EKRE toetajate punased jooned

Foto: N.Forenza/Bigstockphoto.com

Keegi ei kaota EKRE suhtes usaldust, kui põhimõttekindluse hinnaks on valitsusest väljajäämine. Küll aga kaotavad paljud EKRE suhtes usalduse, kui valitsusse pääsemise hinnaks on põhimõtetest taganemine, kirjutab Varro Vooglaid.

Eile saime meedia vahendusel teada, et Keskerakonna abordifanaatikute nõudmisel taganes EKRE koalitsioonikõnelustel oma programmilisest lubadusest lõpetada laste massilise sünnieelse tapmise riiklik rahastamine. Minu jaoks isiklikult oli see suur pettumus, kuna moraalses plaanis pole ühelgi teisel lubadusel ligilähedastki kaalu. Lootus, et koalitsioonikõnelustel võiks selles osas edusamme saavutada, kadus sama kiiresti kui see tärkas.

Muidugi annan endale aru, et enamiku EKRE toetajate seisukohast ei ole sündimata laste vere valamise riiklik rahastamine kuigi oluline probleem. Tõtt-öelda ei oleks ma üllatunud, kui selguks, et EKRE toetajate enamik ei pooldagi abordi riiklikku rahastamise lõpetamist, sest laste sünnieelsest tapmisest on saanud meie rahvuslik surmapatt, millega on vahetud või kaudsed puutepunktid sadadel tuhandetel inimestel, nii naistel kui meestel. Oleme ju alates abordi seadustamisest 1956. aastal tapnud rahvana rohkem kui poolteist miljonit last…

Punastest joontest rääkides tuleb meeles pidada, et neid tõmbavad mitte ainult parteide juhtkonnad, vaid ka toetajad.

Samas tõstatab abordi riikliku rahastamise lõpetamise lubadusest taganemine laiema küsimuse sellest, kuhu maani on vastuvõetav valitsusse pääsemise nimel kompromissidega minna. Punastest joontest rääkides tuleb meeles pidada, et neid tõmbavad mitte ainult parteide juhtkonnad, vaid ka toetajad. Ehk teisisõnu peavad EKRE juhid endale kainelt aru andma, et kui kompromissidega minnakse liiga kaugele, siis võib valitsusse pääsemine osutuda Pyrrhose võiduks – võiduks, mis saavutatakse sedavõrd ränga hinnaga, et alguses võiduna näinu osutub tegelikult laastavaks kaotuseks.

Kõige tõenäolisemalt läheks asjad nõnda siis, kui valitsuskõnelustel nõustutaks põhimõttelistes küsimustes positsioonidega, mida opositsioonis olles jõuliselt kritiseeriti. Esimeses järjekorras on niisugusteks küsimusteks kooseluseaduse tühistamine ja abielu määratlemine põhiseaduses mehe ja naise liiduna, majanduslikult täiesti põhjendamatu ja ränka keskkonnakahju põhjustav Rail Balticu hiigelprojekt ning rahvaalgatuse õiguse ja riigipea valimise õiguse rahvale tagastamine. Just nende osas on varem tehtud suuri sõnu, mille tagasivõtmine ei ole võimalik. Ja erinevalt laste massilise sünnieelse tapmise riiklikust rahastamisest on nende punktide näol ilmselgelt tegu EKRE toetajate enamuse punaste joontega, millest üleastumine tähendaks suure osa toetajate usalduse kaotust.

Valitsusse pääsemine ei tohi saada eesmärgiks iseeneses, mille suhtes taanduvad kõik muud kaalutlused vahendi staatusesse.

EKRE pääsemine valitsusse oleks muidugi hea, kui see võimaldaks olulistes punktides Eesti ühiskonna elu paremuse poole suunata ja halbu suundumusi ära hoida. Aga valitsuse liikmeks saamine ei tohi saada eesmärgiks iseeneses, mille suhtes taanduvad kõik muud kaalutlused vahendi staatusesse.

Ühelt poolt meedia poolt üles köetud hüsteeria ja teiselt poolt võimu juurde pääsemise võimalusest tingitud ärevuse õhkkonnas on praegu kerge teha ränkasid vigu, mida pole pärast enam võimalik parandada. Usalduse saab teatavasti kaotada vaid ühe korra. Seega panen EKRE juhtidele rõhutatult südamele olla eriti tähelepanelik ja säilitada kaine meel. Keegi ei kaota EKRE suhtes usaldust ega lootust, kui põhimõttekindluse hinnaks on valitsusest väljajäämine – vastupidi, see vaid kasvataks moraalset autoriteeti. Küll aga kaotavad paljud EKRE suhtes usalduse ja lootuse, kui valitsusse pääsemise hinnaks on põhimõtetest taganemine.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!