Eestivaba riik ehk miks valida EKRE

Objektiivi kaasautor ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaat Roland Tõnisson ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel Välisministeeriumi ees. Foto: Markus Järvi

Sinimustvalgetest lippudest on saanud butafoorne element, millel puudub reaalne kate nagu virtuaalvaluutal. Kolme aastakümne jooksul oleme jõudnud tagasi sinna, kus 1987. aastal Hirvepargis avalikult alustati, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvarakonna (EKRE) kandidaat ja Objektiivi kaasautor Roland Tõnisson põhjendades, miks tuleks eelseisvatel valimistel hääletada EKRE poolt.  

Mitte miski, mis inimestega seotud, ei või olla täiuslik. Seda oleme pannud tähele ka meie taastatud vabariigi eksistentsi vältel. Pea kolmkümmend aastat on Eesti rahvas saanud olla vaba. Mida aga selle priiusega peale on hakatud, on isesorti küsimus. Jääb üle vaid arvata, kas nõukogudeaegsed dissidendid ja poliitvangid sellepärast istusidki, et armas eesti rahvas saaks üksteist poriga üle valada ja vaimustunult sukelduda „euroopalikesse väärtustesse.“ Kindlasti mitte.

2019. aasta parlamendivalimised on alanud. Pühapäeval, 19.veebruaril, tähendas see Helsingis asuvale Eesti Vabariigi Suursaatkonna konsulaarosakonnale võimekuse proovilepanemist – järjekord oma hääle urni laskmiseks venis kolme tunni pikkuseks. Eestlased, „tavakodanikud“, tajuvad üha paremini, et ilma nende osaluseta viiakse riik ja rahvas selles suunas, kust tagasi tulla on praktiliselt võimatu.

Eesti rahvaga on toimumas see, mis juhtub inimesega, keda pidevalt alahinnatakse, kelle üle irvitatakse, keda peetakse lolliks, keda petetakse – tal saab mõõt täis ning ta hakkab vastu. See juhtub ka kõige kannatlikuma inimesega või inimgrupiga. Koolikiusamise kõrval võime ja peame rääkima Eesti võimuparteide viljeldavast riigikiusamisest – riiklike mõjutusvahenditega inimeste allasurumisest ja sundimisest ainulubatavale teele, mille määrab riik.

Eesti Vabariik on nüüdseks pigem Eestivaba Riik

Riigikogus arutlusele tulevad seadusemuudatused on praktiliselt kõik Euroopa Liidu poolt direktiivselt ette antud. Ilma EKRE-ta oleks vaikselt läbi surutud immigratsiooni raamleping, me ei oleks võibolla tänaseni kuulnud midagi Rail Balticust. Need on ainult viimased näited. Nagu ohkas keegi võimuloleva partei poliitikutest: „Enne EKRE-t oli meil nii kena üksteisemõistmine …“ See tähendab – ajasime asju vaikses üksmeeles, kellelegi aru andmata, kedagi pelgamata.

Üldiselt – sinimustvalgetest lippudest on saanud butafoorne element, millel puudub reaalne kate nagu virtuaalvaluutal. Kolme aastakümne jooksul oleme jõudnud tagasi sinna, kus 1987. aastal Hirvepargis avalikult alustati – me peame hakkama tagasi nõudma oma riiki. Enne Hrveparki oli aga „vimm, mis kogunenud salaja.“ Ja see vimm on pidanud taas esile tõusma. Ootamatult. Ja selle üle ei või olla rõõmus.

Vimm

EKRE tundub mõnedele inimestele hirmutav. EKRE olevat agressiivne. Sellega on aga lugu, nagu ühe koolikiusamisvideoga, millel on näha kuidas üks õpilane teise üles tõstab ja maha paiskab. Meie peavoolumeedia näitab, piltlikult öeldes, oma kanalitel lugu alates sellest, mil tülinorija on juba koibipidi õhus, sussid taeva poole ja prantsatab maha, jättes näitamata selle, mis oli „suure poisi“ reaktsiooni põhjuseks. Samal ajal ei häbeneta toota uudiseid stiilis „EKRE märgiga mehed ründasid koera,“ „marurahvuslased süütasid pagulaskeskuse,“ „paremäärmuslased solvasid liitlassõdureid, „kindlaid tõendeid meil ei ole, aga kindlasti on tegemist Kremli käsilastega.“

