Tundub, et kogu poliitilise turbulentsi mõistmiseks tuleb paremini aru saada olukorrast Reformierakonnas. Uute teoreetiliste koalitsioonide tõenäosus tuleb uuesti päevakorda pärast Kaja Kallase väljavahetamist. Seega ootame ära kevadise korralise erakonna suurkogu, analüüsib Olav Anton opositsiooni valikuid.
Viimasel ajal on "globalistide" meedia ülemääraselt püüdnud esitleda valitsuskriisi. Tegemist on häma ja manipulatsiooniga. Valitsuskriisi mõiste on kirjeldatud eestikeelses Vikipeedias:
"Valitsuskriis on olukord, kus parlament on avaldanud umbusaldust kas mõnele ministrile või kogu valitsusele; valitsuskriisi lahendamiseks asendatakse kas mõni minister või kogu valitsuse koosseis".
Inglise keelsest versioonist saame täiendava teabe – valitsuskriisi olemus on selles, et puudub selge enamus parlamendis, kes oleks nõus valitsuse moodustamiseks koostööd tegema.
Tegelik jõude vahekord riigikogus on 56:45 ja koalitsioonil on kindel tahe valitsemise koostöö tegemiseks. Mart Laari esimese valitsuse (1992 okt – 1994 nov) seis oli viletsam 52:49, kuid sellegipoolest vedas viimane Tarandi "jõulurahuvalitsusni" välja. Viimased viis kuud, kuni valimisteni, oli siis kõige väiksema valitsemisajaga peaministri aeg.
Nende aegade vahel on veel üks huvitav sarnasus. Mart Laari esimene ja Taavi Rõivase viimane valitsus olid ainukesed, mis läbisid riigikogu täieliku umbusaldamise. Teistel peaministritel jagus ettenägelikust ise enne lõppu tagasi astuda või võitsid nad Riigikogu umbusaldushääletuse ja astusid pärast seda ikkagi tagasi.
Juhtusin neljapäeval järge mööda vaatama nii Riigikogu umbusaldamise teatrit ja USA Esindajate Kojas toimunud president Trumpi "impeachment'i" (umbusaldamist). Mõlemaid ühendas fakt, et tegu on ette teada tühja töö ja vaimu närimisega.
Samas oli midagi mõlemas veel rohkem sarnasemat – sotsiaalne viha ja kirg võimust eemal olemisest. Tahtmatult meenusid Jeesus Kristuse sõnad: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" (Jh 8:7). "Patukottide" enesekindel esinemine nii Eestis kui ka Ameerikas oli väga võlts ja mannetu. Asja poleks ka parandanud E. N. Krossi kiviviskamise viimine Stroomi randa. Kui seda väidetakse olema opositsiooni kohustuseks, siis määrab asja headuse ikkagi see, kui tihti umbusaldamise teatrit korraldatakse ja millega veel peale selle tegeletakse.
Opositsioonis on kaks osapoolt, kes normaalses olukorras teineteist ei salli. Oma arrogantsuses teeb Reformierakond veel selle vea, et peab sotside järellohistamist oma korraldatud üritustel eneselt mõistetavaks ja asjade loomulikuks käiguks. Viimane väide põhineb riigikogu liikmete kehakeelel ja nende tegevuste vaatlemisest. Pidevalt toonitatakse oravate valimisvõitu ja riigikogu häälte saaki 34:10. Asja tegi ilmsemaks Kaja Kallase poliitiline fopaa, rünnata korraga maaeluministrit ja peaministrit. Poliittehnoloogiliselt äärmiselt rumal otsustus. Sotsid nägid selle olukorra "allaneelamisega" tõsist vaeva ja nende endine esimees soovitas veel eelmisel õhtul ETV "Esimeses Stuudios" vabandamisega olukorda siluda, kuid Kaja Kallase põikpäisus sundis tedagi loobuma.
Üldsusele sai selgemaks võimalike uute valimisliitude tekkimise võimalus tänases riigikogu koosseisus. Teoreetiliselt kolmest uuest koalitsioonist saab kaks väga suure tõenäolisusega välistada. Reformierakonna ja EKRE liitu ma lõplikult ei välistaks, kuigi selle tõenäosus tuleb uuesti päevakorda pärast Kaja Kallase väljavahetamist erakonna esimehe kohalt tuleval kevadel. Samas võivad eelseisvad presidendi- ja kohalikud valimised augustis ja oktoobris 2021 oravate paleepööret ka edasi lükata. Täna puudub ka võimaliku väljakutse esitaja persoon ja suure tõenäosusega on viimane veel Reformierakonda astumata.
ALDE sõsarerakondade, Keski ja Reformi vahel ületavad tõukejõud ikkagi tõmbejõudusid. Siin puudub igasugune traagika, sest samasugune antipaatia valitseb ka enamikus ALDE sama riigi parteides. Lähedased poliitpartnerid pigem ühinevad, kui teevad koalitsioone. Reformikate "jorhaadnielik" ALDEsse kitule käimine ainult halvendab suhteid. Seetõttu panustab Kaja Kallas Isamaale. Järjekordne poliitiline viga, sest kõik trumbid antakse vanade poliithuntide kätte. Vähemaga, kui peaministri koha pakkumisega, siin leppida ei saakski. Lisaks eeltoodule on vajalik osapool ka sotsid, kelledel on oma uhkus ja eesmärgid.
Tundub, et kogu poliitilise turbulentsi mõistmiseks tuleb paremini aru saada olukorrast Reformierakonnas. Erinevalt paljudest teistest poliitpartneritest on oravad suutnud oma siseasjad klaarida ilma ajakirjanduse abita. Seega ootame ära kevadise korralise erakonna suurkogu. Ka sotsid paistavad keskenduvat erakonna ülesehitamisele ja Tallinna piirkonda ihkab juhtida nende värske liige Raimond Kaljulaid. See on ka ainuke võimalus oma valijate (nii uute kui vanade) häältele pretendeerimiseks. Indrek Tarandi juhtumis saime jälgida, kui kiiresti võib sulada valijate toetus, kui liituda sotsidega ja/või teha rumalusi.
Erakonna vahetus pole seni aidanud seniseid valijaid säilitada või uusi juurde võita. Eesti valija on olnud erakonna usku ja kohalikku koloriiti toetav. Pigem on positiivne erakonna(de) vahetus(ed) teha enne suurema tuntuse saamist. Viitan siin Riigikogu umbusaldushääletuse võitnud maaeluministrile, kes alustas Res Publica ridades, sattus ja lahkus Isamaast, jäi napilt liitumata Keskerakonnaga ja maandus tänaseks EKREsse. Isegi selline poliitika maailma superstaar, nagu Winston Churchill, oli partei ülejooksik. Eestis on erakonna vahetusi küll vähem kui abielulahutusi, kuid siiski piisavalt, et sellest võiks omaette statistikat teha.
Vaatamata viimasele patujutule, lõpetan mõtetega, et tänane valitsus jätkab valimisteni, tänane opositsioon võtab oma rolli ja riigikogu aknaaluseid peale Raimondi ei tekkigi.