Pikk Hermann on ilmselgelt meesalge sümbol. Kas poleks aeg Pikale Hermannile ümber ehitada kivist seelik ja torn ümber nimetada Pikaks Torniks, lipp aga järgnevaks pooleks sajandiks tõmmata üles Paksu Margareeta katusele, et heastada ajalooline diskrimineerimine, küsib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Oleks väga meeleolukas kuulata, kuidas enne istungit riigikogu saalist kostaks opositsiooni faalanksite ühine sõjalaul. Samuti võiks opositsioon oma võitlustahte tõstmiseks esitada enda seisukohad nii, et puldist laulab eeslaulja ja teda toetab refrääni ajal ühendkoor. See teeks asja palju teatraalsemaks – ja mine tea, äkki pole katarsiski mägede taga, kommenteerib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev opositsiooni etteastet hiljutise abielureferendumi eelnõu esimese lugemise ajal.
Kuhu jääb see kiidetud euroopalik tolerants ja sallivus siis, kui kogu ühiskond läbi oma ruuporite massimeedias asub sõjakäigule loomuliku perekonna kaitsjate vastu? Siis poleks nagu seda tolerantsi kunagi olnudki. Ei teata isegi sellist sõna. Sõna pidi siin aga vaba olema – nii näitas riigikogu saalis üks aktivist oma pluusi peale trükitud sõnumis, kirjutab ajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev.
On oht, et ees võib oodata valitsuserakondade populaarsuse langus ja hetkel suurest poliitikast eemalolevate poliitiliste jõudude äkiline tõus.
Muna ei õpeta kana ja Karlsson ei saa lõpmatult kaua rikkuda liikluseeskirju ning gravitatsioonireegleid.
Praegu kehtib lihtne reegel – parim kättemaks on edu ja hea elu.
Võitlus Eesti eest kestab ja kestab.
Ma usaldan ministreid, kes hoiavad raadio all tolmu sees oma endisi parteipileteid, mis võetakse õigel ajal raadio alt välja ja liputatakse, kus vaja.
Selgus, et mälestustesse pagemine ei ole võimalik proosas ja seetõttu olen sunnitud üle minema luulekeelele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
