsitleda. See on osa laiemast probleemist, mida Vooglaid raamatu eri peatükkides mitmest küljest avab. Minu üldistus tema esitatud kriitika põhjal on järgmine: ka klassikaline parlamentarism on Eestis suurel määral lakanud toimimast.

Parlamentarism peaks tähendama enamat kui valimisi ja parlamendi olemasolu. Parlament peaks olema koht, kus avaliku arutelu, argumentide kaalumise ja kompromisside kaudu kujundatakse poliitilisi otsuseid. Rahvaesindaja peaks lähtuma oma veendumustest ja valijate huvidest ning valitsus peaks sõltuma parlamendi tegelikust usaldusest ja kontrollist.

Vooglaiu kirjeldatud erakondade rahastamissüsteem, valimiskünnis, uute poliitiliste jõudude esilekerkimise raskused, parteidistsipliin ja täitevvõimu ning Euroopa Liidu mõju osutavad aga ühes suunas. Riigikogu on muutunud valdavalt valitsuses ja koalitsioonierakondade juhtkondades või nö Brüsselis langetatud otsuste vormistajaks. Otsustavaks ei saa mitte argumentide tugevus, vaid koalitsiooni häälteenamus. Opositsiooni ettepanekute sisuline arvestamine on äärmine erand, sõltumata nende põhjendatusest.

Parlamendiliikmete iseseisev otsustusõigus on seetõttu suuresti näiline. Valitsuskoalitsiooni saadiku poliitiline tulevik sõltub erakonnast ning erakonna juhtkonnaga vastuollu minek võib tähendada karjääri lõppu. Kõned peetakse, küsimused esitatakse ja komisjonid kogunevad, kuid otsused on juba varem tehtud. Nii on esindusdemokraatia järjest enam asendunud erakonnajuhtkondade võimuga, mida valijad saavad mõjutada vaid harva ja kaudselt.

Seega ei oleks rahvaalgatuse korras referendumite korraldamise õigus parlamentarismi vastand, vaid selle oluline täiendus ja parandamise vahend. Kui kodanikel oleks võimalik piisava hulga allkirjade kogumisega algatada siduv rahvahääletus, peaks parlament arvestama võimalusega, et tema otsused võidakse rahva poolt ümber hinnata. Rahvaalgatus oleks parlamendi kontrollimehhanism, mis seaks erakondliku enamuse võimule tegeliku piiri. Teadmine, et kodanikud võivad vaidlusaluse otsuse rahvahääletusele viia, suurendaks vajadust otsuseid põhjendada, kompromisse otsida ja vähemusse jäänud seisukohtadega arvestada.

Parlamentarismi nõrgenemise ja laiemalt demokraatia illusoorseks muutumisega seostub ka Riigikogu liikmete intellektuaalne ettevalmistus. Parlamendiliikmete intellektuaalse taseme võimalik langus vääriks eraldi uurimist. Iseseisva analüüsi oskus ja võime keerulisi probleeme süvitsi käsitleda on seadusandlikus töös hädavajalikud. Kuid parlament on muutunud järjest enam parteipoliitikute koguks, kelle karjäär sõltub erakonnasisestest suhetest, eeskätt läbisaamisest erakonna juhtkonnaga.

Kurvem on see, et pole selge, kas ühiskond ise reformi piisavalt tungivalt soovib. Vooglaid viitab 2020. aastal Norstati korraldatud küsitlusele, mille kohaselt pooldas 75% kodanikest põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus rahvahääletusi algatada. Vastu oli vaid 15% (lk 29). Paraku ei tähenda küsitluses väljendatud toetus veel valmisolekut selle õiguse eest poliitiliselt võidelda.

Samas pole põhjust üle hinnata kodanike usaldust olemasoleva poliitilise süsteemi vastu. E-valimisi ei usalda või pigem ei usalda koguni u 40% kodanikest, ja kui valimisi ei usaldadata, kandub usaldamatus üle ka valitavatele kogudele. Kõnekas, ehkki mõistagi mitte esinduslik näide on Lõunaeestlase 2026. aasta augustis korraldatud veebiküsitlus presidendikandidaatide kohta. Näitleja ja koomik Jan Uuspõld kogus seal 26 857 häält, õiguskantsler Ülle Madise 729 ning välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov 245 häält.

Vaevalt saab sellest järeldada, nagu hindaksid hääletajad Uuspõllu riigimehelikke võimeid Madise omadest 37 ja Vseviovi omadest 110 korda kõrgemalt. Raske on seda pidada muuks, kui protestiks poliitilise süsteemi ja selle autoriteetide vastu.

