Riigikogu valimiste e-hääletuse tulemuste statistiliselt usaldatav seos sisuanalüüsi andmetega puudub. See tähendab, et väljakuulutatud valimistulemused ei vasta tegelikkusele ja et olemasolev riigivõim ei ole legitiimne, kirjutab ajakirjanik, endine kultuuriminister ja Tallinna Ülikooli õppejõud Raivo Palmaru Objektiivile.

Tänapäeva eestlane elab suuresti ebarealistlike lootuste prügihunnikus ja utoopia karnevalil, kus tõeks peetakse ainult seda, mida ise usutakse. Ja kui ta mõnikord juhtubki reaalsusele silma vaatama, siis ei pea ta seda millekski. See on halastamatult suurendanud entroopiat meie elus: ühiskonnas, riigis, poliitilistes ja sotsiaalsetes institutsioonides, ettevõtetes, füüsilistes kehades ja vaimus. 

Entroopia tagasipööramine eeldab selget arusaamist meie elumaailmas toimuvast ja sellest lähtuvaid lahendusi. Paraku lõid kevadel toimunud riigikogu valimised olukorra, kus entroopia võibki jääda amokki jooksma. Mis siis juhtus?

Valikute eest tuleb maksta

Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, alustan valimiste mõttest. See mõte lähtub tõsiasjast, et tänapäeva demokraatiad on rahvusriigid, mille elanike arv võib ulatuda sadade miljonite või isegi 1,4 miljardi inimeseni nagu Indias. On selge, et nii paljud inimesed ei saa ühele platsile kokku tulla, nagu Antiik-Ateena kodanikud, et üheskoos seadusi vastu võtta ja end ise valitseda. See ei ole võimalik isegi väikeses Eestis. Et demokraatia saaks sellises ühiskonnas toimida, peavad kodanikud valima endale esindajad. 

Esinduse põhimõtte võtsid juba keskajal kasutusele monarhistid (cortesed Hispaanias ja Portugalis, generaalstaadid Prantsusmaal, parlament Inglismaal jm). Demokraatia tarbeks põhjendas esinduse põhimõtet ühe esimesena Charles-Louis de Secondat Montesquieu oma kuulsas „Seaduse vaimus" (1748). Ta kirjutas, et kuna suures riigis ei saa inimesed koguneda seadusi andvaks koguks, peavad nad valima endale esindajad. Ehk teisisõnu: rahvusriikides hakkasid antiikdemokraatia kodanike koosolekuid asendama esinduskogud. 

See tõi endaga kaasa terve rea tagajärgi, millest paljud eestlased paraku ikka veel aru ei saa. Näiteks selle, et mida suurem on riik, seda heterogeensem (loe: erisugusem ja koos sellega ka vähem ühtne) on tema rahvas sotsiaalselt, etniliselt, tõekspidamiste poolest jne. Sellist ühiskonda iseloomustab sotsiaalne ja organisatsiooniline pluralism ning demokraatia on selles olukorras protsess, kus erinevate huvide mängus sünnib pidevalt kompromiss, mille tagajärjel toimub areng.

Usaldus kui riskantne ettemaks 

Kuid selleks, et kedagi end esindama valida, peame teda usaldama. Usaldusega puutume me kokku kõikjal, kus inimeste koostöö on ühtaegu elutähtis ja samas ebakindel. 

Mõelge näiteks, millist usaldust on vaja kas või selleks, et autot juhtida. Rooli taha istudes peame uskuma, et kõik juhid, keda me teel kohtame, on hea tervise juures, nad ei ole viina- või narkouimas, samuti mitte enesetapjad. Auto ise kätkeb endas keerukat tehnikat, millega on seotud paljud inimesed, me peame uskuma, et kõik nad on teinud oma tööd hästi.

Aga usaldus on veel midagi palju enamat, ta on selle liimi põhikomponent, mis hoiab koos ja töös inimkooslusi, sealhulgas meie oma riiki.

Sotsiaalsete süsteemide teooria klassiku Niklas Luhmanni järgi on usaldus tulevikku suunatud, samas aga riskime me tuleviku määratlemisega, mistõttu usaldus on "riskantne ettemaks". Sellist makset tehes suurendab usaldaja enda haavatavust.

