Voltaire (kodanikunimega François-Marie Arouet, 1694-1778) on tuntud liberaalse poliitilise filosoofia edendaja ja nn valgustusaja olulise figuurina.

Miks ei ole vasakliberaalid nõus rahvuskonservatiivide suhtes käituma kooskõlas põhimõtetega, mida nad ise alatasa jutlustavad, küsib Varro Vooglaid, viidates poliitilise eliidi suutmatusele taluda Martin Helme arvamust, et Eesti president võiks olla rahvuselt eestlane.

Kuulates kisa, mis vallandus massimeedia ja sotsiaalmeedia vahendusel ühiskonna nn progressiivses leeris Martin Helme arvamuse peale, et Eesti president võiks olla rahvuselt eestlane, tekkis mul kes teab mitmendat korda üks lihtne küsimus.

Nimelt on alati veider jälgida, kuivõrd maruliselt tormavad vasakliberaalid materdama rahvuslike ja konservatiivsete vaadetega inimeste väljaütlemisi, kui need peaks nende endi arvamusega teravalt vastuollu minema. Hetkega kaovad igasugused märgid võimest pidada teistsuguse arvamusega inimestega ratsionaalset arutelu ning alles jääb hüsteeriline kriiskamine ja seeläbi ajavaimule oma ideoloogilise tõupuhtuse tõestamine.

Kes teist, head liberaalid, on valmis surema Martin Helme õiguse eest väljendada teie vaadetest printsipiaalselt erinevaid arvamusi? Kas leidub vabatahtlikke, kes näitaks eeskuju?

Sellisele olukorrale mõeldes tahaks kõigilt enda arvates liberaalsetelt, avarameelsetelt ja sallivatelt ehk nn valgustusaja ideaalidest kantud progressiividelt küsida, et kui teile tavaliselt nii väga meeldib tsiteerida Voltaire’ile omistatud lauset “Härra, ma ei ole nõus Teie seisukohaga, aga oleksin valmis surema Teie õiguse eest seda väljendada”, siis kuidas teie rahvuslik-konservatiivsete ja kristlike vaadetega silmitsi seistes selle väidetavalt nii ülla ideaali momentaalselt ära unustate?

Kas teil tekib vererõhu tõustes või sapi üle maksa valgudes mälukaotus, mis muudab oma põhimõtete rakendamise võimatuks, või polegi teil tegelikult põhimõtteid ja te apelleerite neile üksnes siis, kui see pakub võimaluse oma ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide edendamiseks?

Ja ärge nüüd hakake rääkima, et igaühel on küll õigus oma arvamust väljendada, aga see ei tähenda, nagu peaks teised hoiduma selle arvamuse kritiseerimisest. Probleem ei ole teile ebameeldivate arvamuse kritiseerimises, vaid selles, et te tahaksite niisugused arvamused (vihakõneks, vaenu õhutamiseks või muuks selliseks, nn poliitilise korrektsuse seisukohast lubamatuks tembeldatuna) avaliku arutelu areenilt üldse välja tõrjuda, tormates neid ja nende väljendajaid ikka ja jälle maha tampima.

Ehk kokkuvõtlikult: kes teist, head liberaalid, oleks valmis surema Martin Helme õiguse eest väljendada teie vaadetest printsipiaalselt erinevaid arvamusi? Kas leidub vabatahtlikke, kes näitaks eeskuju? Seltsimees Mikser, seltsimees Ilves, seltsimees Lobjakas? Kas tõesti mitte keegi?