Ja muidugi kirss tordil: SAPTK sai Putini preemia. Ühelgi sellisel uudisel ei ole katet. Mitte kedagi ei võeta aga vastutusele laimamise ja otsese vale eest. Samal ajal tituleerib peavoolumeedia ennast “kvaliteetajakirjanduseks”, eelnimetatud isikuid ja liikumisi aga kord kremlimeelseteks, siis taas russofoobideks. Pea läheb sassi! Näiteks Venemaal räägivad natsionalistlikud entusiastid „juudifašistidest.“ Aju läheb kärssama! Ja meil Eestis ei ole lood paremad.

Säästmaks iseendid ridade vahele ajupesuainese toppimisest ja ümber palava pudru keerutamisest võiks selguse mõttes nii ERR, Postimees kui Eesti Päevaleht igal esmaspäeval konkreetselt välja öelda, kes on selle nädala kremliit, kes russofoob, kes lihtsalt progressi vaenlane. Et asi oleks lugejatel selge.

Nõutus valdab mõeldes sellele, et meile maalitakse eestlasest ette pilt kui koloniaalrahvast, kes on süüdi kõikvõimalikes moodsates pattudes vähemuste vastu. Nagu oleks eestlastel olnud kolooniaid. Need olid tõesti Belgial, mille kuningas, kolonialismist isiklikult kasu saanud Leopold II, pumpas Kongost välja kõik mis võimalik, tappes sunnitööga miljoneid aafriklasi. Kas sellega võimegi põhjendada tänaste belglaste allaheitlikke hoiakuid immigratsiooni suhtes? Miks peaks üks pisike rahvas, kellest on pidevalt ülbelt üle sõidetud, paluma andestust ja tundma piinlikkust oma olemasolu eest isegi nüüd, niinimetatud vabaduse ajal?

Eestlased olevat russofoobid

Kuidas peaks aga suhtuma idanaabrisse rahvas, kellel 3–4 miljoni asemel on liikmeid umbes 1 miljon, sest idanaaber on eestlasi läbi sajandite mitmel eri moel tapnud ja represseerinud? Kuidas suhtuda naabrisse, kes ei ole pidanud praktiliselt ühtegi kokkulepet? Rääkida sellest, et eesti keele eelistamisega lõhutakse ühiskonda, on praegusel ajal vastutustundetu ning võrdne venekeelse valijaskonna ees lömitamisega nende häälte püüdmiseks.

Täpselt samamoodi käituvad Euroopas igat masti punased ja rohelised, kui nad lubavad ja korraldavad mittepõliselanikest koosnevatele rahvus- ja usugruppidele erinevaid privileege, kinnistades nad oma erakondade taha. Ma olen kaugel sellest, et pidada üht rahvust teisest paremaks, ent rääkides erinevate naaberrahvaste suhetest tuleb alati panna tähele konteksti ja ajaloolist tausta.

Kas oli 1945. aastal tšehhidel õigus korraldada genotsiidi Sudeedi sakslaste vastu, kuna olid tundnud end aastasadu sakslaste poolt alandatuna? Kas oli Kaukaasias vähemusrahvusel abhaasidel õigus korraldada veresauna grusiinide vastu peale nõukogude korra lagunemist? Kas on õiglane rääkida venekeelse elanikkonna ahistamisest Eestis olukorras, kus venekeelne propagandamaailm valdab enamuse Eestis elavate venelaste meeli ning piiri taga elab umbes 100 miljonit vene keelt kõnelevat inimest? Kas see 100-miljoniline rahvas tunneb end eestlaste poolt ohustatuna? Nonsenss.

Olen igati eesti ja vene kultuurdialoogi ja muu normaalse läbirääkimise poolt, ent tahan siin parafraseerida idanaabreid endid, kellel on igaks elujuhtumiks olemas selgitus: „Te peate meid mõistma!“ Küsin: „Millal üritab keegi hakata mõistma eestlasi?!“ Isegi Eesti Vabariigiks nimetatud moodustisel, mis ei suuda täita Eesti Vabariigi põhiseaduse 1. paragrahvi, on sellega raskusi. Mis siis veel teistest tahta?

