Ajakirjanik Alan Mcleod avab aprillis pigem vasakpoolse kaldega väljaandes Mint Press News avaldatud uurimuses nö "sõltumatu kodanikuajakirjanduse väljaande" Bellingcat tegelikke taustu. Muuhulgas on hulk Bellingcati kaastöölisi tema andmetel varem olnud tööl erinevate lääneriikide armeedes ja jõuametites. Samuti selgub ühest Mcleodi poolt viidatud dokumendist huvitavat infot Propastopi ja Kaitseuuringute Keskuse kohta.
Macleod märgib, et Bellingcati kiidetakse peavoolumeedias pidevalt erinevate epiteetidega, nagu "rahva luureagentuur", "läbipaistev" ning "innovaatiline". Väljaspool alternatiivmeediat on 2014. aastal asutatud organisatsiooni kohta raske kriitikat leida.
See on aga Macleodi sõnul häiriv, kuna tema uurimistöö näitab, et Bellingcat on neutraalsusest ja sõltumatusest kaugel. Seda rahastavad Lääne valitsused, selle ridadesse kuuluvad endised armee- ja luureohvitserid ning väljaanne kordab ametlikke narratiive, mis on suunatud vaenulike riikide vastu. Samuti toimib Bellingcat justkui vahepeatusena teel jõustruktuuridest ajakirjandusse.
Macleod toob välja "alarmeeriva" hulga Bellingcati töötajaid ja kaastöötajaid, kelle taust on äärmiselt kahtlane. Näiteks oli vanemuurija Nick Waters kolm aastat Briti armee ohvitser, teenides muuhulgas Afganistanis. Pärast tegevteenistusest lahkumist liitus ta peagi Bellingcatiga, kus hakkas läbi viima väidetavalt sõltumatut uurimist Lähis-Ida suunal.
Endine kaastöötaja Cameron Colquhoun veetis aga enne Bellingcatiga koostöö tegemist terve kümnendi Ühendkuningriigi luureagentuuris GCHQ. Bellingcat seda enda kodulehel ei maini, nimetades teda vaid "eetilisi uurimustöid" korraldava eraluurefirma Neon Century tegevdirektoriks.
Endine Bellingcati kaastöötaja Chris Biggers, kes avaldas perioodil 2014-2017 enam kui 60 artiklit, töötas varasemalt USA satelliitluureagentuuris NGIA. Nüüd töötab Biggers samuti ühe eraluurefirma heaks. Bellingcat taaskord lugejatele mehe riiklikust taustast ei räägi.
Bellingcatis närvimürkide teemal kirjutanud Dan Kaszeta töötas kuus aastat USA salateenistuse agendina, spetsialiseerudes keemilistele, bioloogilistele ning tuumarelvadele. Hiljem töötas ta kuus aastat Valge Maja heaks. Kaszeta kuulub ka mõttekotta Royal United Services Institute, mida rahastavad Lääne valitsused ning sõjatööstusettevõtted Airbus, Lockheed Martin ja Raytheon. Mõttekoda juhib endine Ühendkuningriigi feldmarssal ja selle asepresident on endine USA kindral David Petraeus.
"Sellised faktid on olulised, kui grupp esitab ennast sõltumatuna, kuigi tegelikult kattuvad nende vaated peaaegu täiuslikult valitsustega, kes neid rahastavad. Taaskord ei järgi Bellingcat elementaarset ajakirjanduseetikat ja ei informeeri lugejaid nendest jõhkratest huvide konfliktidest, kirjeldades Kaszetat vaid ühe turvafirma tegevdirektorina ja öeldes, et tal on 27 aastat kogemust turvalisuse ja terrorismivastase võitluse valdkonnas. See tähendab, et kui lugejad ise uurimistööd ette ei võtta, ei saa nad tema taustast rohkem teada," tõdeb Macleod.
Bellingcati kaastöötaja Nour Bakr töötas varasemalt Briti välisministeeriumis, Karl Morand aga teenis USA armees ning käis kahel korral Iraagis missioonil.
"Valitsuste ja luure töötajad on ajakirjanike vastandid. Esimesed teenivad võimu huve (tihti minnes avalikkuse huvidega vastuollu), viimased aga peaks kodanike huvides võime korrale kutsuma. Seetõttu ongi nii ebakohane, et Bellingcati ridadesse kuulub nii palju jõustruktuuridega seotud inimesi. Võib küll öelda, et enda minevikust lahti öelnud või vilet puhunud isikutel, nagu Daniel Ellsberg või John Kiriakou, on ajakirjanikena roll. Aga need, kes on lihtsalt ühest ametist teise liikunud, teenivad üldiselt võimu," märgib Macleod.
Kes maksab vilepuhujale?
Macleodi sõnul on hämmastav ka Bellingcati rahastus. 2016. aastal naeruvääristas selle asutaja Eliot Higgins vandenõuteooriana ideed, nagu saaks nad raha USA valitsuse poolt toetatavalt demokraatia sihtkapitalilt National Endowment for Democracy (NED). Juba järgmisel aastal pidi ta selle fakti aga üles tunnistama.
