Progressistlikust uhkuse lipust on tänaseks saanud upsakas, sotsiaalseid sidemeid lõhkuv ja olemuslikult vaenuliku võimu sümbol. See lipp tuleb kõikjalt maha kiskuda, kirjutab Ühendkuningriigi arvamusportaali Spiked poliitikatoimetaja Brendan O'Neill.
Londonis ringi liikudes jääb mulje, nagu see oleks võõrvõimu poolt okupeeritud. Sõites jalgrattaga läbi linna, ma nägin võõrast lippu lehvimas igal natukene tähtsamal hoonel. See lehvis Charging Cross Roadsi tänaval Drummondsi hoonel, mis on üks edevamaid panku meie maal [Ühendkuningriigis]. See lehvis samuti Trafalgari väljaku kõige kõrgema maja küljes.
Sellel majal, mis vaatab vaesele [admiral Horatio] Nelsonile ülalt alla, lehvis kokku viis lippu: neli Ühendkuningriigi oma ja nende keskel üks uus ja imelik lipp, mis oli seatud uhkele aukohale, millega näidati, et see on Union Jackidest (UK lipu nimi) poliitiliselt tähtsam.
Ma parkisin ratta Foylesi ette, et vaadata uuemat raamatute valikut ja seal oli jälle see lipp, riputatud sissepääsu kohale, mis tuletas kõigile sisenejatele meelde, et linnas on võimu üle võtnud uus režiim. Siis ma jõudsin Regent Streetile. Ausalt, ma pole midagi sellist oma elus varem näinud. Kogu bulvar oli uue lipu vanikutega üle külvatud. Neid rippus tänava kohal, majade vahele tõmmatuna, sadu ja sadu. Need olid seatud üles täiusliku militaristliku korra järele ja jagus silmapiirini. See kõik tekitas külmavärinaid.
Tegemist on loomulikult uhkuselipuga (pride flag), ehk täpsemalt progressistliku uhkuse lipuga, nagu seda täna nimetatakse, millel vikerkaarevärvidele on lisatud soomuutjaid, musti ja põlisrahvastest seksuaalveidrikke (queer) ning sugude vahel kõikuvaid isikuid (intersex) esindavad uued triibud. Jah, neil 0,02 protsendil inimestel, kelle suguorganeid pole võimalik täpselt määrata ("interseksuaalsuse" kui bioloogilise väärarengu kirjeldus), on nüüd oma lipp. Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks peab mulle igal tänavanurgal meelde tuletama, et aastas sünnivad mõned üksikud beebid, kelle munandid või munasarjad on väärarenenud.
Uhkuse lipp paneb silmad valutama. Seda mitte ainult seetõttu, et lipule on lisatud uusi räigeid värvivarjundeid, tänaseks veel kolmnurk ja ring – oli ime, et ma ei kukkunud selle kaleidoskoopilise elajalikkuse peale haigutades rattalt maha – vaid ka selle pärast, et tegemist on üheselt ideoloogilise lipuga. See ei pruugi olla riiki tunginud võõra armee oma, kuid see esindab riigis võimu anastanud nomenklatuuri. See lipp on identiteedipoliitikat kehtestava uue nomenklatuuri oma, mis tahab väikestele inimestele näidata, kelle ideed juhivad 21. sajandit.
Ma olen piisavalt vana, et mäletada kui uhkuse lipp oli ainult omasooiharate inimeste sümbol, mida nägi nende üritustel ja kogunemiskohtades. Omasooiharate inimeste pubid riputasid sellised lipud oma akendele. Paraade pidavad homoseksuaalid mässisid need lipud endale ümber ja hõiskasid: "Me oleme siin, me oleme seksuaalsed veidrikud, harjuge sellega ära!" (We're here, we're queer, get used to it!) Kui mingid eriti konservatiivselt meelestatud vanemad daamid (Blue Rinse Brigade) kõrvale jätta, siis suuremal osal inimestest polnud toona vikerkaare teemaga mingeid probleeme.
