Mis vabadus see on, mis nõuab oma keha vaenlasena kohtlemist ning selle alalist "parandamist", küsib Maria Vooglaid ja vastab: see on kummaline vabadus olla seksuaalselt kättesaadav kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas.
Vaevalt on arenenud maailmas naist, kellele poleks ühel või teisel põhjusel kunagi soovitatud hormonaalsete "rasestumisvastaste" vahendite kasutamist. Need vahendid, eriti aga "rasestumisvastased" tabletid ehk antibeebipillid on tänaseks nii tuntud ja levinud, et juhtub isegi, et naise enese hoolsusest oleneb, kas ta nende tarvitamist alustades üldse on teadlik medikamendi toimemehhanismidest või võimalikest kõrvaltoimetest.
Antibeebipille kasutatakse lisaks rasedusest hoidumisele näiteks ka ebaregulaarse menstruaaltsükli ning nahaprobleemide raviks, ometi tuleb naistele sageli üllatusena, et kõik hormonaalsed "rasestumisvastased" vahendid on ühtlasi abortiivid. Tegelikkuses on niisiis tegemist uue elu tekkimist tõkestavate ja juba tekkinud elu edasist arengut takistavate vahenditega. Lihtsuse mõttes viitan sellele asjaolule tähelepanu juhtimiseks neile läbivalt jutumärke kasutades.
"Rasestumisvastaste" tablettide teemalised arvamused on alati olnud vastakad. Ühelt poolt kinnitavad arstid ja teised tervisetöötajad, et antibeebipillid sobivad enamikule naistest ning kui pole just tegu eelsoodumusega teatud haigustele, on tegu võrdlemisi madala riskiga vahendiga. Naiste eneste poolt aga kuuleme sellegi poolest aegajalt tõdemusi hiljaaegu portaalis Twitter levinud õudusjuttude stiilis. Ei saa välistada, et nii mõnegi seesuguse ebameeldiva kogemuse puhul on tegemist hooletusega – pillide väljakirjutamisel ei ole piisavalt põhjalikult uuritud patsiendi riskigruppi kuulumist. Kõigi medikamentide kasutamisega kaasneb teatud risk kõrvaltoimetele ning pole põhjust kahelda arstide arvamuses, et antibeebipillid ei ole naisele ohtlikumad kui teised igapäevakasutuses olevad ravimid (jättes siinkohal kõrvale ülal viidatud võimaliku mõju juba tekkinud uuele elule). Sellegi poolest peab küsima, mida ja kuidas me täpsemalt ravime.
Lähtudes "rasestumisvastaste" vahendite suhtelisest ohutusest ning arvates nad igapäevaste ravimite hulka, põrkume ometi kohe ühe reljeefse asjaoluga: pole olemas ühtki teist medikamenti, mida terve inimene niisuguses koguses sisse sööks. Antibeebipille võetakse peaaegu iga päev ning nende kasutamise aeg võib olenevalt naisest ulatuda 15–20 aastani. Väikseimgi ekskurss tõenäosusteooriasse lubab kahelda, kas "võrdlemisi ohutu" on siinkohal ikkagi piisavalt ohutu.
Eriti kummalisse konteksti asetub antibeebipillide soovitamine veel seoses üldise puhtama elu ja puhtama toidu propageerimise tendentsiga. Ostame kodumaiseid keemiavabu köögivilju ning mahedat medikamentidevaba liha, aga samas sööme igapäevaselt vabatahtlikult puhast hormooni peale. Seejuures muret tekitab meile põhiliselt sellise tegevuse mõju keskkonnale – kui ained meie kehast juba läbi on käinud!
Põhimõttelisem küsimus on aga, mida me nende "ravimitega" õieti ravime.
Twitteris avalikuks tulnud õuduslugudest vahest tähelepanuväärsemgi on asjaolu, et liikumise algataja mitmel pool rõhutab, et ta pole põhimõtteliselt pillide vastu. Teda häirib pillide kui lihtsa probleemitu lahenduse pealesurumine (eriti meessoost isikute poolt), ent samas soovib ta siiski kaitsta oma õigust neid pille võtta. Antibeebipillid on seksuaalrevolutsiooni järgses maailmas naise vabaduse võrdkujuks. Milles see vabadus aga seisneb?
Traditsiooniliselt ja klassikaliselt on inimlikku vabadust peetud võimaluseks käituda hüveliselt: inimesed on aastasadu võidelnud iseendaga, saavutamaks suuremat vabadust oma iseloomu kehvematest joontest, pahedest ja kahjulikest kiusatustest. Antibeebipillide lubatav vabadus tähendab aga vabadust oma keha normaalsest toimimisest; arusaama, et naine kui selline on loomupoolest "katki", parandamist vajav, haige. Miks muidu võtaks ta iga päev ravimeid?!
"Rasestumisvastaste" vahendite võimalikke kõrvaltoimeid võetakse selles kontekstis vajaliku asja paratamatu pahupoolena ning antibeebipillide võtmist nähakse kui naise vabaduse tingimust: nõrkustega, ent alternatiivideta lahendust.
Ent mis vabadus see siis on, mis nõuab oma keha vaenlasena kohtlemist ning selle alalist "parandamist" – selle loomuliku toimimise takistamist ning võimalike kõrvaltoimetega leppides peaaegu igapäevast hormoonitarbimist? See vabadus on võimalus olla seksuaalselt kättesaadav kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Selline kummaline vabadus.