Saksamaa liikus koroonapiirangutega autoritaarsuse suunas, sõnab majandusinformaatik ja filosoof ning endine Baieri eetikanõukogu liige Christoph Lütge intervjuus Die Welt'ile. Lütge pidi veebruaris 2021 eetikanõukogust lahkuma, kuna ta nõudis lockdown'ide lõpetamist ja juhtis tähelepanu lastele tehtud kahjudele.
Welt: Hiinas tõusevad inimesed No-Covid-poliitika vastu üles. Kui Te nimetasite jaanuaris 2021 Saksa valitsuse Zero-Covid-poliitikat vastutustundetuks ja ühepoolseks, siis rünnati Teid teravalt. Kuidas Te näete sarnasusi Hiina ja Saksamaa vahel täna?
Cristoph Lütge: Me näeme Hiina pealt, kuhu Zero- või No-Covid viib. Inimesed on mõttetust kontrollimaaniast väsinud. Nii ei saa elada. Saksa arstide ja teadlaste No-Covid-liikumisel, mis algas 2020 lõpus, olid sarnased eesmärgid – nimelt nakkuse väljajuurimine kontaktikeelu kaudu. Praegugi kestev Zero-Covid-initsiatiiv nõudis toona veelgi karmimaid lockdown'e, aga erinevus on astmetes.
Mõlemad piirangud järgivad kontseptsiooni, mis põhineb täiesti valel ideel, nagu viirust oleks võimalik välja juurida. See ei ole lihtsalt võimalik. Tagasi vaadates tundub paljudele inimestele, et see, mis Hiinas toimub, inimeste kontroll ja viiruse tõrjumine, ei ole Saksamaal kunagi eesmärgiks olnud. Kui aga vaadata toonaseid seisukohavõtte, siis näeme, et see oli paljuski ka siin reaalsus.
Welt: Millised märgid Saksamaal sellele osutavad?
Lütge: Näiteks liikumise piiramine. Reisimine oli ju kohati keelatud, seda koguni liidumaade sees. Seejärel diskuteeriti 2021 alguses tõsiselt selle üle, kas luua Saksamaal ja Euroopas koroonavabad nn rohelised tsoonid. Liidukantsler kehtestas keelu, et elukohast ei tohtinud minna kaugemale kui 1,5 kilomeetrit, mida siis liidumaades osaliselt rakendati ja läbi suruti. Telefoniäpiga Corona-Warn-App seati sisse digitaalne jälgimine, mis ei olnud nii põhjalik kui Hiinas, mistõttu ma nimetaksin seda pigem ettekuulutajaks. Just see äpp ei teinud mingil viisil seda, milleks see arendati – ja selle äpi kulud on pealegi plahvatuslikult kasvanud.
Suruti läbi ka teisi asju, ilma et neid oleks tehtud No-Covid-poliitika nime all. Vastupidiselt teistele riikidele ei leevendanud Saksamaa 2021 eriti piiranguid, vaid viis sisse 2G ja 2G+ reeglid, samuti ka väga küsitava töö- ja asukohapõhise vaktsineerimiskohustuse. Vaktsineerimata inimeste välistamine avalikust elust on täiesti selgelt suund totalitaarsuse poole.
Welt: Miks arenes koroonapoliitika Saksamaal nii jäigaks?
Lütge: Sellele põletavale küsimusele võin ma ainult proovida vastata. Mis mind Saksamaal juba algusest peale irriteeris, oli teatud kollektiivse mõtlemise nõue. See formuleeriti poliitikute poolt, aga ka meedia ja teadlaste poolt, kes kõik need, kes ka kergelt [õigest] liinist kõrvale kaldusid, asetati äärmuslikku, peamiselt parempoolsesse, nurka. Ma saan seda enda jaoks selgitada ainult poliitilise sihiga, millega kriisi vaadati, et seda ei tahetud lõpetada, vaid hoida üleval hirmuõhkkonda.
Welt: Mis võiks olla sellise ebaõiglase poliitilise tahte põhjuseks?
Lütge: Lõppjäreldus on, et mingil hetkel ei saadud või ei tahetud tunnistada, et meetmed olid suures osas üleliigsed – ja tekitasid samal ajal palju kahju. Mulle on jäänud mulje, et otsustati edasi minna selleks, et ei peaks oma vigu tunnistama. Selline strateegia kukub paratamatult ühel hetkel kokku. Ja siin me nüüd oleme.
