Valijad ei saa lootma jääda poliitikute armuandidele. Muutused paremuse suunas tulevad siis, kui kodanikud võtavad oma riigi tagasi ning rajavad reaalselt toimiva demokraatia ja taskukohase riigi, mis ei parasiteeri maksumaksjate turjal, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Enne valimisi teesklevad poliitikud, et neile läheb valijate arvamus korda. Valijad omakorda teesklevad, et nad saavad poliitikutele esitada nõudmisi: me ootame teilt seda ja seda! Kumbki pool teab, et tegemist on rituaalse ringtantsuga ning pärast mandaadi loovutamist andja poolt ja taskupanemist saaja poolt läheb igaüks oma eluga jälle edasi. Poliitikud tegelevad riigiasjadega ja rahvas läheb tagasi tööle, et riigile makse maksta.
See on nõnda sellepärast, et poliitikud on aastate jooksul loonud endale esindusdemokraatia nime all turvalise süsteemi, kus valijad on osavalt tasalülitatud. Lõppkokkuvõttes osutuvad alati valituks inimesed, kes tagavad süsteemi jätkumise. Harvad „demokraatiatuhinad" suunatakse jääkeldrisse.
Seetõttu peaks olema valijate esmane nõudmine reaalselt toimiva demokraatia ehk rahvavõimu sisseseadmine. Rahvavõim ei tähenda tujukate masside poolt kujundatud heitlikku poliitikat, vaid põhiseaduses deklareeritud riigivõimu kõrgeima kandja kontrollivat ja vajadusel sekkumist võimaldavat mehhanismi.
Enne valimisi lubatakse valijatele suuremeelselt taskukohaseid kaupu ja teenuseid, suuremaid toetusi ja võib-olla natukene maksulangetusi. Näiteks äsja lubas viimaste aastate maksutõusude eestvedaja Reformierakond vähendada lastega kodus olnud vanemate tulumaksu (!). Kuid seda tehes pakuvad poliitikud üksnes petlikku peenhäälestust.
Tegelikult vajame me kodanikena hoopis taskukohast riiki. Sellist riiki, mis täna meie turjal parasiteerib, me kaua ülal pidada ei suuda. Endale maksumaksja kulul hea elujärje taganud poliitiline nomenklatuur ja ametnikkond suunab maksumaksjalt karistuse ähvardusel kokku riisutud raha küll teiste riikide toetamiseks (Ukraina), küll laristuprojektidesse (Rail Baltic), küll MTÜ-tööstusesse, küll propagandasse ja kommunikatsiooni. Samuti maetakse meeletus koguses raha kaitsevaldkonda, kuid kas Eesti riik on siis sellevõrra paremini ja kindlamalt kaitstud?
Valijate ja kodanikena ei saa me lootma jääda poliitikute armuandidele. On aeg riik tagasi võtta ja see ümber kujundada nõnda, et kõrgeima võimu kandja ei oleks lihtsalt kandja, kes kannab võimulolijaid oma turjal, vaid kes oleks ka päriselt võimul. See ei juhtu kahjuks ruttu ja kindlasti mitte eelseisvate valimistega. Aga mida enam riigi kõrgeim võimukandja oma rolli mõistab ja vastavalt sellele käituma hakkab, seda enam on lootust, et asjad muutuvad viimaks paremuse poole.