Euroopa valed ja ekslikud arusaamad on takistanud Ukrainas diplomaatilise lahenduse leidmist, aidanud kaasa riigi hävingule ning viinud Euroopa ohtlikult lähedale otsesele sõjalisele vastasseisule Venemaaga, tõdes Saksa erukindral ja Bundeswehri endine ülem Harald Kujat intervjuus professor Glenn Diesenile.
Saksa neljatärni erukindrali, Bundeswehri peastaabi endise ülema ja NATO sõjalise komitee kunagise esimehe Harald Kujati hinnangul on Ukraina sõda veninud terve rea Läänes levinud valede tõttu.
Kujati hinnangul kuuluvad nende hulka muuhulgas väited, et Venemaa alustas sõda ilma provokatsioonita, kavatses vallutada kogu Ukraina, et Ukraina suudab Venemaad sõjaliselt võita ja Moskva ei ole huvitatud läbirääkimistest ning et Lääne jätkuv sõjaline abi kallutab lõpuks jõudude vahekorra Venemaa kahjuks.
NATO ja Venemaa suhete kriis
Erukindral meenutab, et peale külma sõja lõppemist paranesid NATO ja Venemaa suhted esialgu märkimisväärselt. Moskva soovis Läänega tihedamat koostööd ning NATO ja Venemaa koostööakt (NATO–Russia Founding Act) ning hiljem loodud NATO–Venemaa nõukogu panid aluse regulaarsele poliitilisele ja sõjalisele dialoogile.
Suhete halvenemisel oli kaks olulist murdepunkti.
- 2002. aastal lahkus Ameerika Ühendriigid ballistiliste rakettide tõrjesüsteemide piiramise lepingust (ABM-leping). Sellega õõnestati tuumariikide vahelise strateegilise stabiilsuse üht olulist alustala. Venemaa käsitas seda USA katsena saavutada strateegiline ülekaal.
- Teine oluline pööre toimus 2008. aastal NATO Bukaresti tippkohtumisel, kus Washington asus jõuliselt toetama Ukraina ja Gruusia tulevast liitumist alliansiga.
Venemaa kaks peamist strateegilist eesmärki on Kujati sõnul olnud järjekindlalt vältida sõjalist vastasseisu USA ja NATOga. Seetõttu soovis Moskva saavutada sellise julgeolekukorralduse, mis hoiaks ära tema piiridel tekkivate konfliktide arenemise otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks.
Venemaa provotseerimata agressioon?
Erukindrali hinnangul jätab väide, et Venemaa alustas Ukraina sõda ilma eelneva provokatsioonita tähelepanuta sellele eelnenud kaheksa aasta sündmused.
- 2014. aastal kukutati Ukraina demokraatlikult valitud president Viktor Janukovõtš. Sellele järgnes kodusõda Ida-Ukrainas ning venekeelse elanikkonna kodanikuõiguste oluline piiramine.
- Järgmisel aastal sõlmitud Minski II kokkuleppe eesmärk oli konflikt lahendada. Selle kohaselt pidi Donbass saama Ukrainas erilise põhiseadusliku staatuse ning tagatud pidid olema vene keele ja kultuuri õigused.
Ukraina aga ei viinud neid muudatusi kunagi ellu. Selle asemel hakati Lääne toetusel Ukraina relvajõude ulatuslikult moderniseerima, suurendama ja uuesti relvastama.
Angela Merkeli ja François Hollande'i hilisemad avaldused viitasid Kujati hinnangul sellele, et Minski kokkulepete tegelik eesmärk oli võita aega Ukraina relvajõudude tugevdamiseks, mitte konflikti lahendada. Kujat peab seda selgeks pettuseks.
2021. aasta detsembris esitas Venemaa USA-le ja NATO-le ettepanekud uute julgeolekulepingute sõlmimiseks. Need algatused ei leidnud toetust ning olukord eskaleerus lõpuks sõjaliseks konfliktiks.
Müüt Venemaa kavatsusest kogu Ukraina vallutada
Teine levinud väärarusaam on Kujati sõnul see, et Venemaa alustas täiemahulist sõda eesmärgiga okupeerida kogu Ukraina.