Welt: Kas see ei tulnud kasuks, et Saksamaal taheti 2021 alguses veel kindlad olla, et rahvale puudub risk? See ei olnud ju ainult valitsuse tippude otsus, vaid peaaegu kõik liidumaade juhid rakendasid meetmeid.
Lütge: Kindluse või turvalisuse aspekti selgitus ei ole mitmel põhjusel veenev. Olid ju teatud mõttes kontrollgrupid teistes riikides, millest oleks saanud ja pidanud orienteeruma. Siia kuuluvad loomulikult Rootsi ja Florida, aga ka 2021 varasuvest Inglismaa, Taani ja teised Euroopa riigid, kes juba tookord oma koroonapoliitikat olemuslikult liberaliseerisid, ilma et sellest oleks katastroof tulnud.
On absoluutselt ebateaduslik seda mitte tähele panna. Et lockdown'il ei ole tulemust ja maskikohustuse efekti massiivselt üle hinnati, oleks pidanud selleks ajahetkeks teadma ja sellest lähtuma. Meil olid ka põhimõtteliselt 2020 esimeste lockdown'ide andmed. Statistilised analüüsid näitasid, et nakatumisarvud tänu lockdown'idele ei langenud, vaid eeskätt läbi teiste faktorite, nagu sesoonsus. Sellele osutati pärast 2021 lockdown'i veelkord selgesti, teiste hulgas Müncheni ülikooli statistikute poolt. Ja intensiivpalatid ei olnud, vaatamata kohalikele kitsaskohtadele, suures osas üle koormatud. Seda näidati juba 2021 uuringutes nagu näiteks Matthias Schrappe uurimisrühma töös.
Welt: Seega Te ei räägiks vigadest koroonakriisi otsuste tegemisel?
Lütge: On olemas varasemaid sarnaseid kriise, 2017/2018 gripilaine, Hong-Kongi gripp 50 aastat tagasi, kui mõnda näidet mainida. Oli ülemaailmseid, paljude aastate jooksul arendatud juhtnööre pandeemiatega toimetulekuks, mis aga pärast koroona vallandumist 2020 märtsis järsku minema visati – välja arvatud Rootsis, sest seal jäädi senist kurssi järgima, panustati kodanike isiklikule vastutusele ja juba pikka aega oli selge, et see kurss oli tulemuslik.
Koroonapoliitikaid mujal saan seletada ainult poliitiliste põhjustega ja see ei kehti ainult Saksamaa kohta. Valitsevate poliitikute populaarsusreitingud tõusid kriisi ajal paljudes riikides. Muud poliitilised küsimused lükati kõrvale. Eriti problemaatiline on see, et Saksa poliitika ei hakanud ka hiljem 2021 kurssi muutma, vaid riik takerdus sellesse üha enam.
Welt: Kas me elame taas normaalsuses nagu enne 2020, ainult et teatud ligipääsupiirangutega haiglates ja arstipraksistes ning maskikohustusega bussides ja rongides?
Lütge: Ei. Saksamaa on muutunud kummitusjuhiks, kes vales suunas sõidab. Väheste eranditega on ülejäänud Euroopa alates veebruarist kuni Itaalias oktoobrini praktiliselt kõik piirangud lõpetanud, eriti mis puudutab maskikohustust. Saksamaal aga kinnitab tervishoiuminister ikka veel, et meid ähvardab viiruse oht. Otsitakse õigustusi selleks, et teatud meetmeid säilitada, mida näitab ka nakkuskaitseseaduse viimase pikendamise õigustamine septembris. Siis kinnitati ka justiitsministri poolt, et teised riigid plaanivad samasugust sammu – mis aga ei päde. Järeldus on see, et mõistus lülitati poliitiliste otsuste tegemisel välja. Ja just see on minu arvates ohtlik.
Welt: Milles seisneb Teie arvates selle ohtlikkus?
Lütge: Kui me surume asju läbi ilma ratsionaalse põhjenduseta ja ebaproportsionaalselt, siis ei ole välistatud, et me teeme seda ka tulevikus. Nii on näiteks ikka veel rongides maskikohustus, kuigi seda mujal Euroopas praktiliselt enam ei ole. Kui reeglit põhjendatakse lõppude-lõpuks ainult sellega, et nii lihtsalt on, siis saab tulevikus valitseda nii nagu heaks peetakse. Ma peame ometigi küsima: miks käitub vahetult meie kõrval olev välisriik täiesti teisiti? Kas neil on teine viirus? Eriti just pandeemias peab ratsionaalne põhjendus ja proportsionaalsus käitumist juhtima. Kui see puudub, siis on võimalik igat autoritaarset meedet õigustada. Ja Saksamaal me oleme endiselt selles punktis.
