Saba Motrili sadamas Hispaania lõunarannikul 2009. aasta 15. märtsil. Foto: Scanpix

“Migratsioon on meie kõigi prioriteet,” ütles Euroopa Komisjoni migratsioonivolinik Dimitris Avramopoulos hiljutisel ja järjekorras viiendal Euroopa ja Aafrika arengu- ja rändeteemalise dialoogi ehk nn Rabati protsessi konverentsil Marrakechis.

Protsess kui selline lükati käima aastal 2006 eesmärgiga ohjeldada rändetulva Marokost Hispaaniasse ja sealt edasi ülejäänud Euroopasse, kirjutab The Gatestone Institute’i vahendusel Judith Bergman.

Tookord teadvustati, et suunates rahalisi vahendeid Aafrikasse välistataks üha enam aafriklaste vajadus otsida paremat elu Euroopast.

Juba alusdokumenti lisati tookord lühidalt, et “partnerluse” raames “tegeldakse rändefenomeniga kõikide partnerriikide jaoks asjakohaseks peetavate nurkade alt, nagu legaalse migratsiooni potentsiaali parem ärakasutamine ja selle kasulikud mõjud nii päritolu- kui vastuvõtjamaade arengule.”

Oma artiklis toob Bergman esile, kuidas lühike lisasäte peatselt peamiseks punktiks kujunes.

Nii otsustati juba teisel konverentsil Pariisis (2008), et “organiseeritud tööränne… kujutab endast kultuurilise ja ühiskondliku rikastumise allikat läbi genereeritava vastastikuse inim- ja majandusliku vahetuse.”

Prioriteedina pandi paika legaalse migratsiooni organiseerimine, aga ka keskendumine migratsiooni ja arengu vahelistele sünergiatele.

Täheldati, et legaalne migratsioon võib toimida kui “oluline illegaalset migratsiooni ennetav vahend,” mida on seetõttu “soovitatav julgustada.”

Kolmandal konverentsil Dakaris (2011) kirjeldati legaalset migratsiooni kui “võimalust päritolu- ja vastuvõtjamaade majanduslikuks ja ühiskondlikuks arenguks” ning “partnerid rõhutasid veelkord oma soovi võimendada võimaluste loomist legaalse migratsiooni jaoks.”

Neljandal konverentsil Roomas (2014) lisati neljas sammas, millega “edendatakse rahvusvahelist kaitset.”

Viimasel ja viiendal kinnitati juba, kuivõrd oluline on “soodustada teatud liiki reisijate (konkreetsemalt ärimeeste ja -naiste, noorte professionaalide või teadlaste) liikuvust Euroopa ja Põhja-, Lääne- ja Kesk-Aafrika maade vahel.”

Ühtlasi otsustati “soodustada eriti noorte ja naiste regulaarset rännet ja liikuvust” ülalmainitud regioonide vahel ja nende raames.

Nagu näitab Bergman, on esialgne eesmärk peatada aafriklaste ränne Euroopasse protsessi jooksul kaotsi läinud.

Samuti imestab ta, et keegi ei ole küsinud, kuidas Aafrika tühjendamine oskustöölistest, ärimeestest ja teadlastest aitaks kaasa selle kontinendi arengule – talitsemaks tahet sealt lahkuda.

Rändevolinik: migratsiooni Euroopasse ei ole enam iialgi võimalik peatada