Eile hilisõhtul tegi töövaidluskomisjon avalikuks oma otsuse mitte rahuldada Järva-Jaani Gümnaasiumist vallandatud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Priit Dievese kaebust, millega ta vaidlustas oma töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse ning taotles õigusvastase vallandamise eest hüvitist.

Töövaidluskomisjon ei nõustunud Dievese kaebuses esitatud väitega, nagu olnuks tema vallandamine 9. juunil seonduvalt päev varem Õhtulehes avaldatud artikliga “Lastetud naised, laske oma ülikõrge latt alla” (autoripoolne algne pealkiri oli “Täitkem Eestimaa lastega!”) õigusvastane ning et kooli direktor Raigo Prantsi seisukoht, nagu võiks nimetatud artikli avaldamist käsitleda tööandja usalduse kaotamise alusena, on põhjendatud.

Komisjon hinnangul ei saa Dievesele heita ette oma seisukohtade väljendamist Õhtulehes ilmunud artiklis, kui ta teinuks seda lihtsalt kodanikuna, “kuna igal kodanikul on õigus avaldada arvamust ühiskonda puudutavatel teemadel.” Küll aga nõustus komisjon Järva-Jaani Gümnaasiumi direktori seisukohaga, mille kohaselt on Dievesele etteheidetav, et ta kirjutas eelnimetatud artiklit allkirjastades oma nime järel lisaks oma pere suurusele ja erakondlikule kuuluvusele ka “kooliõpetaja”.

Komisjon asus seisukohale, et “[k]ui avaldaja pidas vajalikuks rõhutada enda kui artikli autori ametit, siis pidi ta end väljendama ka antud ameti kutsestandardite, kutse-eetika ja riiklikus õppeprogrammis väljendatud alusväärtuste kandjana.

Sellega seoses avaldas kolmest naisest koosnev komisjon selgelt oma laitvat hinnangut Dievese artikli sisule, selgitades järgmist:

“Artikli näol on tegemist seisukohaga ühiskondlikul teemal, mille mõte ja eesmärk kutsub naisi üles loobuma kõrgharidusest ja tööalasest karjäärist ning sünnitama vastukaaluks vähemalt kolm last; samuti kutsutakse naisi üles tegema mööndusi elukaaslase valikul. Komisjon leiab, et eelnimetatud artikli kirjutamisel kooliõpetajana oli avaldajalt oodatav Eesti ühiskonnas üldtunnustatud väärtushinnangute edasi andmine, milleks demokraatlikus ning mõlemat sugupoolt võrdselt kohtlevas riigis ei saa olla naiste poolt möönduste tegemine oma haridusele ja tööalasele karjäärile. Seega ei väljendanud avaldaja artiklis ühiskonnas üldtunnustatud väärtusi.”

Samuti nõustus komisjon Järva-Jaani Gümnaasiumi direktori väitega, et Dievese artikkel “võis (juba oma pealkirjast alates) olla naisterahvastele solvav ja alavääristav”.

Dievese selgitust, et tal olnuks kohustus oma artikkel tööandjaga kooskõlastada juhul, kui ta esinenuks Järva-Jaani Gümnaasiumi ametliku esindajana või püüdnuks väljendada nimetatud õppeasutuse seisukohti, mida ta aga ei teinud, ei pidanud komisjon põhjendatuks.

“Komisjon leiab, et kuigi avaldaja ei nimetanud artiklis kooli, mille õpetaja ta on (tuleb möönda, et soovi korral avaldaja tööandja kindlaks tegemine interneti vahendusel ei olnuks raske), avaldas ta oma seisukohti siiski ühiskondlikel teemadel, s.t. erialaselt, olles ühiskonnaõpetuse õpetaja. Seega on avaldaja rikkunud oma kohustust kooskõlastada artikli sisu koolijuhiga,” võttis töövaidluskomisjon oma hinnangu kokku.