Sotsioloog James Colemani jaoks oli usaldus "kontrolli üleandmine teatud ressursside üle teisele osalejale, mis põhineb lootusel, et tolle teise tegevus rahuldab usaldaja huve". Colemani käsituses on 'ressurss' lai mõiste: see võib olla raha, mida te kellelegi laenate, tööriist, mida naabrile kasutada annate, aga see võib laieneda ka otsustusõigusele, poliitilistele institutsioonidele jne. 

Niisiis on usaldus riskantne ettemaks. Lähteolukord on selline, et üks toimija, nn. printsipaal, usaldab teist tegutsejat, nn. agenti, ja annab talle üle ressursse. Ajaprobleemi (me ei tea mida tulevik toob) ja teabenappuse tõttu on alati risk, et agent reedab käsundit, kuritarvitab oma võimu ja kasutab ressursse ühepoolselt enda kasuks. Võib ka juhtuda, et valijad hindavad usalduse pälvinu eesmärke ja võimalusi valesti ning ta valmistab neile pettumuse. 

Nii või teisiti on tehtud valikutel oma hind. Olukord on enam vähem samasugune nagu kaupluses. Kui lähete mõnda suurde kaubahalli või väikesesse külapoodi ja teete seal oma valikuid, siis jõuate lõpuks alati kassa juurde, kus tuleb tehtud valikute eest maksta. Ja mõnikord on hind üsna krõbe. 

Enamik eestlasi on juba ammu hädas oma ebakindluse tingimustes tehtud riskiotsustega. Seekord oli juba 5. märtsi õhtul selge, et valimiseelsed lubadused ei maksa midagi ja meid ootavad ees maksutõus, inflatsioonisurve ja rahva enamiku vaesumine. Seejuures pole ühelgi valimiste võitjaks kuulutatud erakonnal retsepti nende hädade ravimiseks. Enamasti ei saa nad isegi aru, mis toimub. 

Internetihääletust ei saa usaldada 

Samal õhtul tuldi meile ütlema, et me peame tegema veel ühe riskantse ettemaksu ja internetihääletuse tulemusi usaldama. Seda jora serveeritakse meile erinevas soustis tänaseni – ikka selle tagamõttega, et õigustada e-valimiste võitja kontrolli riigi ressursside üle. 

Ent vaadake valimistulemusi, mis meile esitati. Pabervalimiste (48.8% häältest) ja internetihääletuse (51.2% häältest) tulemused on erakonniti imestamapanevalt erinevad. Reformierakonna puhul on erinevus rohkem kui kahekordne ja Eesti 200 puhul peaaegu kahekordne. 

Kui aga seada valimistel osalenud erakonnad e-häälte osakaalu alusel (e-häälte protsent igale erakonnale antud häältest) ritta ja lisada neile paberil antud häälte osakaal protsentides, siis kuvab arvuti meile joonise, millel e-häälte ja paberhäälte koguselised suhted moodustavad risti. Neoliberaalsetel erakondadel (nende hulka loetakse nüüdis-Euroopas ka sotsiaaldemokraadid) on e-häälte osakaal palju suurem paberhäälte osakaalust, ülejäänud erakondadel aga vastupidi. 

Midagi sellist on sotsiaalalal raske kohata isegi sel juhul, kui võrreldakse väikesi ja marginaalseid rühmitusi. Siin aga käib jutt 49st ja 51st protsendist üldkogumist. Kas keegi kujutab ette, kuidas saab toimida inimkooslus, mille suurte rühmade tähenduste ja eelistuste muster on risti vastupidine? Selline ühiskond peaks olema kodusõjas.

Prügikasti tuleks visata ka kõik see, kuidas alates George Gallupist on avalikku arvamust uuritud. Kuni temani üritati küsitleda võimalikult suurt osa uuritavast üldkogumist, Gallup aga näitas, et valimistulemuste ennustamiseks piisab valimist. Ja seni on see töötanud. Nüüd aga selgub, et mitte kusagil Paapua Uus-Guineas, vaid siinsamas Eestis on 49% ja 51% populatsioonist perfektselt erineval arvamusel. 

Sellest ei maksa siiski erutuda, sest tegemist on nähtusega, mida sotsioloog Pierre Bourdieu nimetas institutsioonide konstrueeritud hullumeelsuseks. Niisugust erinevust ei ole tegelikkuses, see tuleneb ainult hääletamise ja häälte kokkulugemise viisist.

