Reformierakonnale antud e-häälte ebaloomulikult suur osakaal 2023. aasta riigikogu valimistel laseb aimata, et e-hääletuse õpilane Venemaa võib oma õpetajale – Eestile – uhke olla: õpetaja kompab seda hääletusviisi kasutades üha enam võimatu ja võimaliku piire. Ehk siis tegeleb ühtlasi elukestva õppega, kirjutab Tõnu Kalvet.
Kas Venemaa võimud kasutaks e-hääletust, kui see seaks vähimalgi määral ohtu nende võimulpüsimise?
Iga elukogenud inimene vastaks sellele eitavalt. Ka Eestis elav elukogenud inimene.
Eestis elava elukogenud inimese elukogemus kaob – viuhti! – aga siis, kui sama küsimus sõnastada nii: „Kas Eesti Reformierakonna juhitav Eesti valitsus kasutaks e-hääletust, kui see seaks vähimalgi määral ohtu reformierakonna võimulpüsimise?"
Sest ootuspärase ja igati loogilise – eitava – vastuse asemel antaks siis pahatihti hoopis jaatav vastus. Justkui muutuks võimupõlistamispüüe paugupealt olematuks, kui leiaks aset siinpool, mitte aga sealpool Peipsi järve.
Ometi on Venemaa selles küsimuses Eesti õpilane: võttis e-hääletuse kasutusele alles siis, kui oli Eesti kogemuse najal ühemõtteliselt veendunud, et see hääletusviis tagab võimulolijate kindla pukkijäämise.
Reformierakonnale antud e-häälte ebaloomulikult suur osakaal 2023. aasta riigikogu valimistel laseb aimata, et õpilane Venemaa võib oma õpetajale – Eestile – uhke olla: õpetaja kompab seda hääletusviisi kasutades üha enam võimatu ja võimaliku piire. Ehk siis tegeleb ühtlasi elukestva õppega.
On kerge taibata, et mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab siis reformierakonnale antud häälte hulk ja osakaal ning ühtlasi reformierakonna saadikurühm riigikogus. Justament nagu „Ühtse Venemaa" saadikurühm Venemaa Riigiduumas. Sel juhul on ainult ajaküsimus, millal reformierakonna saadikud moodustavad kõigist riigikogulastest üle poole, s.t. Eesti liigub suurte sammudega tagasi üheparteisüsteemi suunas.
Küsigem abi… Euroopa Liidu juhtkonnalt!
Võimumonopoli-süüdistus on Euroopa Liidus väga tõsine. Just selle süüdistuse tõttu on EL-i juhtkond pitsitanud korduvalt näiteks Ungarit ja Poolat. Oleks äärmiselt ebasoovitav ja ebameeldiv, kui sama süüdistuse – koos asjaomaste survemeetmetega – saaks endale kaela ka Eesti. Seepärast tulebki võimalikult paljudel Eesti kodanikuühendustel teha kiiremas korras (!) kõik endastolenev, et teavitada Eestit ähvardavast võimumonopoli-ohust Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti, Euroopa Nõukogu, üldse kõiki, kellele läheb korda võimude tasakaalustatus.
Kõik sellised kodanikuühendused, aga ka üksikkodanikud saavad seega juba tänasest asuda tegema pöördumisi EL-i juhtorganitele ja kutsuda viimaseid üles alustama otsekohe juurdlust Eesti e-hääletamise küsimuses viimatistel riigikogu valimistel. Kindlasti toetavad neid pöördumisi meeleldi ka näiteks Ungari ja Poola liberaalsed poliitjõud ja ühiskondlikud organisatsioonid, kes süüdistanud mõlema maa juhtkonda korduvalt soovis saavutada võimumonopol.
Tugevaks argumendiks oleks seegi, kui meenutada, et riigikogu võttis 18. oktoobril 2022 vastu avalduse, milles kuulutas Venemaa režiimi terroristlikuks, Vene Föderatsiooni aga terrorismi toetavaks riigiks. Sest rikutaks ju õigusriigi üheks olulisemaks tunnuseks olevat põhimõtet – võrdse kohtlemise põhimõtet – rängalt, kui leitaks, et siinpool Peipsi järve on täiesti lubatud kasutada samu võtteid, mida kasutab terroristlikuks agressorriigiks nimetatud Venemaa.
Ülivalvsaks peaks muutma iga tähelepaneliku, patriootliku Eesti kodaniku seegi asjaolu, et just reformierakondlikud riigikogulased olid 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuari alguses need, kes julgesid kahelda Eesti EL-i-liikmelisuse põhjendatuses ning tahtsid, et rahvaküsitlusel uuritaks, kas Eestil poleks parem hoopis Vene Föderatsiooni koosseisus. Seetõttu saab reformierakonda julgelt pidada agressorriigi kohalikuks käepikenduseks.
Kas suudame ühisjõul selle käepikenduse peatada?
Vastuse annavad juba lähipäevad. Sest valimistulemuste vaidlustamiseks mõeldud aeg on võrdlemisi lühike.
Kasutagem seda aega siis mõistlikult!