Oluline on ka Vooglaiu tähelepanu võimu ja vastutuse vahekorrale. Kui poliitilised otsustajad ei pea oma tegevuse eest sisuliselt vastutama või kui olulised otsused sünnivad väljaspool avalikkuse kontrolli, muutub demokraatlik vastutus formaalseks. Autor käsitleb seda probleemi nii parlamendi, täitevvõimu, ametnikkonna kui ka julgeolekuasutuste tegevuse kaudu. Tema tõstatatud küsimus on põhjendatud: kuidas tagada, et demokraatliku mandaadita institutsioonide mõju ei kasvaks suuremaks rahva valitud esindajate omast?

Vooglaid seostab demokraatia ka riikliku iseseisvusega. Tema sõnul on „iseseisvus […] demokraatliku enesemääramise vältimatu eeldus" (lk 118). Selle mõtte taga on küsimus, kui palju saab rahvas oma riigi poliitilist kurssi mõjutada olukorras, kus oluline osa otsustusõigusest on üle antud rahvusvahelistele institutsioonidele. See küsimus on õigustatud, kuigi rahvusvahelised kohustused võivad suurendada väikeriigi julgeolekut. Probleem on selles, kus on piir, mil  julgeolekukaalutlused hakkavad õõnestama meie rahvuslikke ja moraalseid väärtusi. 

Vooglaid käsitleb ka meedia, haridussüsteemi ja kodanikuühiskonna olukorda. Need ei kuulu kitsamas tähenduses riigikorralduse hulka, kuid mõjutavad otsustavalt demokraatia toimimist. Demokraatia eeldab kodanikke, kes oskavad iseseisvalt mõelda, argumente kaaluda ja võimult vastuseid nõuda. Haridussüsteemil on siin keskne ülesanne, meedial aga kohustus võimu kriitiliselt kontrollida ning pakkuda avalikuks aruteluks usaldusväärset teavet.

Ülikooliõppe kvaliteet on aga alla käinud ning ka meedia kui neljas võim on panustanud demokraatia autoriteedi nõrgenemisse. Ühelt poolt kritiseeritakse poliitikuid ja institutsioone sageli põhjendatult, teiselt poolt käsitletakse poliitikat üha enam meelelahutusena, kus tähelepanu pälvivad konfliktid, isiklikud skandaalid ja esinemisoskus, mitte argumentide sisuline kaal. Kriitika järjekindlus puudub, hüpatakse ühelt teemalt teisele. Nii võib poliitika muutuda avalikkuse silmis tõsiselt võetavast ühiste asjade otsustamisest järjekordseks vaatemänguks.

Omapäraseks teeb raamatu asjaolu, et autor tunnistab avalikult oma skeptilist suhtumist demokraatiasse kui valitsemisvormi. Järelsõnas avardab ta arutelu klassikalise poliitilise filosoofia suunas ning käsitleb võimalust ühendada demokraatlikku põhimõtet teiste valitsemisprintsiipidega. See annab teosele tavapärasest poliitilisest publitsistikast laiema ja sügavama mõõtme. Vooglaiu seisukoht on siiski, et sõltumata tema isiklikest eelistustest tuleb põhiseaduses väljakuulutatud demokraatia põhimõtet võtta tõsiselt.

Kuid olen valmis kihla vedama, et ka järgmine Riigikogu koosseis ei taasta rahvaalgatuse õigust, vähemalt mitte vormis, mis tegelikult võimaldaks kodanikel rahvahääletusi algatada. Olen ka ise sel teemal kirjutanud mitukümmend artiklit, ent midagi saavutamata. Siin peitubki minu meelest raamatus käsitletava olukorra kõige süngem vastuolu: ka Vooglaiu teised ettepanekud võivad olla põhjendatud, ja suuremalt jaolt ongi, kuid nende elluviimiseks vajalik poliitiline tahe puudub. Seda ei saagi ilma suurte raputusteta olema. 

Sest olemasolev poliitiline süsteem ei pruugi enam olla võimeline ennast ise reformima. Erakonnad, kelle käes on otsustusõigus, ei ole huvitatud selle õiguse jagamisest kodanikega. Muutust peaksid ellu viima just need, kelle võimu see piiraks. Nii suudab süsteem ennast säilitada ka siis, kui tema puudused on ilmsed, põhjendades status quo säilitamist küll julgeolekuolukorra, rahvusvaheliste hinnangute küll rahva väidetava poliitilise ebaküpsusega – st kõige muuga peale tegeliku põhjuse: soovimatusega oma võimu piirata.