Et seda mõista, soovitan veel kord lugeda Drew Springalli ja tema kaaslaste eelretsenseeritud ja heatasemelist uurimisartiklit „Eesti internetihääletuse süsteemi turvaanalüüs", mis ilmus 2014. aasta mais. 

Artikli järelduste osas on must-valgel kirjas, et Eesti internetihääletuse põhiprobleem on jäänud lahenduseta ja et Eestis kehtestatud kord ei paku piisavat kaitset rünnakute eest ega taga ka valimiste läbipaistvust. „Meie testide põhjal järeldame, et riigi tasandi ründaja, kogenud kurjategija või ebaaus siseringi liige võib valimistulemustega manipuleerides nurjata nii tehnoloogilised kui ka protseduurilised kontrollid." 

Autorid jätkasid: „Nende riskide tõttu soovitame Eestil internetihääletamisest loobuda. Kindlasti saab konkreetsete rünnakute leevendamiseks lisada täiendavaid kaitsevahendeid, kuid iga ründamisviisi usaldusväärne peatamine muudaks süsteemi keerukuse juhtimatuks. Kunagi, kui arvutiturbe vallas tehakse ammendavaid edusamme, võib riskiprofiil olla internetihääletuseks soodsam. Kuid me ei usu, et i-hääletamise süsteemi saaks praegu turvaliseks muuta." 

Selle artikli ilmumisele järgnenud üheksa aasta jooksul ei ole IT-vallas tehtud selliseid edusamme, mis muudaksid internetihääletuse oluliselt turvalisemaks. Seetõttu on internetihääletus riigisiseselt kõigile valijatele kasutusel ainult maailma kahes riigis: Araabia Ühendemiraatides ja Eestis. Kõik ülejäänud riigid peavad seda liiga ohtlikuks.

Mõne valija jaoks on riigisisene internetihääletus kasutusel veel Austraalias (ainult Uus-Lõuna-Walesis), Kanadas (ainult kohalikel valimistel), Venemaal (mõnes piirkonnas) ja Lõuna-Koreas (ainult mõne institutsiooni ja organisatsiooni jaoks). 

Väljaspool riiki hääletamiseks pruugitakse internetihääletust Armeenias, Equadoris, Prantsusmaal, Mehhikos, Uus-Meremaal, Omaanis, Pakistanis ja Panamas.

Siit võime järeldada, et internetihääletus on kasutusel eeskätt siis, kui valija asub väljaspool oma riiki, riigisisene kasutus aga piirdub ainult mõne valijarühmaga. 

Miks oli vaja Eestis kasutada selgelt ebaturvalist internetihääletust? Ja miks vilistati meie internetihääletuse süsteemi testinud rahvusvahelise asjatundjate meeskonna järelduse peale, et Eesti internetihääletuse turvaprobleemidel ei ole lähiajal muud lahendust kui paberhääletamise juurde naasmine? Näib, et otsustajatel, kes tõenäoliselt ei asu Eestis, puudus võimalus muul moel säilitada status quo't. Eelkõige ei soovitud muutusi majandus-, välis- ja kaitsepoliitikas. 

Kuigi rahvusliku huvi mõistet on mitmeti sõnastatud, on selle tuumaks lihtne ja loomulik huvi kindlustada riigi moodustanud rahva toimetulek tema keskkonnas. Ma ei arva, et poliitika, mida konserveerida püütakse, teenib seda huvi. 

Paraku on siinne publik juba liiga zombistunud, et nõuda riigimeestelt selgitusi, et mis siis ikkagi on meie riigi, mõne konkreetse erakonna või poliitiku eesmärk? Paraku ei tunne siinne seltskond enam vajadust ratsionaalsete selgituste järele. Talle piisab strateegilise kommunikatsiooni abil tekitatud tunnetest, mille lätteks on avalikus kommunikatsioonis leviv mürgine segu pettekujutlustest ja jämedast ideoloogilisest lambamõttest.

Kas mahhinatsiooni on võimalik tõestada?

Kui tegemist on nähtusega, mida Bourdieu pidas institutsioonide konstrueeritud hullumeelsuseks, siis kas mahhinatsiooni on võimalik tõestada? Usun, et on.  