Priit Dieves aga kinnitab, et tema ei ole kunagi leppinud kooliga kokku kohustust oma ühiskondlikke arvamusavaldusi kooli direktoriga kooskõlastada ning et seesugust kohustust ei saa ka eeldada, sest see riivaks lubamatult õpetajate südametunnistuse-, mõtte- ja sõnavabadust.

Töövaidluskomisjon on saatnud välja signaali: kõik tööandjad võivad oma alluvad töölt lahti lasta arvamuse avaldamise eest. See tähendab aga vaikiva ajastu saabumist. (Priit Dieves)

Kommenteerides portaalile Objektiiv töövaidluskomisjoni otsust, ütles Dieves, kelle vallandamisele eelnes vahetult ka poliitilistest erimeelsustest lähtuv konflikt vallavanema ja koolidirektoriga, et temale isiklikult on otsus väike negatiivne tagasilöök, kuid see on suur negatiivne tagasilöök tervele ühiskonnale ning et sõnavabadus Eesti ühiskonnas on saanud selle läbi tõsise tagasilöögi:

“Töövaidluskomisjon on saatnud välja signaali: kõik tööandjad võivad oma alluvad töölt lahti lasta arvamuse avaldamise eest. See tähendab aga vaikiva ajastu saabumist. Minu meelest on see otsus ekslik ja seetõttu olen otsustanud pöörduda edasi Maakohtu poole. Minu vallandamisega on rikutud minu põhiõigusi ja -vabadusi ning ma ei saa leppida sellega. Töövaidluskomisjoni otsus on samm ideoloogilise diktatuuri suunas ning demokraatiat ja sõnavabadust austava kodanikuna tunnen endas kohustust võidelda ideoloogilise diktatuuri vastu. Nüüd ja edaspidi kavatsen seista veelgi jõulisemalt sõnavabadust austava demokraatliku Eesti ühiskonna eest.”

Töövaidluskomisjoni otsus peegeldas olulises osas nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka võrdse kohtlemise voliniku poolt Dievese asjas väljendatud seisukohti.

Haridusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver selgitas 16. juunil Õhtulehes avaldatud kommentaaris, et Dievese vallandamisele hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse õpetaja ametieetikat, õppekavas kirjeldatud alusväärtusi ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevaid üldhariduskoolide alusväärtusi.

“Artiklis väljendatud seisukohad, näiteks et naised ei peaks tegelema eneseteostusega enne laste saamist või alla 27aastane lastetu naine on “ühiskondlikult kahjulik element” jne, lähevad vastuollu nende kõigiga,” ütles Mikiver Priit Dievese kirjutatut moonutades. “Lisaks on artiklis väljendatud seisukohad konfliktis sotsiaalainete õppe- ja kasvatuseesmärkidega, mida ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja peaks tunnis edasi andma.”

Võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta küll tunnistas oma ametlikus arvamuses, et Dievese vallandamisel on rikutud võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtet, ent keskendus oma seisukohtade põhiosas siiski seisukoha väljendamisele, mille kohaselt on Dievese poolt väljendatud seisukohad õpetajale kohatud:

“Kui antud artikli, mis oli eristamisel osaliseks põhjuseks, oleks avaldanud mõne muu eriala inimene kui just õpetaja, eriti veel ühiskonnaõpetuse õpetaja, siis võib pidada tõenäoliseks, et tööandjapoolset mure soolise võrdõiguslikkuse tagamisest poleks nii teravalt tõstatunudki. Johtub see tõsiasjast, et õpetus soolise võrdõiguslikkuse edendamisest lasub peamise vastutusena kohustuslikus kooliastmes ehk põhikoolis just nimelt ühiskonnaõpetuse õpetaja õlgadel. Seega saab eeldada, et oma põhitööd tehes pidanuks õpetajal olema õpilastele edasi anda veendumused, mis lähtuvad põhikooli riiklikust õppekavast kui kohustusliku kooliastme õppekavast igal juhul, ent ka gümnaasiumi riiklikust õppekavast, kus õpilastel on õigustatud ootus, et kool täidab riiklikku õppekava. Antud artikkel esindab nii seisukohti, mis kattuvad põhikooli riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga, kui ka seisukohti, mis on õppekavadega vastuolus või erinevad õppekavadest.”