Viimaste aastakümnete jooksul on Ühendkuningriigis sallivus homoseksuaalsuse vastu tõusnud taevastesse kõrgustesse. 2019. aastal leiti uuringuettevõte Pew küsitluses, et 86 protsenti brittidest arvas, et ühiskond peaks homoseksuaalsust tunnistama. Mõned aastad tagasi andis Rahvusvaheline Lesbide, Geide, Biseksuaalide ja Interseksuaalide Liit (International Lesbian, Gay, Bisexual, Trans and Intersex Association) Ühendkuningriigile Euroopa riikide seas omasooiharate inimeste võrdsuse eest kõige kõrgemad punktid. See on tore. Ühendkuningriik on omasooiharate inimeste jaoks väga turvaline ja kena elamise koht. Seda suuresti tänu väsimatutele aktivistidele, kes marssisid ringi uhkuse vikerkaarelippudega. Tubli! Kuid tänaseks tähendab uhkuse lipp midagi totaalselt muud.
Vikerkaarelipp ei ole enam vabatahtliku võrdsuse liikumise sümbol. Sellest on saanud sallimatute ärklike võimurite tähtis embleem. Uhkuse lipuga lehvitamisest on saanud sundus. Olgu taevas armuline mõnele ettevõttele, pangale või valitsusasutusele, mis jätab uhkuselipu oma maja külge üles panemata, seda eriti uhkuse kuul (Pride month; juuni).
Derbyshire'i Ockbrooki ja Borrowashi Kihelkonna Nõukogu sattus viha alla, kui keeldus selle lipu oma hoonele üles riputamisest. "Derbishire'i kihelkonnanõukogu uhkuse lipu solvamine tekitab viha," kõlas BBC uudis eelmisel aastal. See ongi nii – tänapäeval satutakse uudistesse kui vikerkaart masti ei tõmmata. Kui Ockbrooki ja Borrowashi nõukogumajale jäi vikerkaarelipp külge panemata, siis mõne inimese arust "ei olnud turvaline seal külas viibida". Lühidalt: vähese "uhkusega" linnakesed on kahtlased. Need on barbarite territoorium ja igaüks siseneb sinna omal riisikol.
Ilmselgelt tähendab uhkuse lipp palju enamat kui "ma toetan geide võrdsust". Sellest on saanud vahend, millega inimesed ja institutsioonid reklaamivad oma uue aja vooruslikkust. Mis on veelgi olulisem, sellega näidatakse, et ollakse pühendunud identiteedipoliitikale ja ärklevale maailmavaatele.
Uhkuse lipuga lehvitamine on truudusevanne valitseva klassi uutele ideoloogiatele. Selle lipuga lehvitamine oma töökohal, koolis, pangas ja ettevõttes näitab, et inimene ei mõtle hereetilisi mõtteid. See näitab, et tunnistatakse, kõiges ja täies usus, identiteedipoliitika neoliberalistlikke dogmasid, sugude voolavust ja seda, et ollakse igati nõus inimeste tühistamisega, kes kasvõi sosistavad midagi kahtlevat säherduste ideede suhtes.
Soovides hoiduda Ockbrooki ja Borrowashi saatusest – mida sildistatakse juhul, kui ei lehvitata vikerkaarega, "ebaturvaliseks", sobimatuks ja põhimõtteliselt moraalselt ebapuhtaks –, katab iga kapitalistlik ja poliitiline institutsioon ennast täna uhkuse atribuutikaga. "Vaadake, kui õiglane ma olen! Samuti olen ma usklik! Ärge mind palun tühistage!," näitavad inimesed sedasi välja.
Siiski ei puutu kogu teema ainult roosapesusse (pinkwashing), mis tähendab uhkuse kilbi taha varjudes oma teguviiside kriitika tõrjumist. "Roosapesust" on saanud ametlik selgitus, miks organisatsioonid nagu Coutts (pank) värvivad kõik oma esinduste fassaadid uhkuse värvidesse ja miks Lääne sõjaväed, mis tungivad võõrastesse maadesse, võtavad sõjategevuses vaheaja ja lehvitavad seal igal uhkuse kuul vikerkaarelippudega.