Võimalik kinnitus lähtub sellest, et avalik arvamus ja inimeste eelistused ei ole kusagilt kõrgemalt antud või kaasa sündinud. Need kujunevad kommunikatsioonis. 

Kuni 19. sajandi keskpaigani, kui tekkisid üle-eestilise levikuga ajakirjandus ja üle-eestiline turg, elasid meie esivanemad külades ja kihelkondades. Kihelkonna inimesi nähti kirikus ja kihelkonnakoolis, oma külas toimuvat aga hinnati isikliku kogemuse põhjal. 

Kommunikatsioon oli tollal vahetu ja inimestel oli, kui nii võib öelda, personaalne kontroll tegelikkuse üle. Nad kuulsid oma kõrvaga, mida kiriku- või kooliõpetaja maailma asjadest rääkis. Ja keegi ei saanud neid lollitada jutuga, et näiteks Otsa Mats on päratu rikas, ja tema tütar Mari on imeilus, kui nad võisid oma silmaga näha, et see ei ole nii. 

Nüüdisaja inimene puutub reaalsusega märksa harvemini kokku. Ta veedab oma tööaja kontoris, kus ta istub kaheksa tundi päevas laua taga ja näeb ainult oma kolleege. Õhtul istub ta autosse, sõidab koju ja keerab lahti teleka, et kuulda, mis on juhtunud. Seejuures pole tal õrnematki aimu, kes on need inimesed, kellest talle jutustatakse, millised on nende arusaamad, anded või iseloom. Ta tunneb ainult neist loodud kujutlusi. Sama kehtib ka ettevõtete, organisatsioonide, toodete, teoste, programmide või sündmuste kohta. 

Meie aja kommunikatsioon on valdavalt vahendatud, st. inimesi ja sündmusi tajutakse põhiliselt meedia abil. Seejuures toimuvad sündmused, millest meedia räägib, väljaspool meie eluilma ja tajuvälja – isegi siis, kui me õhtul televiisori ees istudes oma üllatuseks kuuleme, et meie kodutänaval toimus mõrv. Ja enamasti puudub meil ka võimalus meediasõnumite tegelikkuselevastavust kontrollida.

Siin on see, mille kohta Luhmann oma "Massimeedia reaalsuse" sissejuhatuses kirjutas: „Seda, mida me teame ühiskonnast ja maailmast, teame peaaegu eranditult massimeedia kaudu. Ühteaegu on meil kahtlus, et neid teadmisi manipuleeritakse." 

Nii ei maksa imestada, et valimistulemused on selges korrelatsioonis meedia sisuga, sellega kuidas valimisel osalenud erakondi ja kandidaate meedias esitatakse. See ei ole pelk oletus, meedia mõju valimistele on Eestis üsna põhjalikult uuritud. On olemas uurimismetoodika ja koguni käsitus sellest, kuidas meedia mõju kujuneb. 

Tehes Eesti Päevalehe, Postimehe, Õhtulehe, Äripäeva, Maalehe ja Eesti Ekspressi kaheksa valimiseelse nädala sisuanalüüsi (pikem periood on mõttetu, sest siis algab unustamine), saaksime sisualalüüsi andmeid ning pabervalimiste ja internetihääletuse tulemusi võrrelda. Usun, et viimaste riigikogu valimiste nn e-hääletuse tulemuste statistiliselt usaldatav seos sisuanalüüsi andmetega puudub. Mis tähendab, et väljakuulutatud valimistulemused ei vasta tegelikkusele ja et olemasolev riigivõim ei ole legitiimne. See mõiste tähistab sotsiaalse ühenduse ja tema võimunõudluste vastuvõetavust ühiskonnale, nende sotsiaalse tunnustamise kõlblikkust. 

Demokraatias osutab legitiimsus kooskõlale demokraatia normide ja protseduuridega. Laias laastus tähendab see, et valitsemispositsioonid, mis annavad õiguse vastu võtta ühiskonna kõigile liikmetele kohustuslikke otsuseid, sõltuvad kodanike valimisotsustest. Valimised iseenesest ei taga esindatust. Viimane tekib ainult siis, kui valitud isik tõepoolest esindab rahva tahet ja vastutab oma valijate ees. 