Welt: Te kirjeldate autoritaarset riigisüsteemi.
Lütge: Märgid sellest on tegelikult äratuntavad. Sest hiljemalt 2022 alguseks oleks saanud, nagu teised riigid, kuulutada koroonakriis tervishoiupoliitilisest perspektiivist lõppenuks. Pealegi lubasid parteid valimiskampaanias, et piirangud peaksid märtsis 2022 lõppema. Hiljemalt sel ajal oleks pidanud leidma väljapääsu, ometi autoritarism jätkus.
Kui mõistus astub poliitilistes otsustes tagaplaanile, tekib usalduse kaotus. Ja avalik diskussioon ei rahune ka maha, vaid vastupidi, see jätkub ja takistab olemuslikult palju pakilisemate probleemidega tegelemist.
Welt: Sellised võrdlused tekitavad kiiresti pahameelt või neid peetakse riigivaenulikeks. Kas Te peate meie demokraatiat ebastabiilseks?
Lütge: Me oleme koroonakriisis juba palju demokraatia olemusest ära andnud. Kui me meenutame, et pargipingil istumine oli keelatud, et kehtestati ranged väljas käimise keelud, nagu näiteks Baieris, et vaktsineerimisstaatus otsustas põhiõiguste üle, siis ei ole küsimus ainult ebaproportsionaalsetes ja eetiliselt küsitavates reeglites, vaid põhiseaduse vastastes riivetes.
Saksa konstitutsioonikohus vaikib praeguste kohtunikega siiamaani, ilma et ta seda tunnistaks ja näeks ka oma vigu. See kahjustab kogu demokraatiat, kus võimud peaksid ometigi teineteist kontrollima. Ja seetõttu on raske näiteks teistele riikidele autoritaarsust ette heita.
Welt: Kui me eeldame, et me liigume autoritarismi pinnal, millised tagajärjed on sellel ühiskonnale?
Lütge: Ma usun, et raskete ja pikalt kestvate [põhiseaduse vastaste] riivete tõttu on tekkinud teatud liiki trauma, mis ei pea tingimata kohe laialdaselt silma paistma. Kui noorem põlvkond saab vanemaks ja hakkab julgema sellest rääkida, siis tuleb see ilmsemaks. Põhimõtteliselt püüti tekitada hirmu ja paanikat. Ja seda heidan ma poliitikutele ka selgesõnaliselt ette. Kõige rohkem on hirm see, mis paneb paljusid inimesi kuuletuma. Pikas perspektiivis on see aga kontraproduktiivne.
Welt: Te kritiseerisite juba varakult seda, kuidas lastega ümber käidi ja väljendanud sel teemal ka oma mõtteid. Kuidas Te hindate võimalusi, et tulevikus tehakse paremaid otsuseid?
Lütge: Poliitikat laste suhtes heidan ma eriliselt ette praegusele tervishoiuministrile ja tema hirmuretoorikale. Siin käitusid teised riigid, nii teoorias kui praktikas, teisiti. Koolid olid Saksamaal 2020 kuudeviisi suletud ja palju pikemalt kui teistes riikides. Kuid siis läks edasi: et lapsed istusid maskidega tunnis, ei olnud mõnedele probleem, küll aga paljudele teistele.
Ma tean põhikoolilapsi, kes väljendasid suitsiidimõtteid, kui isolatsioon testide ja maskidega edasi läks, ning mida ikka ja jälle pikendati, kuigi alguses räägiti „kahest nädalast pärast vaheaega." Tekkis lootusetus koos muljega, et ollakse pidevate ja tihedate kontrollide meelevallas. Küsimus pole ainult lockdown'i ja kontaktide keelamise tagajärgedes, ei. Ma olen veendunud selles, et just pideva kontrolli mentaliteet mõjus lastele traumeerivalt.
Welt: Kas vanemad olid selle juures jõuetud midagi tegema?
