Afganistani katastroof on progressiusu puu "vili" ja näitab lisaks "liberaalse konsensuse" totaalsele läbikukkumisele, et vähemalt kolm neljandikku Eesti julgeoleku- ning välispoliitika "ekspertidest" on ohuks nii Eestile kui eestlaste eludele. "Ekspertide" jutu ja reaalsuse dihhotoomiat kommenteerivad käesoleva arvamusloo lõpus Peeter Espak ning Erkki Bahovski.
15. augustil 2021. aastal tabas lääneilma häbiväärne läbikukkumine. Ainuüksi Ameerika Ühendriigid kulutasid Afganistani okupeerimisele üle kahe triljoni dollari. Sõja kõige silmnähtavamaks tulemuseks on tippsõjariistade ja -tehnoloogiaga relvastatud moslemiterroristid ja veelgi suurem Hiina kommunistide mõju maailmas.
Nurjumise häbi langeb seekord põhimõtteliselt kogu lääneilmale, sest Afganistanis osalesid ühel või teisel viisil nii NATO kui nimetatud organisatsiooni sõbralikud riigid – mida oli kokku viiekümne ringis. Kõigi riikide, sealhulgas Eesti, kodanikud, kes Afganistani okupeerimises osalesid, peaksid olema oma nomenklatuuri peale kurjad: inimesi on kakskümmend aastat alatult petetud. Afganistani sõda on algusest peale olnud lootusetu ettevõtmine ja eelkõige "eksperdid" oleks pidanud seda teadma. Nassim Nicholas Taleb kirjutab sotsiaalmeedias: "Afganistan: lühidalt, kriminaalselt ebakompententne sissetung."
Afganistani katastroofis pole süüdi mitte ainult "eksperdid", vaid kõik kartelliparteid – Reformi- ja Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa –, kes on olnud viimase kahekümne aasta jooksul võimu juures. Eriti need, kelle käes on olnud Kaitseministeeriumi või Välisministeeriumi "silotornid". Eesti riigiametite ametlik poliitika on olnud valetamine ja Eesti elanike julgeoleku ohtu seadmine. Süstemaatiliselt. See ei puuduta ainult Lähis-Ida sõdasid, kuulake ainult, kuidas kartelliparteid ja ametnikud armastavad "suurt asendamist".
Riikidel ilmselt ei ole sõpru, aga ühised huvid peaksid olema sellised, mis endale taevast kaela ei kukuta.
Riikidel ilmselt ei ole sõpru, aga ühised huvid peaksid olema sellised, mis endale taevast kaela ei kukuta. Mis tähendab seda, et kui mõni "suur" sõber hakkab põhimõttekindlalt ennast hävitama, siis peaks normaalne "väike" sõber selle kõrvale kutsuma ja kenasti rääkima: "Vabandage Peeter Suur. See, mida te praegu teete, on enesehävituslik ja lõpeb katastroofiga."
Loomulikult saab ette kujutada, mis moodi see päris maailmas välja näeks ja millised mõjud sellisel manitsemisel võivad olla, kuid kas Peeter Väikesed on kohustatud pugema Suurtele alati ning kõiges sinna, kuhu päike ei paista? Ajama oma inimestele – sealhulgas sõduritele – nii rumalat juttu, et me "Kaitseme Afganistanis Eesti julgeolekut".
Sellise lähenemise probleem on selles, et mitte keegi ei tea, mis on Suure Peetri huvid homme. Nii Ameerika Ühendriikide demokraadid ja nende "soo", kes/mis juhivad "liberaalse konsensuse" hegemooniat, kui Euroopa Liidus tooni andvad fanaatiliselt progressiusklikud poliitilised jõud on massisisserändelembid ja vägistamisdžihaad ning pealõikamised on alles esimesed islamismi pealtungi kurja õied Euroopas.
Kui kartelliparteilased reedavad sihikindlalt ja teadlikult oma inimesed Afganistanis, siis kuidas saab keegi olla kindel, et müüdavatest Saulustest saavad kuidagi Paulused, kes hakkavad Eesti riigi ja rahva huvide eest päriselt seisma?
Kui kartelliparteilased reedavad sihikindlalt ja teadlikult oma inimesed Afganistanis, siis kuidas saab keegi olla kindel, et müüdavatest Saulustest saavad kuidagi Paulused, kes hakkavad Eesti riigi ja rahva huvide eest päriselt seisma? See on täna juba juhtunud: moslemid on kohal ja neid saab üha rohkem, kohe saab valmis Nord Stream 2 ja mitte ükski Eesti kartelliparteilane pole teinud pea mitte midagi selliste arengute takistamiseks. Või mis takistamiseks – need on sellistele arengutele vähem või rohkem kaasa kiitnud.