Võrdõigusvoliniku hinnangul kehtib “koolide ühiskonnaõpetuse õpetajate suhtes eeldus, et nad, täites riiklikku õppekava, on valmis vajadusel oma isiklikke veendumusi õppetööks vajalike veendumuste raamidesse mahutama” ning et “[s]eega on mõistetav kooli mure riiklikus õppekavas sisalduvate teemade kajastamisest õpetaja poolt avalikkuse ees moel, mis eirab riiklikku õppekava ennast.”

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaid, kes nõustab Dievest õiguslikes vaidlustes, selgitas aga töövaidluskomisjoni otsust ja võrdõigusvoliniku seisukohti kommenteerides, et esiteks ei ole sugugi selge, millises osas ja kas üldse oli Dievese artikkel riiklike õppekavadega vastuolus, sest Dieves ei ole väljendanud vähimalgi määral vastuseisu meeste ja naiste võrdsete õiguste põhimõttele, ent veelgi olulisem on see, et eeldus, nagu peaks kooliõpetajad mitte ainult oma ametiülesandeid täites, vaid ka ühiskondlikus arutelus osaledes väljendama üksnes riiklike õppekavadega paika pandud seisukohti, täiesti äraspidine ja sõnavabadust austavas ühiskonnas kohatu.

“Antud juhtum on tõesti väga muret-tekitav, kuna sellega on saadetud kõigile õpetajatele ja ka teistele avalikele teenistujatele selge sõnum, et kui ei taha oma töökohast ilma jääda, siis tasuks mokad maas hoida ja mitte ühiskondlikus arutelus osaleda, rääkimata n-ö poliitilise korrektsuse ja ideoloogilise peavoolu raamest väljapoole jäävate seisukohtade väljendamise teel,” selgitas Vooglaid.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme võrdles juhtunut Nõukogude Liidus kehtinud ideoloogilise diktatuuriga. “Meenutan omaenda poole sajandi taha jäänud kooliaega, kui võimutses üks teine ainuõigeks kuulutatud ideoloogia. Ka siis võidi sind päeva pealt töölt lahti lasta, kui sa otsustasid, et tõde on siiski mitmekesisem, kui arvasid kohaliku parteirakukese tegelased, kõrgematest instantsidest ja nn organitest rääkimata,” kirjutas hiljuti Helme.

Selle nädala alguses saatis Järva-Jaani Gümnaasiumi direktoraat puhkusel viibivatele õpetajatele uue ametijuhendi, millesse on õpetajate kohustusi sätestavasse osasse esmakordselt kirjutatud sisse nõue, et kooli ametlike või ka selliselt tõlgendatavate seisukohtade esitamiseks avalikus- ja sotsiaalmeedias peavad õpetajad saama eelnevalt kooli direktorilt kooskõlastuse ning et oma seisukohtade esitamisel tuleb lähtuda muuhulgas Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest, määrustest ning riiklikest ja kooliõppekavadest.

Möödunud aasta 25. augustil Järva-Jaani Gümnaasiumi direktorina tööle asunud vaid 30-aatane Raigo Prants on varem töötanud üksnes sõjaväelistes struktuurides ja Viru vanglas ning tal puudub pedagoogiline eriharidus. Oma kõrghariduse on Prants saanud Võru Lahingukoolist, I Stuudiumist ja Sisekaitseakadeemiast. Varem on staabiallohvitseri aukraadiga koolidirektor pidanud andma meedia vahendusel selgitusi, miks ta karistab kooli koridoris seinte vastu nõjatuvaid õpilasi kükkide tegemisele sundimisega.