Ukrainase tungis umbes 170 000 Vene sõdurit, kus neile astus vastu enam kui 400 000-meheline Ukraina armee, mida Lääne riigid olid ulatuslikult välja õpetanud ja varustanud. Kindrali hinnangul poleks sellise suurusega Vene väekontingendist piisanud kogu Ukraina okupeerimiseks.
Kujati arvates oli Venemaa esialgne eesmärk pigem Ukraina valitsuse kukutamine ja Venemaale sobiva juhtkonna võimule toomine, võimalik, et Viktor Medvedtšuki juhtimisel.
Kui see plaan ebaõnnestus, muutusid sellega seoses ka Venemaa sõjalised eesmärgid: nüüd püüdis Moskva saavutada kontrolli Donetski, Luhanski, Zaporižžja ja Hersoni oblastite üle nende varasemates halduspiirides.
Lisaks taotles Venemaa laiemat julgeolekukokkulepet, mille tulemusel ei kujuneks Ukrainast NATO sõjaliste jõudude tugipunkti.
Lääs nurjas Istanbuli rahuläbirääkimised
2022. aasta aprilliks, ehk kaks kuud peale konflikti puhkemist, olid mõlemad pooled jõudnud võimaliku rahuleppe põhitingimustes üsna kaugele. Kavandatav kokkulepe nägi ette Ukraina neutraliteedi ja Ukrainale antavad rahvusvahelised julgeolekugarantiid. Lahendamist vajasid veel küsimused, kuidas neid julgeolekugarantiisid praktikas rakendada ning kui suured ja millise relvastusega võiksid olla Ukraina relvajõud.
Antud erimeelsused kavatseti lahendada presidentide Vladimir Putini ja Volodõmõr Zelenskõi kohtumisel.
Kuid kokkuleppe sõlmimise nurjas teadupoolest Lääne sekkumine. Eriti määravaks kujunes Briti peaministri Boris Johnsoni 9. aprilli visiit Kiievisse. Johnson nõudis, et Ukraina peaks rahulepingu sõlmimise asemel sõda jätkama.
Hiljem sõnastas USA kaitseminister Lääne strateegia eesmärgi, milleks oli Venemaa poliitiline, majanduslik ja sõjaline nõrgestamine. Selle strateegia järgi sai kindrali hinnangul Ukrainast USA ja Venemaa vahelise proxy-sõja lahingutanner. Samal ajal hakkas aga Washingtoni hoiak muutuma ning Euroopa LIidu liikmesriikidele langes sõja finantseerimisel üha suurem koorem.
Müüt Ukraina sõjalisest võidust
Kujat meenutab, kuidas lääneriikide valitsused kordasid mantrana, et Ukraina suudab Venemaad võita ning Krimmi ja Ida-Ukraina okupeeritud alad tagasi vallutada. Erukindrali arvates oli see aga algusest peale ebarealistlik lootus.
Seda mõistsid ka mitmed kõrged sõjaväelased. USA kindral Mark Milley tunnistas, et Ukraina oli saavutanud sõjaliselt sisuliselt kõik, mida tal oli võimalik saavutada, ning nüüd oleks paras aeg asuda läbirääkimistele.
Samal ajal juhtis Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi tähelepanu tohutule vajadusele sõjatehnika ja relvastuse järele, mida Lääs ei suutnud vajalikus mahus pakkuda.
Sellest hoolimata esitleti iga uut relvasüsteemi kui võimalikku sõja käiku muutvat tegurit. Poliitilise loosungiga "Ukraina ei tohi kaotada ja Venemaa ei tohi võita" asendati realistlik sõjaline strateegia soovmõtlemisega.
Tagajärjed olid Kujati hinnangul laastavad. Kõrvale jäid muu hulgas Hiina ja Brasiilia rahualgatused ning Saksamaa poliitika- ja julgeolekuringkondade esindajate esitatud ettepanekud.
Ungari peaministrit Viktor Orbánit kritiseeriti teravalt, kuna ta püüdis taastada diplomaatilisi kontakte ja käivitada rahualgatust. Samal ajal ei teinud Euroopa valitsused tõsiseid jõupingutusi iseseisva rahukokkuleppe saavutamiseks.