Afganistani on küll võimalik võita ja hallata. Tšingis-khaan ja Timur said sellega hakkama. Selleks on vaja teha nõndanimetatud "pax mongolicat" – kui kuskil oli mingi jama, tapeti karistuseks paarikümne kilomeetri raadiuses kõik inimesed, kohati vist isegi koduloomad, ära. Tänases maailmas pole see mõeldav, seega saab ainult tõdeda, et Afganistani pole võimalik okupeerida ega väljastpoolt muuta.
Mida oleks pidanud täpselt teadma maailma kõige suurema teabekogumise-, analüüsi- ja sõjalise võimekusega riik USA kui see 2001. aastal Afganistani tungis. Orientalist Peeter Espak rääkis 2019. aasta Tähenduse teejuhtide saates "Surnud käsi", küll täpsemalt Iraagi kohta, et sedasi Lähis-Idas sõdu ei peeta, nagu USA seda teeb ja seda oleks Iraagi vallutajatele öelnud iga pisut ausam (kultuuri)antropoloog või Lähis-Ida ajaloolane.
Võib ju oletada, et Osama bin Ladenit oli vaja karistada ja Afganistani ründamine oli õigustatud. Kuid vähemalt kahe-kolme aastaga pidi kõigile asjaosalistele saama selgeks, et lääneliku demokraatia ehitamisest ei tule midagi välja ja nii NATO kui USA kaitsteb ainult ühte tõprakarja teise eest. "Läänemeelne" jõuk oli/on lisaks veel üdini korrumpeerunud. Nagu kirjutab Afganistani ja Iraagi sõdade veteranist helikopteripiloot ning president Donald Trumpi valitsuse Kaitseministeeriumi kõrge ametnik Amber Smith, on nii USA poliitikud kui Afganistani okupatsiooni hallanud kõrged USA sõjaväelased kõigile kakskümmend aastat ainult valetanud. "Pole vahet, kas Afganistanist oleks välja tuldud mõne kuu või kümne aastaga, tulemus oleks alati olnud seesama," on aastaid olnud Smithi sõnum.
Samamoodi on meile valetanud ka põhimõtteliselt kõik Eesti kartellipoliitikud ja ametnikud, kellel on olnud midagi pistmist kas Eesti julgeoleku, kaitsejõudude või Välisministeeriumiga.
Iga inimene võib oma mälu värskendada ja lüüa mõnda otsimootorisse, täpsustada ostingu kuhugi mõne aasta ja varasema taha ning vaadata, millised on "Marko Mihkelson Afganistan", "Sven Mikser Afganistan", "Kadri Liik Afganistan", "Toomas Hendrik Ilves Afganistan", "Urmas Reinsalu Afganistan", või sarnaste "ekspertide" nimedega otsingute vastused. Päris mitmed mainitutest on tänase Afganistani olukorra kohta juba vähem või rohkem sõna võtnud ja kõigi puhul võiks küsida kuulsa küsimuse: "Kuidas te julgete?"
Eeldame, et mainitud inimesed pole päris rumalad, seega jääb ainsaks tõdemuseks, et nende viimase kahekümne aasta jooksul Afganistani teemal peetud kõned ja esinemised on olnud vastutustundetu hämamine.
Olgu, püüaks olla jube heatahtlik ja eeldaks, et nullindatel uskusid meie poliitikud ja nomenklatuur ameeriklasi, kuid vähemalt 2010. aastaks, näiteks peale piltide avalikustamist, kus Lääne okupatsiooniväed kaitsevad jõhkarditest sõjapealike moonipõlde, ei oleks tohtinud riigi tegelikust olukorrast jääda mingit pettekujutelma.
Viidatud allika juurde võib veel tuua loendamatud Afganistani sõja ja sealsete "Lääne sõprade" totaalse korruptsiooni, pedofiilia ja Urr teab veel mille kohta lekkinud dokumendid ning uurivad artiklid.
Ingliskeelses keeleruumis on vanasõna, mis võiks kõlada: kui sa mu ühe korra lolliks teed, siis on see sinu viga; kui sa mind teist korda lolliks teed, siis minu. Sellise rahvatarkuse peale võiks küsida, miks keegi veel laseb aastakümneid avalikkusele hämanud tegelastel ennast jätkuvalt eksitada, või tahab neid üldse kuulata? Iga mõtlev ajakirjanik ja toimetaja peaks saama aru, et Mihkelson ja Mikser ei räägi tõtt, räägivad seda juttu, mis parasjagu on "moes", mida "liberaalne konsensus" neil käseb rääkida. Miks peaks keegi ennast vabatahtlikult rumala jutuga alandama? Järelikult "peavad" nomenklaturtšikud sedasi rääkima. Mitte ainult rääkima, vaid "1984" kombel hüsteerilise kisaga heaks kiitma.
