Suur osa tänastest noortest ihaleb hirmuvalitsust. Nõutakse jõhkraid reegleid "rohepöörde" elluviimiseks, karme karistusi "vihakõne" eest, kodanlikku hukkamist konservatiivsete seisukohtada väljendamise eest. Käed sügelevad seda kõike ellu viima, „keskaegsetele“ tagurlastele kohta kätte näitama. Vägivald on sama ahvatlev kui alati, kirjutab Postimehe 2022. aasta arvamusliider ja ajaloolane Lauri Vahtre Objektiivile.
Mul on õigus vihata ja vaenata, keda heaks arvan, ja see ei ole eurobürokraatide ega üldse kellegi teise asi.
Eesti riigi juhid võiksid keskenduda küsimusele, kuidas tsiviliseeritult edasi minna meie ja justnimelt meie ajaloolise kogemuse pinnalt, mis näeb massilises sisserändes täiesti õigustatult ohtu.
Miks me õieti hakkasime vastu venestamisele ja vilistasime välja oma hinge Moskvale müünud Rein Ristlaane, kes käis ringi ja kuulutas, et inimesel võib olla kaks emakeelt, selline inimene olla rikas – tal olla otsekui kaks ema?
Lõhed ei teki lihtsalt niisama.
Rahvas jaguneb meil taas rahvaks ja rahvavaenlasteks. Objektiiviga seotud inimesed kuuluvad kahtlemata viimaste hulka. Tänagi võimutseb seesama must-valge maailmapilt nagu vanal heal nõukogude ajal: täna mängib saksofoni, homme reedab sotsialistliku kodumaa; täna loeb Objektiivi, homme reedab demokraatlikud ideaalid ja õigusriigi, kirjeldab ajaloolane Lauri Vahtre.
Miks ei tohi?
Heita kõrvale inimene, kes pildi „Lehm" ees seistes küsib „Aga kus on lehm?
Meie tsivilisatsiooni loomulik võitlus vabaduse eest on jõudnud lapsikusfaasi, mis tähendab jalgade trampimist, seosetut karjumist ja lõhkumist.
Kes on õige eurooplane?