Higgins ise oli perioodil 2016-2019 NATOle lähedase mõttekoja Atlantic Council kaastöötaja. Atlantic Councili nõukogus istuvad ülimalt mõjukad isikud, alates sõjaplaneerijatest nagu Henry Kissinger, Condoleezza Rice ja Colin Powell ning lõpetades erruläinud USA kindralitega, nagu James Mattis. Samuti on seal mitte vähem kui seitse endist CIA juhti. "Kuidas Higgins võiks ette kujutada, et saab samaaegselt võtta raha vastu selliselt organisatsioonilt ning töötada väidetavalt avatud ja sõltumatu väljaande juhina, on ebaselge," märgib Mcleod.
"Kujutage vaid hetkeks ette vastupidist olukorda: "sõltumatu" Venemaa uuriva ajakirjanduse leht hoiab palgal endisi KGB ohvitsere, saab raha Kremlilt ja tegeleb peamiselt USA, Ühendkuningriigi ja NATO pahategude uurimisega. Kas keegi võtaks seda tõsiselt? Samas presenteerib korporatiivne meedia Bellingcati pidevalt vabastava organisatsiooniga, infoajastu kingina kodanikele," tõdeb Mcleod.
Muuhulgas on Bellingcati kiitnud ka perioodil 1999-2003 CIA Eesti esinduse juhina töötanud Daniel Hoffman. "Venelased ajavad rutiinselt kõike tagasi ja ütlevad, et näidake meile fakte. Bellingcati suurim väärtus on see, et saame minna venelaste juurde ja öelda – siin need on," rääkis Hoffman mullu väljaandele Foreign Policy antud intervjuus.
Bellingcati ridadest ajakirjanikuks
Mcleodi sõnul on korporatiivmeedial ning ka suurtel sotsiaalmeediafirmadel jõustruktuuridega häirivalt lähedane suhe. 2019. aastal paljastus, et Twitteri üks juhtivtöötajaid oli samaaegselt Briti armee psühholoogiliste operatsioonide tiimi liige ehk nn infosõdur.
Teemast pea ainsana kirjutanud Newsweeki ajakirjanik Tareq Haddad sunniti peagi väljaandest lahkuma, kuna julges kirjutada ka Süüria Douma väidetava keemiarünnakuga seonduvatest kahtlustest. Just Bellingcat on levitanud nüüdseks aina enam diskrediteeritud infot säärase rünnaku kohta, võttes muuhulgas sihikule OPCW enda töötajad, kes valeväidete osas vilet puhusid.
Mcleodi hinnangul paistab, et Bellingcat on muutunud vahejaamaks, kust on edasi võimalik liikuda Lääne kõige "prestiižikamatesse" väljaannetesse. Näiteks on mitmed endised Bellingcati kaastöölised nüüd New York Timesi ridades.
Karm hinnang Propastopile ja Kaitseuuringute Keskusele
Mcleod viitab, et 2018. aastast pärinevas ja hiljem lekkinud Ühendkuningriigi välisministeeriumile esitatud ülevaates kurdetakse, et "Bellingcat on mõnevõrra diskrediteeritud, kuna on ise desinformatsiooni levitanud ning on olnud valmis tootma raporteid kõigile, kes jõuavad maksta".
Sama dokument, mille autoriks on ilmselt Eestis koostöös Delfiga venelastele suunatud propagandat koordineeriv PR-firma Zinc, sisaldab ka Eesti kohta huvitavat infot. Nimelt püüti dokumendis kaardistada sobivaid partnereid, keda võtta Briti valitsuse kavandatavasse nö desinformatsioonivastase võitluse võrgustikku EXPOSE. Toona andsid dokumendi koostajad aga negatiivse hinnangu tänaseks siiski Open Information Partnership'i vastu võetud Propastopile ja Kaitseuuringute Keskusele. Bellingcat kuulub teadupärast samasse võrgustikku.
"Mõlema Eesti organisatsiooniga on probleeme, eriti Propastopiga, millel on sidemeid nii Eesti valitsuse kui neofašistlike gruppidega. Allikad väidavad, et Propastop on Eesti vene vähemuse suhtes vägivallale üles kutsunud. Selle sisu peetakse valdavalt ebausaldusväärseks ning nad on avaldanud hulga tahtlikult valesid ja laimavaid lugusid Vene väljaannete kohta," kõlas dokumendi koostajate hinnang.
Kaitseuuringute Keskuse kohta aga märgiti, et seda rahastab Eesti riik, täpsemalt kaitseministeerium, millel on keskusega ka poliitilised sidemed. Nii tekib küll sõltumatuse mulje, aga tegelikkuses sõltumatust pole. "See on tõsiseltvõetavam kui Propastop ja pole paremäärmuslastega seotud, kuigi peegeldab Eesti valitsuse sõjardlikku natsionalismi," tõdeti dokumendis.