Väide, et Venemaa ei soovi läbirääkimisi
Kujati hinnangul on ekslik ka väide, et Venemaa on läbirääkimistest keeldunud.
Istanbulis 2025. aasta juunis toimunud kõnelustel esitas Moskva memorandumi, milles olid kirjas Venemaa ettepanekud relvarahu ja rahulepingu sõlmimiseks. Ukraina lükkas need aga tagasi ning piirdus aruteludega sõjavangide vahetamise ja röövitud laste tagasitoomise üle.
Seejärel nõudis Venemaa, et presidentide võimalik kohtumine peab olema põhjalikult ette valmistatud sisuliste eelläbirääkimistega. Ukraina omakorda nõudis, et julgeolekugarantiides tuleb kokku leppida juba enne kohtumist.
Seeläbi tekkis diplomaatiline ummikseis, ent Kujati arvates ei tõesta see, et Venemaa ei oleks läbirääkimistest huvitatud ja lükkaks need põhimõtteliselt kõrvale.
Eskalatsioonioht ja Euroopa strateegilised eksisammud
Kujat hindab, et Ukraina sõjalise olukorra halvenemine on suurendanud sõja edasise laienemise ohtu.
Rünnakud Venemaa tuumarünnakute varajase hoiatamise süsteemide, strateegiliste pommitajate ja muude tundlike objektide vastu võivad juhtida konflikti reaalse vastasseisuni Venemaa ja NATO ehk tuumariikide vahel.
Sama oht kaasneb Euroopa ettepanekutega tarnida Ukrainale Tauruse tiibrakette, paigutada riiki NATO vägesid ja kehtestada lennukeelutsoon. Sellised sammud mnuudavad Lääne senise kaudse osalemise Ukraina sõjas otseseks sõjaliseks sekkumiseks.
Poolas 2022. aasta novembris toimunud raketiintsident näitas, et olukord võib kujuneda plahvatusohtlikuks. Kindral meenutab, et Poola endine president Andrzej Duda kirjeldas hiljem Zelenskõi survet, et Ukrainast välja lastud raketi eest süüdistataks Venemaad.
Erukindrali arvates peavad Euroopa juhid mõistma, et sõja laiendamine võib küll aidata vältida Ukraina sõjalist lüüasaamist, kuid selle hind võib olla katastroofiliste tagajärgedega konflikt kogu Euroopas.
Euroopa jätkuv panustamine Ukraina sõjalise võidu eesmärkidele peegeldab Kujati hinnangul ka soovimatust tunnistada varem tehtud strateegilisi vigu. Selle asemel et toetada USA püüdlusi läbirääkimiste alustamiseks, on Euroopa valitsused neid takistanud, nõrgestades samal ajal omaenda kaitsevõimet ja majandust.
Rahu eeldab uut Euroopa julgeolekukorda
Kujat toonitab, et sõjaline võit ja poliitiline võit ei ole üks ja sama asi. Ka Venemaa on pidanud leppima mitme strateegilise tagasilöögiga. Nende hulka kuuluvad Soome ja Rootsi liitumine NATOga ning Venemaa mõju vähenemine Lõuna-Kaukaasias.
Seega peaks ka Moskval olema põhjust soovida sõja peatset lõppu. Peamisteks takistusteks jäävad aga territoriaalsed küsimused ja Ukraina tulevane staatus, eelkõige selle võimalik neutraliteet.
Põhiküsimus ei seisne erukindrali hinnangul siiski pelgalt relvarahu saavutamises. Vaja on luua püsiv Euroopa julgeolekukord, mis arvestaks nii Venemaa kui ka Ukraina huvidega, väldiks uue vastasseisu puhkemist ning taastaks tuumariikide vahelise strateegilise stabiilsuse.
Kindrali arvates peab Euroopa loobuma illusioonist, et Venemaad on võimalik sõjaliselt alistada. Selle asemel tuleb toetada tõsiseltvõetavaid rahuläbirääkimisi ja taastada toimivad suhted Washingtoniga.
Kujati veendumuste kohaselt võib üksnes läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepe ära hoida Ukraina edasise hävingu ning aidata Euroopal taastada oma geopoliitiline mõju üha selgemaid piirjooni omandavas multipolaarses maailmas.
Markus Järvi