Eelmisel nädalal avaldasime Objektiivis uudise selle kohta, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil (ERJK) ei läinud korda algatada SAPTK tagakiusamist, kuna Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus ERJK korduvatest nõudmistest hoolimata meie suhtes väärteomenetluse algatamisest.
Minu jaoks ei olnud see info eelmisel nädalal enam uudiseks, sest teadsin asjade seesugusest käigust juba mõnda aega. Nimelt langetas politsei otsuse mitte rahuldada ERJK taotlust meie vastu menetluse algatamiseks juba 8. septembril ehk rohkem kui poolteist kuud tagasi ja kinnitas oma otsust umbes kuu aja eest ehk täpsemalt 28. septembril tehtud määrusega, millega jäeti rahuldamata ERJK kaebus politsei otsuse peale ehk teistkordne püüdlus saavutada meie vastu väärteomenetluse algatamist.
Põhjus, miks ma ei tahtnud ise küsimust laiema avalikkuse tähelepanu ette tõsta, seisnes suuresti selles, et soovisin näha, kuidas asjad omasoodu kulgevad.
Esiteks tahtsin jälgida, millisel moel tegutseb meedia ja ennekõike ERR, mis uudistesaate "Aktuaalne kaamera" vahendusel üleüldse tõstis avalikkuse ette kahtlustuse, nagu oleks meie valimiseelne teavituskampaania kujutanud endast keelatud annetust ja sellisena ka valimisseaduse rikkumist.
Just seepärast, et ERR ei reageerinud enam kui pooleteise kuu jooksul politsei otsusele tunnistada ERJK seisukoht vääraks ja mitte algatada SAPTK suhtes menetlust, saatsin täna hommikul ERR-i ajakirjanduseetika nõunikule kaebuse, milles palusin anda "Aktuaalse kaamera" käitumisele hinnangu.
Ma ei saa mitte kuidagi pidada normaalseks ega ka vastuvõetavaks olukorda, kus "Aktuaalne kaamera" on kolmel korral levitanud SAPTK suhtes tõsiseid kahtlustusi ja süüdistusi, olles ise nende kahtlustuste avalikuks tõstatajaks, ent samas ei ole teinud sõnagi juttu faktidest, mis näitavad, et need kahtlustused ja süüdistused on olnud alusetud – hoolimata tõsiasjast, et kogu menetlust puudutav info on olnud pidevalt avalikult kättesaadav.
Nagu ma ka kaebuses kirjutasin, ei ole aktsepteeritav, et ERR-i teatud liberaalselt meelestatud ajakirjanikud ei suuda allutada oma põlgust SAPTK vastu ning lasevad sel varjutada professionaalsed standardid, mille tagajärjeks on meie tegevuse mahavaikimine või selle kajastamine süstemaatiliselt negatiivset kuvandit looval ja meie mainet kahjustaval moel.
Teiseks tahtsin teada, kas ERJK otsustab politsei seisukoha vaidlustamiseks pöörduda maakohtu poole või suudetakse mingil hetkel siiski leppida tõdemusega, et ilmselgelt otsitud ja ebamõistlikke või koguni absurdseid süüdistusi ei ole võimalik õiguskaitseorganitele niisama lihtsalt "maha müüa".
Põhjus, miks otsustasin sel teemal veel kord oma mõtted kirja panna, seisneb aga selles, et ERJK ja "Aktuaalse kaamera" püüdlus otsida võimalust SAPTK vastu väärteomenetluse algtamiseks räägib millestki palju enamast kui antud kaasusest – see räägib nii mõndagi meie ühiskonna ideoloogilis-poliitilistest suundumustest, mida olen nimetanud ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdluseks.
Seda, et rahvusringhäälingu peamine uudistesaade, mida vaatab igapäevaselt rohkem kui sada tuhat inimest, võtab ühemõtteliselt kursi mitte meie sihtasutuse ettevõtmiste igakülgsele ja ausale kajastamisele, vaid nende häbimärgistamisele, ma juba mainisin. Ent kui riiklik meedia käitub niisugusel moel, on see ajamärk.
