President Ilvese endise nõuniku Iivi Anna Masso sõnul näitas "presidenditegemine", et parteiline eliit ei viitsi enam demokraatiat isegi mitte teeselda. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Iivi Anna Masso kirjutab Postimehes, et Eestis äsja toimunud farss on kahtlemata suurendanud rahva võõrandumist võimueliidist ning et kiirkorras presidenditegemine meenutab piinlikult 1991. aasta eelseid aegu.

Aastatel 2013-2015 president Toomas Hendrik Ilvese nõunikuna töötanud Masso sõnul ei saa presidendivalimiste järel liiga suurt kergendust tunda, et keegi ära valiti, kuna osalt kiuslikust erakondlikust võimuvõitlusest, aga põhiliselt siiski põhjendamatute hirmude vallas kirjutatud seaduste tõttu tegi Eesti Vabariik nende valimistega tunduva vähikäigu demokraatliku arengu teelt. “Veel pole hilja tagasi pöörata,” märgib Masso, ent “vorstivabriku korrastamisega” tuleks tema hinnangul alustada kohe.

“Põhiseaduse muutmine presidendivalimiste osas peaks olema praegu Eesti Vabariigi esmane mure, kui soovitakse hoida alles oma kohta demokraatlike riikide hulgas ja taastada rahva usk oma Vabariiki,” kirjutab presidendi otsevalimiste sisseseadmisele toetust avaldav Masso toonitades, et meedia eufooria kipub varjutama reaalseid probleeme ning et ühe kandidaadiga riigipead valivate riikide nimekiri ei ole meeldiv klubi, kuhu kuuluda.

Selle kiire “presidenditegemisega” saatis eliit rahvale sõnumi, et enam ei viitsita isegi teeselda avatud konkurentsi, näidelda demokraatiat.

Muu hulgas Eesti Päevalehe kolumnistina ja ajakirja Diplomaatia peatoimetajana tegutsenud Masso sõnulon valimiste ebaõnnestumine nii riigikogus kui valimiskogus piinlikkust tekitav: “Veel piinlikum oli see, et asi lõppes ühe kandidaadi konkurentsitu kiirvalimisega, vaevalt nädalase “presidendi tegemisega” suhteliselt vähe tuntud välkkandidaadist, kes nii riigikogule kui üldsusele kiirtoiduna mälumata kurgust alla lükati. See konkurentsitus tuletas vägisi meelde vanu aegu.”

“On selge, et ühe kandidaadiga valimised ei ole demokraatlikud valimised. Selge on ka see, et riigipea ametisse määramine kiirkorras, nagu oleks tegu mistahes ametnikuga, kellele on vaja vaid riigikogu heakskiitvat pitserit, kui väike otsustajaring on oma lemmiku kusagilt leidnud, hävitab selle kõrge institutsiooni autoriteeti,” rõhutab Masso sedastades, et nõnda tehakse presidendist lihtsalt ametnik ametnike hulgas.

Masso sõnul ei ole asi selles, kes kiirkorras ülemametnikuks tehti, vaid selles et Kersti Kaljulaid ei julgenud valimiste kadalippu oma tegelike konkurentide kõrval läbi teha ning nõustus selle asemel parteide tagatubade kiirlahendusena pakutud ainukandidaadiks olema, mis vähendab tema usutavust demokraatliku riigi juhina, samal ajal kui kogu selline protsess võtab kõrvalt vaatleja lihtsalt nõutuks.

Meedia mõnepäevane ülistuslaul, millega riigikogu vanematekogu valikut üldsusele kiiruga söödavaks püüti teha, meenutas juba piinlikult 1991. aasta eelseid aegu.

Helsingi Ülikoolist politoloogia alal doktorikraadi omandanud Masso sõnul on selge, et põhiseaduse regulatsioon on presidendi valimise osas ebaõnnestunud ning et need tuleb ümber teha. “See on see osa vorstivabrikust, mille remondiga on kiire,” märgib ta.

“Eestis on ühe kandidaadi presidendivalimised olnud kord varem, aastal 1938, kui president Päts valiti riigipea ametis jätkama ilma konkurentideta. Tollal rõõmustas Postimees, et selline üksmeel “peaks olema heaks ennustuseks Eesti edasisele arengule” (PM 24.04.1938). Tagantjärele on kerge hinnata, kui täkke tollane ennustus läks,” meenutab politoloog nõukogude okupatsiooni eelsest ajast esilekerkivaid paralleele.

Masso hinnangul on farsiks osutunud presidendivalimised kahtlemata suurendanud rahva võõrandumist võimueliidist. “Alguses pakuti kodanikele vähemalt vaatleja osa näitemängus, kus konkurendid üksteiselt mõõtu võtsid. Siis aga pandi nad ühtäkki lihtsalt fakti ette, et neile on toodud president Euroopast. Meedia mõnepäevane ülistuslaul, millega riigikogu vanematekogu valikut üldsusele kiiruga söödavaks püüti teha, meenutas juba piinlikult 1991. aasta eelseid aegu. Rahvas ei ole rumal. Paljud mäletavad neid ülistuslaule liiga hästi. Selle kiire “presidenditegemisega” saatis eliit rahvale sõnumi, et enam ei viitsita isegi teeselda avatud konkurentsi, näidelda demokraatiat. Teeme, mida tahame, sest see on võimalik. Ehkki see pole ilus.”