Jah – eestlased on alati respekteerinud teisi rahvad, sest väikerahvana ei ole teisiti võimalik, ent harva on üritatud mõista meid. Ja kui see on juhtunud, siis sageli omakasupüüdlikkuse nimel, pannes eestlased võõraste huvide eest tegutsema. Sageli on olnud koostöö nende „heatahtlike“ „liitlastega“ pigem sunniviisiliselt vabatahtlik.

Eestlased olevat homofoobid

Nagu rääkis üks vanaproua, oli tema kodukülas kunagi ammu-ammu enne viimast suurt sõda üks paarike, kus üks naine pidas majapidamist korras ja teine kündis põldu, püksid jalas, jõi meestega poe juures õlut ja tagus kaarte. Kõik teadsid, et nad on „vähe teistsugused,“ aga keegi ei kippunud neid tuleriidale viima. Neil lasti elada oma elu.

Taasiseseisvumise ajal on meil tekitatud probleem. Probleemide probleem. Eestlased vihkavad. Nad on vaja vihkamisest võõrutada ja esivihkajad tuleb hävitada. Selleks on ellu kutsutud „valitsusvälised organisatsioonid“, mis on tegelikult valitsuse poolt väga hästi finantseeritud.

Homofoobia temaatikaga on käitutud tuntud malli järgi – luuakse probleem ja siis pakutakse lahendus. Nagu 1905. aasta mõisate põletamise aegu. Aga! Kui tähelepanelik ajaloohuviline vaatab sedagi aega hoolikalt, siis näeb ta, et suurem osa põletatud mõisatest asus raudteede läheduses – sinna oli linnast tulnud agitaatoritel ja punastel mugav tulla. Et süüdata mõisaid, mille omanikel ei olnud sageli kohalikega selleks ajaks enam mingeid kanu kitkuda. Niisamuti sõidavad mööda Euroopat ja Eestit ringi homoaktivistid, finantseerituna heldelt Eestivaba riigi ja välismaiste sponsorite poolt.

Inimeste ja rahva mahasurumine

Inimeste ja rahva mahasurumine ei lõpe iial. Alati leiab põhjust keerata kruvisid veelgi kõvemini kinni. Näited on võtta lähedalt – rootslased, kes hoolimata oma kõigelembusest peavad pidevalt olema tunnistajateks protsessidele homo- ja islamofoobide üle. Ja Soomes ei piisa kaugeltki sellest, et 90% elanikkonnast hääletab igat masti punaste ja roheliste poolt. Peavoolumeedia on selles riigis iga päev sisustatud artiklitega soomlaste tagurlikkusest ja homofoobiast, mis pidavat üha enam pead tõstma ja vajavat üha otsustavamaid vastumeetmeid.

Vastused

EKRE-l e ole kindlasti vastuseid ja meetmeid kõigile elu väljakutsetele, sest mitte miski, mis on seotud inimestega, ei või olla täiuslik. Ent EKRE-l on olulisim – tahe tegeleda eestlaste iibe tõstmisega paljulapselistele peredele maksusoodustuste abil. On tahet vähendada abordipraktikat miinimumini. On tahet tegeleda eestikeelse üld- ja kõrghariduse säilitamisega. On tahet ja oskust tegeleda Eesti sise- ja välispoliitilise suveräänsuse säilitamise ja edendamisega.

Seepärast kuulub minu poolehoid erakonnale, kellel on teravnevas poliitilises olukorras vahe tahe ja eluterve visioon rahva, keele, kultuuri ja oma riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Kandideerin riigikokku, et avaldada toetust EKRE-le, kes esindab ainsana Eestis eelpoolnimetatud poliitikat. Soovin anda erakondliku tegevuse raames panuse perepoliitikasse, sündimata inimeste õiguste tagamise parandamisse ja sellesse, et valitseva surmakultuse ilmingud (abordid, eutanaasia, narkootikumide legaliseerimine jms) ei saaks riiklikku toetust propageerimise ja rahastamise näol.

Toetan klassikalise kultuuri populariseerimist rahva seas. Siiani on ju klassikaline elunägemus toiminud.

Elutarkus ütleb: „Kui see töötab, siis ära hakka seda parandama!“ Oskame ise oma elu elada. Meil on välismaiseid instruktoreid ja nende õpipoisse juba liiga palju siginenud.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!