Meile räägitakse sageli, kui kallutatud, propagandistlik ja võimust sõltuv on Venemaa meedia. Aga mida arvata Eesti riiklikust meediast, mis teeb pingutusi, et tuua väärteomenetlus kaela Eestis vaata et ainsale avalikust võimust sõltumatule kodanikeühendusele, mis vastandub valmiste käigus maailmavaatelisel alusel selgelt valitsusparteidele, püüdes saavutada täiesti avalikult deklareeritud eesmärki kahandada nende võimupositsioone?
Selle küsimuse valguses peaks olema vähemalt mõistetav, miks paljud inimesed on hakanud nägema ERR-is mitte ühiskonna sõltumatut ja objektiivset informeerijat, vaid valitsuse hääletoru ning ideoloogilise ja poliitilise propaganda instrumenti ehk seda, millena ERR ise kujutab Venemaa riiklikku meediat.
Mis puutub aga süüdistusse, nagu oleks SAPTK valimiseelne teavituskampaania kujutanud endast keelatud annetust ja seega valimisseadue rikkumist, siis see väärib eraldi vaatlemist. Tegelikult panin sel teemal oma mõtted kirja juba vahetult pärast valimisi ja väljendasin neid ka intervjuus TV3-le ning kuivõrd mu seisukohad ei ole muutunud, ei pea ma vajalikuks hakata samu küsimusi uuesti üksipulgi läbi vaatama. Küll aga tahan uuesti peatuda mõnel olulisemal aspektil.
Pean tõdema, et teatud mõttes on mul isegi kahju, et ERJK taipas oma argumentide nõrkust ega vaidlustanud kohtus politsei otsust mitte algatada meie suhtes väärteomenetlust. Tegelikult oleks mind täitsa huvitanud, kuidas valitsusparteide esindajatega mehitatud ERJK oleks põhjendanud seisukohta, et sõltumatu kodanikeühenduse poolt valitsusparteide suhtes kriitiliste vaadete levitamine valimiste eel ning perekonnasõbralike kandidaatide omaalgatuslik esiletõstmine kujutab endast keelatud annetust.
Olnuks huvitav näha, kuidas niisugust seisukohta oleks õigustatud demokraatia ja kodanikuühiskonna printsiipide taustal. Eriti põnev olnuks jälgida, millise nipiga oleks selline tõlgendus erakonnaseadusest püütud mahutada põhiseaduse §-i 45 raamesse, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis lubab vastavat õigust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.
Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgelt öeldud, tohib kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigust (mida sõnavabadus endast põhiseaduse kontekstis kujutab) reeglina piirata ainult piiriklauslis loetletud põhjustel ning sellest põhimõttest kõrvalekaldumine on mõeldav üksnes ülekaalukate huvide, nagu nt riigi julgeoleku tagamise eesmärgist kantuna. Spetsiifiliselt põhiseaduse paragrahvi 45 kommentaaris on aga kirjutatud järgmist:
"Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning põhistatud valikute tegemiseks eraelus. Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada."
Eeltoodu taustal olnuks mitte vähem huvitav näha seda, mil moel Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon oleks põhistanud oma positsiooni, olles teadlik Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt korduvalt rõhutatud põhimõttest, et sõnavabaduse piirangute osas tuleb olla eriti ettevaatlik seal, kus kõne all on poliitiline väljendus:
"Kohus tuletab meelde, et väljendusvabadus kujutab endast üht demokraatliku ühiskonna olemuslikest alustest ning ühte selle arengu ja indiviidide eneseteostuse peamistest tingimustest. […] Nagu artiklis 10 sätestatud, eksisteerivad sõnavabaduse suhtes erandid. Siiski peavad sellised erandid olema väga hästi põhjendatud, eriti juhtudel, kui jutt käib poliitilisest, mitte kommertsiaalsest sõnavabadusest."