Ärklevad pahempoolsed on vihased, et "nende" lipp on säherduse innuga ülemklassi ja sõjatööstuskompleksi poolt üle võetud ja nad kuulutavad: "Nad [ülemklass ja sõjatööstuskompleks] teevad seda ainult sellepärast, et juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, kui kohutavad nad on." Ei, see ei ole nii. Uhkuse lipust on saanud uue nomenklatuuri võitluse sümbol. See kummaline, killustunud ja globalistlik lipp esindab nende rahvusriikide järgset, hüper-indiviidikeskset ususüsteemi. See on nüüd nende lipp, kas see kellelegi meeldib, või mitte.
Uhkuse lipu alandav ja ideoloogiline element saab eriti selgeks käesoleval uhkuse kuul. Praeguse seisuga on lipule lisatud "soomuutjate" värvid. Samas trans ideoloogia on midagi, mille suhtes enamus inimesi tunneb ennast ebamugavalt. Suur hulk naisi ei võta omaks ideed, et mehest võib saada naine ja "ennast naistena identifitseerivad" mehed peaksid pääsema ligi naistele mõeldud ruumidele ja osalema naiste spordialadel.
Paljud homoseksuaalid jälestavad ideed, et bioloogiline sugu asendatakse "sotsiaalse soo" (gender) subjektiivse tundega ja tunnevad muret selle pärast, millist mõju võib see avaldada samasooliste vastu seksuaalset huvi tundvatele inimeste õigustele ning samasooliste läbikäimise ideele üldiselt. Kui keegi, kellel on noku, võib öelda, et ta on lesbi – ehk siis, naiste vastu seksuaalset huvi tundev mees võib ennast kuulutada omasooiharaks naiseks – kas see ei tee tervet naiste omasooiha naeruväärseks ja ei ähvarda seda kadumisega? Ilmselt see on igati asjakohane, et soomuutjate värvid uuel progressistlikul uhkuse lipul tungivad teravikuna vihaselt uhkuse lipu omasooiharate vikerkaarevärvide sisse.
Kuid ometigi inimeste trans ideoloogia, või identiteedipoliitika suhtes laiemalt, peale tekkiv ebamugavustunne ei maksa uute nomenklatuuride silmis midagi. Sellises mõttes on uhkuse lipust saanud vaenulik lipp. See on nomenklatuuri poolt välja mõeldud lipp, mis on meie kõigi ja meie vanamoodsate eelistuste – milles me peame bioloogilist sugu sotsiaalsest soost tähtsamaks, teadust olulisemaks kui tunded, ja solidaarsust tähtsamaks kui balkaniseerivat identiteedipoliitikat – suhtes vaenulik.
See on põhjus, miks nende upsakate uute lippude valvsa sära saatel Londonis ringi käimine tundub nii ahistavana. See on nii sellepärast, millest ka paljud teised inimesed aru saavad, et see omnipresentne lipp esindab tegelikult uut valitsevat klikki, kes jõustab oma poliitilist tahet ja kelle arust rumalaid masse kõlbab ainult sõidelda.
Need inimesed kutsuvad meid "lipupededeks" (flag-shaggers) kui me lehvitame Ühendkuningriigi või Inglismaa lippu, sest nende silmis on ainukene oluline lipp täna see, mis rõhutab meie erinevusi ja mis peab isiklikku identiteeti tähtsamaks kui rahvuslikku eneseteadvust. Progressistlikust uhkuse lipust on tänaseks saanud upsakas, sotsiaalseid sidemeid lõhkuv ja olemuslikult vaenuliku võimu sümbol – see lipp tuleb kõikjalt maha kiskuda.
Tõlkis Karol Kallas