Sõge raev poliitiliste oponentide suhtes koos üüratu eneseimetlusega on viimastel aegadel saanud juurde ühe lisakomponendi – kabuhirmu ja paanika, mis peegeldub valitseva koalitsiooni ja selle eesotsas asuva reformierakonna poliitikute silmist. Maski taha võib varjata oma ehmunud näoilmet, aga hirmunud pilku ja silmavaadet maski taha peita ei saa, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Teeme näo, et meil on pädev valitsus, kes teab, mida teeb. Teeme näo, et kohalikud teadlased on ülivõimekad ja oskavad leida vastused igale koroonakriisiga seotud küsimusele. Teeme näo, et praegused võimurid hoolivad oma rahvast. Teeme näo, et usaldame oma juhte ja riigiinstitutsioone.
Mask ees, on kerge teha igasugust nägu. Vanasti räägiti sellest, et revolutsiooniline situatsioon tekib siis, kui võimud ei saa ja rahvas ei taha vanaviisi elada. Praegu on Eestis olukord, kus võimud väga tahavad edasi valitseda ja rahvas ei ole üldse millestki huvitatud. Rahvas on ärahirmutatud sellesama võimu ja teda teenivate massimeediakanalite poolt. Rahvas on selles mõttes tümaks tehtud.
Teeme näo, et meil on pädev valitsus, kes teab, mida teeb. Teeme näo, et kohalikud teadlased on ülivõimekad ja oskavad leida vastused igale koroonakriisiga seotud küsimusele. Teeme näo, et praegused võimurid hoolivad oma rahvast.
Kuna valitsev koalitsioon püüab pingsalt jätta muljet oma tõhususest, mängitakse Stenbocki majas näidendit nimega „Sisemine puhastus ja valitsusremont". Selle näitemängu raames on ohverdatud kultuuriminister Anneli Ott. Sellesama näidendi raames on üks koalitsioonipartei ohverdanud ühe oma võtmeisiku, endise haridusministri Mailis Repsi. Selle näitemängu raames lekitatakse pressis kõlakaid, et peagi võib ministrikoha kaotada Tanel Kiik. On veel igasuguseid näitemängulisi ülesastumisi, mille käigus haridusminister üritab pingsalt ja väga andetult etendada rolli „lastest hooliv hariduselu korraldaja". Magedad katsed. Selline haltuura poliitilise teatri lavalaudadel ei lähe läbi! Näitemeiserlikkusest jääb kõvasti puudu.
See on halb teater, isegi amatöörteatri mõõdupuude järgi. Samas ei ole ju midagi katki. Eestis on juba ammu välja kujunenud seisukoht, et tähtsam on näida, kui olla. Palju on ju sellist õõnsat näitemängu pakkunud praeguse valitsuse juhid. Nad on teinud seda ajal, kui nad ise opositsioonis olid. Küll oli siis kuulda kiunumist, et „meid ootab pikkade nugade öö" ja ahastavaid karjatusi reformierakonna tuntud poliitikutelt, mida siin välja tuua on piinlik.
Sõge raev poliitiliste oponentide suhtes koos üüratu eneseimetlusega on viimastel aegadel saanud juurde veel ühe „kokteilikomponendi". See komponent on kabuhirm ja paanika, mis peegeldub valitseva koalitsiooni ja selle eesotsas asuva reformierakonna poliitikute silmist. Maski taha võib varjata oma ehmunud näoilmet, aga hirmunud pilku ja silmavaadet maski taha peita ei saa. Sellele vaatamata teevad valitsuse liikmed näo, et kõik on kontrolli alla ja kui midagi veel ei ole, siis on selles süüdi rumal ja kiuslik rahvas ning alatu ja laisk opositsioon.
Kõik kordub, aga viga on selles, et seekord kordub diktatuuriühiskond mitte paroodiana, vaid veelgi õudsema tegelikkusena. Ei ole kaugel ka need ajad, kui „päikesevalitsus" enda tahtele allumatuid kodanikke laagritesse suunama asub.
See kõik on kokku unenägu. Eesli unenägu. Seda unenäolist näitemängu ei suuda amatöörnäitlejad poliitilise teatri lavalaudadel enam veenvalt mängida. Nendest sõltuvad ja neid igas küsimuses toetavad perioodika ja massimeedia kanalid on samuti oma jõuetus raevus ammendanud peaaegu kõik laimu ja jõhkra viha väljanäitamise vahendid, millega kallatakse üle kõiki neid, kes valitsusega ja ühiskonna ametlike arvamusliidritega nõus ei ole. See klaperjaht on õõvastav. Piire ei ole ja lubatud on kõik vahendid.
Praegune aeg meenutad nii mõndagi Euroopa ajaloo süngematest lehekülgedest eelmise sajandi keskpaigast kuni kurjuse impeeriumi lagunemiseni sajandi lõpus. Samad võtted, sama hirmutamistaktika, sama demagoogia ja psühholoogiline terror. Nõukogude Liidu aegadest on kõik need võtted hästi meeles, nagu ka meeles on tollaste võimurite küünilisus ja sisemine tühjus. Kõik kordub, aga viga on selles, et seekord kordub diktatuuriühiskond mitte paroodiana, vaid veelgi õudsema tegelikkusena. Ei ole kaugel ka need ajad, kui „päikesevalitsus" enda tahtele allumatuid kodanikke laagritesse suunama asub.
Kõigile vaba mõtte ja vaba elukorralduse pooldajatele soovin head võitlusvaimu ja võitlustahet oma aadete kaitsmisel. Paabeli hoor ei tohi saada loobumisvõitu. Lahkuda tuleb enda eest seistes!
Aeg on jälle meenutada juba rooste läinud diktatuurile vastuseismise võtted ja vahendid. Nendega ei ole enam vanas eas kerge lahingusse minna, aga oma vabaduse eest tuleb võidelda. Isegi siis kui võita ei õnnestu! Lahkuda tuleb võideldes, mitte lamba kombel määgides.
Kõigile vaba mõtte ja vaba elukorralduse pooldajatele soovin head võitlusvaimu ja võitlustahet oma aadete kaitsmisel. Paabeli hoor (Euroopa konföderatsioon) ei tohi saada loobumisvõitu. Lahkuda tuleb enda eest seistes!