Mida valimised veel näitasid?

Kevadised valimised näitasid sedagi, et ka meie oleme jõudnud postdemokraatlikku ühiskonda. Möödas on need ajad, kus valimistega võis saavutada midagi, mis muudab tavainimeste elu. Nüüd muudavad need ainult poliitilise klassi liikmete elu, kes vastavalt valimistulemustele hüppavad kas moonarongile või sealt maha.

Kurjakuulutav oht, millega me silmitsi seisame, tuleneb institutsioonide, sealhulgas kohtute, akadeemiliste asutuste, seadusandlike kogude, kultuuriorganisatsioonide ja ajakirjanduse marginaliseerimisest ja hävimisest. Need institutsioonid täidavad ühiskonnas olulist funktsiooni (või kui soovite, siis otstarvet – jutt on sellest, mida nad peaksid tegema): nad peaksid igaüks oma valdkonnas tagama, et meie tsiviildiskursus põhineb reaalsusel ja kindlakstehtavatel faktidel. See lubab eristada valet tõest ja hõlbustab õiglust. 

Just see võimaldab inimestel ja inimühendustel (ehk sotsiaalsetel süsteemidel, mille hulka kuulub ka riik) oma keskkonnas toime tulla. Ilma selleta on nii üksikisikute elu kui ka sotsiaalsete ühenduste olemasolu ohus. Sel lihtsal põhjusel, et meil puudub võimalus olukordi arukalt hinnata ja sellele vastavalt tegutseda. 

Kusjuures see, et me ei suuda oma keskkonnas kohastuda, ei selgu kohe. Keerukate adaptiivsete süsteemide teooria väidab, et sotsiaalsete süsteemide puhul selgub enam-vähem inimpõlve jooksul, kas oma keskkonnas tullakse toime või mitte. Selle aja jooksul võidakse rääkida uskumatuid rumalusi ja teha totraid tegusid, ometi näib paljudele, et kõik on kõige paremas korras. See, et süsteem tegelikult ei kohastu keskkonna piirangutega, ei paista mõnda aega kusagilt välja. Kuni selle hetkeni, kui kõik variseb korratuse ja ebakõlade mõjul kiiresti kokku. Meile tähendab see suure tõenäosusega ka oma riigi lõppu. 

Kasulik on teada sedagi, et sellistes institutsioonides ja säärases kommunikatsioonis ei teki kodanikuühiskonda ja selle institutsioone – valitsusväliseid organisatsioone, ühistuid, seltse jms. Selles protsessis moodustub mass, milles üksikindiviidid leiavad end peagi olevat totalitaarse riigi hüpnotiseeritud liikmed. Hüpnoosile alistunuid on lihtne uskuma panna, et „valesti" mõtlejaid tuleb kontrollida, ja kui vaja, siis jõuga.

Filosoof Hannah Arendt kirjutas omal ajal, et "Totalitaarse valitsemise ideaalsed subjektid ei ole veendunud natsid ega tõsiusklikud kommunistid, vaid inimesed, kelle jaoks ei ole enam vahet faktide ja väljamõeldiste, tõe ja vale vahel."

Suur osa Eesti elanikkonnast on viidud massipsühhoosi. Seda võib määratleda kui hullumeelsuse epideemiat, mis tekib siis, kui suur osa ühiskonnast kaotab kontakti reaalsusega ja laskub pettekujutlustesse. Sellised inimesed ei suuda olukordi arukalt hinnata ja adekvaatselt tegutseda.

Sellise mittevastavuse tagajärgi on minu meelest kõige tabavamalt kirjeldanud paleontoloog George Simpson: "Ahv, kellel polnud realistlikku ettekujutust puuoksast, millele ta hüppas, oli varsti surnud ahv – ja seetõttu ei saanud temast meie esivanemat." 

Simpsoni ahv ei olnud sunnitud mõtlema millelegi sellisele nagu puuoks iseendas, küll aga pidi ta mõtlema puuoksast elu säilitaval viisil. Ahvid pole lahendanud ühtegi filosoofilist probleemi, kuid arboreaalsete loomadena pidid nad reageerima puudele ja nende okstele adekvaatselt. Vastasel juhul poleks neid enam olemas.