Selles, et valitsusparteid tahaksid meile nende suhtes kriitiliste seisukohtade levitamise pärast ebameeldivusi valmistada, ei ole mul kuigivõrd kahtlusi. Ent kui nad ei ole valmis õigusriigi põhimõttele avalikult selga pöörama, tuleb neil siiski olla võimeline põhjendama oma samme kehtiva õiguse foonil. Kui aga minnakse nii kaugele, et hakatakse sanktsioonide ähvardusel maha suruma valitsusest sõltumatute kodanikeühenduste elementaarset sõnavabadust, siis on seegi oluline märk, mis annab tunnistust sellest, millisesse poliitilisse olukorda me oleme jõudnud.
Mõelgem sellele – esmalt surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide abil, head õigusloome tava eirates ja ülbe enesekindlusega vastu rahva enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri alusväärtustega, ning kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest karistada. Parteid, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi valitaks.
Mõelgem sellele – esmalt surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide abil, head õigusloome tava eirates ja ülbe enesekindlusega vastu rahva enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri alusväärtustega, ning kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest karistada. Parteid, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi valitaks.
Ilmselt ei ole ma ainus, kelle silmis annavad sellised sündmused tunnistust ideoloogilise diktatuuri kujunemisest meie ühiskonnas ning tõstatavad küsimuse, kas elamegi nüüd riigis, kus poliitiline eliit sooviks, et sõltumatute kodanikeühenduste poolt info levitamist selle kohta, milliseid kandidaate võib usaldada, milliseid mitte, käsitletakse seaduserikkumisena.
Ent teiselt poolt vaadates on siiski hea, et ERR-i ja ERJK püüdlus algatada SAPTK vastu tagakiusamist, ei läinud läbi. Ideoloogiline avangard on kaotanud ühe olulise lahingu opositsiooni mahasurumisel ning paljastanud taas oma palet. Vähemalt minul ei ole hetkekski tekkinud kahtlust, et tegu on olnud just nimelt tagakiusamise püüdlusega.
Seesugune veendumus ei rajane vaid asjaolul, et ERJK tähelepanu on olnud koondatud väga selektiivselt just SAPTK-le, tõsiasjal, et komisjoni esimeheks on parteipoliitilisel maastikul selgelt meie suurimaks ideoloogiliseks vastasteks olevate sotsiaaldemokraatide ridadesse kuuluv Ardo Ojasalu, ega faktil, et komisjoni aseesimees, võitleva ateisti ja sekularistina tuntud ning sotsidele lähedal seisev Kaarel Tarand on korduvalt väljendanud oma põlgust nii minu isiku kui ka SAPTK suhtes. Ennekõike baseerub minu veendumus lihtsalt tõdemusel, et ERJK süüdistused on olnud läbinähtavalt otsitud, pahatahtlikult kallutatud, ebamõistlikud ja lausa absurdsed.
Igal juhul on asjast huvitatutel antud kaasuse näol hea võimalus näha märke selle kohta, kuhu meie ühiskond on suundumas. President ja peaminister võivad lõpmatuseni rääkida, kui demokraatlik, avatud ja vaba meie poliitiline süsteem on, ent õnneks usub üha enam inimesi pigem oma silmi kui poliitilise nomenklatuuri poolt lehvitatavaid loosungeid.
Ja see on üksnes hea ning sillutab teed meie ühiskonda oma haardes hoidva ebademokraatliku ja kõike muud kui väärika poliitilise kliki võimu hääbumisele. Et just selle tulemuse saavutamine moodustab märkimisväärse osa meie eesmärkidest, siis ilmselt ei jää seekordne püüdlus algatada SAPTK tagakiusamist viimaseks. Aga päris kindlasti ei tunne me end sellistest püüdlustest kohutatuna – vastupidi, me vaid tervitame hüva võitlust, seda enam, et iga lahing tähendab ka maskide langemist.