Miks peaks keegi ennast vabatahtlikult rumala jutuga alandama? Järelikult "peavad" nomenklaturtšikud sedasi rääkima. Mitte ainult rääkima, vaid "1984" kombel hüsteerilise kisaga heaks kiitma.
Miks need inimesed täna veel korporatiivses meedias esinevad? Samal teemal ja üdini vastupidiste seisukohtadega, mis neil olid veel mõned aastad tagasi? Mikseri "kiituseks" peab muidugi ütlema, et see sotsiaaldemokraat tahab jätkuvalt Afganistanis kaitsta "inimõiguseid ja naiste põhiõiguseid, mille kallal viimased 20 aastat on tööd tehtud".
Oleks siis tegemist ainult Afganistaniga – samamoodi puhuvad mainitud nomenklaturtšikud hambasse ka Süüria, Liibüa ja Iraagi osas. Need inimesed ei ole eksperdid – tähendab, nad vist on eksperdid, aga päris teabe jätavad nad sellisel juhul enda teada ja "alamklassile" aetakse pähe Urr teab kelle poolt ning milleks välja mõeldud kärbseid.
Samast reeglist, et "tõmbad mind üks kord haneks…" lähtudes ja tänast Afganistani olukorda vaadates saab ainult tõdeda: nende inimeste kuulamine ja kuhugi otsustamise ligi laskmine on Eesti riigile ja rahvale ohtlik. Lähis-Ida sõdades on saanud surma 12 Eesti kaitseväelast. Kui midagi peaks kodule lähemal juhtuma – nagu näiteks "militariseeritud põgenikevoog" – siis iga vähegi arukas inime hoiaks sellised tegelased ametitest, nagu näiteks Riigikogu Väliskomisjoni esimees, nii eemal kui vähegi võimalik.
Eesti osalemine Afganistani sõjas võibki tegelikult olla niivõrd-kuivõrd põhjendatud. Me oleme osa NATOst ja paratamatult nõuab see huntidega kaasa ulumist ka siis kui asi ei pruugi meile meeldida. Kuid lolli jutu ajamise asemel oleks võinud mõni ekspert rääkida pisut arukamat juttu laadis:
Sõda islamiga on vältimatu. Islam on täna lääneilmale Hiina kommunistide kõrval suurim oht. Meid on Euroopas ees ootamas vältimatu "suur kaklus" ja Afganistan on imeline võimalus "omandada" moslemitega sõdimise "kogemusi" ning vaadata, millised on selleks "parimad praktikad". Meil on vaja õppida, seni kui võimalik, kodust võimalikult kaugel, et kui kord kodule lähemal vaja moslemitega "kaklema" hakata, tehtaks vähem rumalusi.
Käesoleva arvamusloo sisu sai tutvustatud Peeter Espakile ja Erkki Bahovskile ning palutud lühidalt kommenteerida. Kommentaarid on antud 15. augustil.
Peeter Espak
Peeter Espak vastas palvele sotsiaalvõrgu postitusega:
Mõned ajakirjanikud on küsinud mult kui orientalistilt, et mis ma arvan Afganistani olukorrast, mis seal sünnib ja mis hakkab juhtuma ja mida tehti valesti.
Siinkohal olen sunnitud vastama, et kuna kohapealsest olukorrast mitte mingit "kinnitatavat" infot ei ole, mida annaks kuidagigi süstematiseerida tuleviku prognoosimiseks, siis peab ütlema: Ei tea, mis saama hakkab. Kuid loodetavasti on Afganistanis piisav kontingent neid (ka lääne poolt koolitatud ja haritud) jõudusid, kes suudavad siiski vastupanu Talibanile jätkata ja pikemas perspektiivis ka olukorrast edukalt väljuda.
Kui keegi aga küsib, et mis läks valesti või kes on süüdi, siis vastus oleks: Afganistanist suurema osa vägede väljatoomine oli õige otsus, sest 20 aastat läbikukkumist tõestas, et valitud sammud ei olnud adekvaatsed. Ühtegi head tulevikustsenaariumi ja ka lahendust ei paistnud. Kuid Joe Bideni administratsioon ei järginud eelmise Donald Trumpi administratsiooni paika pandud kava nn mõistuspärasest ja situatsioonipõhisest taandumisest, mis seadis ühtlasi tingimuseks, et Talibani rünnakute puhul – eriti Ameerika jõudude vastu – saavad nad omale kaela uuesti kogu USA sõjalise jõu.
