Riigikogu kandidaadid peaks avalikustama oma vastused valimiskompasside küsimustele, sest rahvaesindajaks pürgivatel isikutel pole kohane oma seisukohti varjata, kirjutab Varro Vooglaid.
Viimastel päevadel on palju tähelepanu pälvinud Postimehe ja Delfi veebilehtedel avatud valimiskompassid, mis võimaldavad inimestel paarikümnele küsimusele vastates näha, milliste kandidaatide seisukohtadele nende vastused kõige rohkem sarnanevad.
Iseenesest on valimiskompasside näol tegu toredate vidinatega, aga paraku on neile omane üks tõsine puudus. Nimelt pole ei Postimehes ega Delfis avaldatud kõige olulisemat infot ehk seda, kuidas konkreetsed kandidaadid neile samadele valimiskompasside küsimustele vastasid. Just seda oleks erinevate kandidaatide puhul kõige huvitavam analüüsida, et siis neilt soovi korral ka täiendavaid selgitusi küsida (ennekõike punktide osas, kus konkreetse vastaja vastused talle muidu meelepärase kandidaadi omadega kokku ei lange).
On ju elementaarne, et inimesed, kes pürgivad rahvaesindajaks, peaks olulistes ühiskonnaelu korraldusse puutuvates küsimustes oma seisukohad avalikuks tegema.
Võimalik, et kandidaatide vastused on salastatud seetõttu, et muidu poleks paljud neist valmis üldse valimiskompasside projektides kaasa lööma. Samas on see ju elementaarne, et inimesed, kes pürgivad rahvaesindajaks, peaks olulistes ühiskonnaelu korraldusse puutuvates küsimustes oma seisukohad avalikuks tegema. Loomulikult selleks, et valijail oleks selge pilt, milliste väärtuste ja põhimõtete eest kandidaadid seisavad ja et selle pinnalt saaks valimistel langetada informeeritud otsuse.
Praegu võiks aga kandidaatidele esitada üleskutse avalikustada vähemalt Facebookis või oma blogis, kuidas nad valimiskompassi küsimustele vastasid. Postimees ja Delfi võiks aga pakkuda kandidaatidele nende vastuste avalikustamise võimaluse ka valimiskompasside juures.
Kandidaadid, kes ei püüa oma seisukohti varjata, ei tohiks oma vastuste avalikuks tegemises näha vähimatki probleemi. Seevastu neil, kes ei julge või ei taha oma seisukohti avalikkusega jagada, tasuks rahvaesindajaks pürgimise asemel kaaluda kohasemaid väljakutseid.