Jõuline meediakampaania upitamaks Marina Kaljurand presidendiks ning loomaks talle "rahva lemmiku" oreooli ei mõju vähem eemaletõukavalt kui Toomas Hendrik Ilvese "presidendiks laulmine" kümme aastat tagasi, leiab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Viimastel nädalatel on meedia hakanud tuliselt toetama Marina Kaljuranna kampaaniat, mille tulemusel loodetakse teha temast Eesti Vabariigi president. Seejuures esitletakse teda kui parteiliselt sõltumatut kandidaati ja suurt rahva lemmikut. Toimuv meenutab väga kümne aasta tagust Toomas Hendrik Ilvese "presidendiks laulmist".
Paraku tundub, et paljud inimesed lähevadki selle propaganda õnge. Isegi ERR teatas tuntava rahuloluga, et koguni 40% kodanikest valiks presidendiks just Kaljuranna. Kaljuranna promomiseks käivitatud suur meediaoperatsioon kujutab endast jõulist avaliku arvamusega manipuleerimist – arvata võib, et paljud inimesed näevad Kaljuranda parima presidendikandidaadina just seetõttu, et meedia püüab luua temast niisugust eksitavat kuvandit.
Probleem seisneb aga selles, et Kaljuranna kuvand ei vasta reaalsusele.
Probleem seisneb aga selles, et Kaljuranna kuvand ei vasta reaalsusele. Täiesti alusetu oleks temast oodata võimuparteide tasakaalustajat, rääkimata sellest, nagu ta võiks neile olulistes küsimustes vastanduda. Jutt temast kui näoga rahva poole olevast ja kogu rahvast ühendavast presidendist on lihtsalt naeruväärne.
Tegelikult on staažikas riigiametnik Kaljurand selgelt Reformierakonna tagatoa võimukama osa käepikendus ning üheski vähegi tõsisemas moraalses või kultuurilises küsimuses ei ole tema suust olnud kuulda mitte ainsatki seisukohta, millest nähtuks ühisosa rahva enamuse arusaamadega. Kahtlemata on tema näol tegu pigem Euroopa Liidu ja Reformierakonna esindajaga rahva ees kui rahva esindajaga Euroopa Liidu ja Reformierakonna ees.
Kaljurand on ühemõtteliselt kooseluseaduse pooldaja ning samuti on ta seisukohal, et Eesti Vabariik peaks olema valmis võtma vastu senisest palju rohkem immigrante.
Veelgi enam, umbes aasta eest esitas Kaljurand välisministrina ETV saates "Foorum" lausa šokeeriva seisukoha, et Eesti peaks olema valmis aktsepteerima Euroopa Liidu soovi hakata immigrante ümber jagama kvootide alusel ning et immigratsiooniprobleemile lahenduse leidmisel ei tohiks takerduda sellistesse "detailidesse" nagu küsimus sellest, kas Eestil säilib immigrantide vastuvõtmise küsimustes iseotsustamise õigus või mitte.
Sellele, et Kaljurand on ka kooseluseaduse ühemõtteline toetaja, leiab aga kinnitust siit.
Niisiis on selge, et need inimesed, kes peavad oluliseks austuse säilitamist meie ühiskonna moraalsete alusväärtuste ja kultuurilise identiteedi vastu, ei tohiks mingil juhul lihtsameelselt pooldada Marina Kaljuranna saamist Eesti Vabariigi presidendiks.
Kaljuranda püütakse küll esitada rahva suure lemmikuna, kuid tegelikult on ta just selle poliitilisi manipulatsioone harrastava küünilise võimukliki käepikendus, kes ei hooli rahvast ja tema tõekspidamistest vähimalgi määral ning kes püüab meie väärtuste ja põhimõtete kõrvaleheitmise ning riikliku iseseisvuse lõpliku loovutamise hinnaga Eestit globaalsete võimusuhete süsteemis lahustada.
Ehk kokkuvõtlikult: kui perekondlikud väärtused ning Eesti kultuuriline identiteet ja riiklik iseseisvus on meile tähtsad, siis tuleks kindlasti seista selle eest, et Marina Kaljurannast ei saaks Eesti Vabariigi presidenti.