Biden põgenes ilma plaanita ja kinkis Afganistani Talibanile. Seda ideed algne vägede väljaviimine ei sisaldanud – taandumise tingimuseks oli Talibani respekteeriv koostöö, millest taganemisel oleks Talibani oodanud sõjalised löögid. Välisminister emeritus Mike Pompeo on antud teema kenasti kokku võtnud oma intervjuus.
Ühtlasi ei ole ka mingit kindlust sellest, et Trumpi ja Pompeo enda administratsioon poleks sattunud samasse olukorda, kuid nende puhul oleks olnud kindel, et nad annavad Talibanile vastu ülitugevaid sõjalisi lööke.
Mis edasisse puutub, siis loodaks siiralt, et Venemaa neelab omakorda sööda alla ja viib oma väed Afganistani – alguses natuke ja pärast paratamatult üha enam. See seoks Venemaa käsi maailmas veelgi rohkem ja tekitaks neile juurde veel ühe täiesti kasutu ja tohutult ressurssi neelava konfliktikolde lisaks juba olemasolevatele, sh Süürias.
Muus osas: Afganistani ei oleks keegi saanud jääda igaveseks. Ees oleks oodanud uus 20-aastane tsükkel samasugust ebaõnnestumist. Samas arulage taandumine ja põgenemine ilma plaanita oli selgelt irratsionaalne samm. Jahve abiga äkki 100 või 500 aasta pärast tuleb rahu ja inimesed on jälle omavahel sõbrad!
PS Kui keegi küsib, et kuidas võiks Afganistani saabuda suhteline rahu, siis selleks on olemas Tšetšeenias toimunu mudel. Ehitada kohalikele Talibani-meelsetele pealikele basseinidega villad või lossid ja maksta neile miljonites palka, soovitatavalt tulemustasuna.
Kui vastavas piirkonnas on olnud rahulik 12 kuud, siis tuleb kontole või eesli seljas kohvritega 10 miljonit ja pealiku pojale ehitatakse ka loss. Kui aga piirkond on ebastabiilne, siis tulemustasu ei saa ja bassein jääb hoolduseta.
Nii tegi Vladimir Putin enam-vähem Ramzan Kadõroviga ja see toimiks ka Afganistanis. Sõjalist lahendust olukorrale aga vist ei ole.
Erkki Bahovski
Bahovskile sai samuti tutvustatud arvamusartikli mõtet ja esitatud konkreetsem küsimus:
KK: Miks peaks keegi võtma tõsiselt Toomas Hendrik Ilvese, Marko Mihkelsoni ja Kadri Liigi ükskõik milliseid arvamusi, ükskõik millisel teemal. Need inimesed ei ole rumalad ja nende kõigi käes oli/on piisavalt teavet, et teada, milline on olukord Afganistanis tegelikult. Ometigi on need meile rääkinud selgel pilgul ja kindlal häälel Afganistani demokraatia ehitamisest, seal Eesti demokraatia kaitsmisest, või millest iganes veel.
EB: Keeruline küsimus.
Marko Mihkelson käis just minu raadiosaates rääkimas ja ma pole veendunud, et ta oleks teadlikult valetanud.
Kas 2001. aastal teadis keegi kindlalt, mis Afganistanist saab?
Igasuguste ennustuste häda on see, et need ei pruugi täituda – ma olen isegi kaks korda kindlalt vastanud valesti – arvasin, et Trump ei pääse 2016. aasta eelvalimistest kaugemale ja et Bashar al-Assad Süürias kukub.
Ajakirjanikud küsivad ja keegi ei taha olla poliitik, kes midagi ei vasta. Muidugi saab seda hiljem kvaliftseerida valetamiseks, ehkki ma rõhutasin, et tegemist on spekulatsiooniga. Aga arvamus jah oli kõlanud.
On ka õige, et mõne inimese käes on rohkem infot, kui saab rääkida. Aga jällegi: kas see on teadlik valetamine, mõnikord antakse infot just palvega, et seda mitte avalikustada, aga sellepärast, et arvajal tekiks asjast õige pilt.
Afganistan on olnud paljude eksimuste jada, 2001. aastal oli samas kujuteldamatu, et pärast 9/11 USA ei teeks midagi. Iseküsimus muidugi, kas USA oleks pidanud just nii ja nii kiiresti sekkuma, aga see on tagantjärele tarkus muidugi.