Kui kodanikud ei usalda enam oma valitsust, lakkab ühiskond riigina tegutsemast ja toimimast. Eestis on olukord jõudnud väga lähedale just sellisele murdepunktile. Rahvas on nutnud ja äganud juba liiga kaua „päikesevalitsuse" võimu all ja inimeste kannatus on lõppemas, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
On hästi teada vanasõna: „Kes naerab viimasena, see naerab paremini". Praegune elu viib vägisi mõttele, et kes „nutab viimasena, see nutab paremini". See nutab rohkem ja võib-olla jääbki nutma. Siiani nutab rahvas, nutavad kodanikud. Nad nutavad Austraalias ja Kanadas, nutavad Saksamaal ja Kreekas, nutavad USA-s ja … lihtsam oleks kokku lugeda neid riike, kus rahvas ja kodanikud praegu ei nutaks. Nutavad nad aga seetõttu, et kõikide nende riikide valitsused suruvad oma kodanikele peale apartheidile omased reeglid. Inimesed on survestatud alluma vaktsineerimise sunnile ja „koroonapasside" alusel jaotatud kodanikeks ja poolkodanikeks.
Riik ei käitu teistmoodi ka siin Eestis ja survestab üha jultunumalt kõiki siin elavaid inimesi, olles juba ammu jalge alla tallanud mitte ainult kodanikuõigused, vaid ka elementaarsed inimõigused. Inimestelt on võetud nende väärikus ja võimalus elada vabale maale kohaste tingimuste ja reeglite järgi.
Kui inimeselt võtta väärikus ja teha seejärel ta elu talumatuks kõikvõimalike piirangute ja keeldude-käskudega, tüdineb inimene sellest varem või hiljem. Selline riigi kehtestatud repressiivne süsteem võib kesta pikemat aega vaid juhul, kui ta on toestatud range, isegi rangelt militaarse sisepoliitilise korraldusega. See tähendaks diktatuuri kehtestamist Stalini või näiteks Kambodža diktaatori Pol Poti stiilis.
Kuna sellise sundrežiimini ei ole Eestis veel jõutud, on lootust, et inimesed ärkavad „kuulekuse letargiast" ja hakkavad vastu diktaatorlikele riigipoolsetele survemeetoditele. Need on meetodid, mida rakendab oma kodanike kallal valitsus. Selline valitsus on muutumas järjest rohkem demokraatlikust võimuorganist režiimiks.
Praegune režiim ei ole esindusdemokraatiale kohane valitsemisstiil. Muidugi oli ka Pol Poti aegne Kambodža, vahemikus 1975–1979 ametlikult demokraatliku korraga – Kampuchea Rahvavabariik. Seal valitses võim, mis kandis nimetust rahvademokraatia. Rahvademokraatiat nimetati eelmisel sajandil demokraatia kõrgeimaks vormis. Milline oli aga tollase Kambodža tõeline pale, mäletan ma väga hästi.
Eestis ei ole asjad veel nii kaugel, aga isu kasvab valitsejatel süües. Isu on valitsusel tegelikult praegugi hea. See on isu keerata oma kodanikel kõik kraanid kinni ja kuulutada ennast võimumonopoli, teadmiste ning oskuste ainuomanikuna ilmeksimatuks valitsuseks. Diktatuur hiilib tasa, hiilib aeglaselt, aga kindlalt, kuni ühel hetkel tõmbab ühiskonna oma raudsesse haardesse. Selle vastu tuleb võidelda juba praegu.
Vabadus ja demokraatia ei ole iseenesest mõista asjad ega pole ka varnast võtta. Vabadust ja demokraatiat tuleb kaitsta iga päev – kaitsta just selliste diktatuuri poole pürgivate „ilmeksimatute" valitsuste eest nagu on meie valitsus praeguses Eestis.
Poliitiline võim omab arengudünaamikat igas ühiskonnas. Eestis on poliitika ja ajalugu juba mõnda aega arenenud stiihilisest liikumisest suunatud liikumiseks. See eeldab valitsejate ja valitsetavate osapoolte vahel sõlmitud kokkulepete paindlikkust ja demokraatlikkust, vastastikust arvestamist.
Kui valitsev pool survestab ühepoolselt oma lepingupartnerit ehk siis valitsetavat kodanikkonda, annab ta sellega ise eeskuju kodanikkonnal käituda sümmeetriliselt ning alustada omakorda valitsuse survestamist. Vastastikune survestamine lõpeb olukorraga, kus enam rohkem survestada ei ole võimalik. Siis tekib ühiskonnas kollaps ja süsteem läheb lõhki.
Toimub ühiskondlik plahvatus.
See plahvatus ei ole revolutsioon, vaid hoopis kodanike pettumus oma valitsuses ja sellele valitsusele selja keeramises.
Kui kodanikud ei usalda enam oma valitsust, lakkab ühiskond riigina tegutsemast ja toimimast. Eestis on olukord jõudnud väga lähedale just sellisele murdepunktile. Rahvas on nutnud ja äganud juba liiga kaua „päikesevalitsuse" võimu all ja inimeste kannatus on lõppemas.
Kes kustutab rahva kannatuste lõkke? Kes pühib vanurite ja vähese sissetulekuga inimeste pisarad? Valitsus see küll ei ole.
Seega on aeg kuivatada oma pisarad ja panna nutma need, kes on rahva pisarateni viinud. Kui saabub kord aeg valitsusel nutma hakata, on see nutt palju suurem rahva praegusest nutust. See saab olema nutt, mis on suurem ja pikem ja lohutamatum. See saab olema nutt kaotatud võimu pärast.
Võim tuleb käest võtta praegustelt diktatuuri ihalevatelt valitsuse erakondadelt. Seda saab teha järgmistel riigikogu valimistel. Valitsusparteid tuleb võimult maha valida ja eemaldada nad kaugele, kaugele võimukoridoridest.
Valimisteni on aega umbes aasta. Mida teha sinnamaani? Sinnamaani tuleb võidelda diktatuurilembusega Toompea lossis ja Stenbocki majas sõna ja teoga. Kirjutada ja manifesteerida, et nad seal mäe peal saaksid aru – nende võim ei ole tsementeeritud ega igavene.
Valimisteks tuleb valmistuda juba praegu ja teha kõik endast sõltuv, et kukutada Toompeal pesa teinud libaliberaalne, globalistlik Hydra võimult.