Lütge: Poliitikute ja institutsioonide poolt vallandati hirm nakkuse ja selle ees, et lapsed võivad teisi kahjustada. Osad vanemad protesteerisid teades, et nad satuvad sellega konfliktidesse.
Christian Drosteni 2020/21 uuring laste viiruskoormusest näitas, kuigi uuring oli vastuolus paljude rahvusvaheliste uuringutega, et lapsed ja noorukid kannavad eriliselt viirust edasi ja nad on pandeemia peamine tõukejõud. Sellele ei oldud poliitiliselt vastu, vaid pigem hoiti sellega hirmu üleval. Mõned pered ei ole sellest tänaseni välja saanud. Ja seda hoolimata ammu teada tõsiasjast, et lapsed ei ole pandeemia tõukajad ega ole ka ise viirusest ohustatud. Isegi [tervishoiuminister] Karl Lauterbach tunnistas seda novembri alguses.
Welt: Kuid miks oli kõigepealt koolist vabastamist vaja? Isegi kui lapsed oleksid olnud viiruse levitajad, siis oleks olnud ju ikkagi ebaeetiline hakata neid isoleerima?
Lütge: Õige, isegi siis oleks see ebaeetiline olnud. Lapsed on meie tulevik. Ja just nende küsimuste üle intensiivselt arutlemine oleks olnud tegelikult eetikanõukogu ülesanne. Ja samuti osutamine poliitikute valedele mõttekäikudele ja selle välja ütlemine, et me sõidame kogu põlvkonnaga vastu seina. Siin eetikanõukogu eksis ja on selles süüdi.
Welt: Laste ja vanemate ees vabandamist ei järgnenud, küll aga ütles eetikanõukogu 2022 aprillis, et alaealised on oma arengus pärsitud. Sellele järgnes üleskutse, et lapsi tuleb paremini kaitsta. Kas süü tuleb ikka omaks võtta?
Lütge: Jah, tuleb võtta omaks, et tehti viga. Tagasiulatuv diskussioon aitab takistada, et me järgmine kord sarnases situatsioonis samu vigu ei tee. Selle juurde kuulub ka arusaamine, et hiljemalt 2021 alguseks oli piisavalt viiteid koroonapoliitika negatiivsetele tagajärgedele laste ja noorte juures. Ainult siis, kui vigadest õpitakse, saab loota, et neid ei korrata. Sama kehtib ka teiste institutsioonide kohta nagu meedia ja justiitsasutused.
Welt: Mida Te peate eetikanõukogu kõige suuremaks veaks?
Lütge: Eetikanõukogul oleks olnud just kriisis ülesanne nõuda poliitikutelt – lisaks proportsionaalsusele ja riskianalüüsile – ka teisi demokraatia olemuslikke elemente nagu arvamusvabaduse ja pluralismi tagamine.
Selle asemel suruti kriitikud läbinisti teatud nurka ja neid üritati vaigistada. Mitte ainult selles, mis lapsi ja noori puudutab. Ja hiljemalt nüüd, kui on selge, et kriitikutel oli paljuski õigus, on selline organ kaotanud igasuguse usaldusväärsuse. Suurim viga on minu arvates see, et järgiti pimesi poliitilist joont, see oli nõnda nii Baieri eetikanõukogus kui ka Saksa eetikanõukogus.
Welt: Kas eetikanõukogu tuleks välja vahetada?
Lütge: Ma põhimõtteliselt arvan, et eetikanõukogu on iseenesest mõtestatud organ. Kuid ainult siis, kui ta väljendub kriitiliselt ka poliitilise liini suhtes ega käitu nii, nagu eksisteeriks ainult üks suund, mida tuleb järgida.
Ma pean nõukogu sidemeid poliitikaga liiga tihedaks, mis tuleb ka sellest, et ainult parteid ja valitsused saavad esitada sinna liikmeid. Eelkõige on vaja liikmetel uut enesetunnetust. Selle asemel, et diskuteerida suletud uste taga ja avalikustada ühehäälseid seisukohavõtte, on vaja ka avalikke debatte. Vastupidiselt poliitikale ei tohiks eetikanõukogu teha ühtegi ühemõttelist otsust, vaid lubama erinevaid arvamusi ega peaks küsimustele üksmeelselt vastama.
Welt: Milline kaal on koroonapoliitika heal kavatsusel, mida ka tervishoiuminister Lauterbach mainis, et sellega taheti päästa elusid?
Lütge: Kui ma lähtun ainult oma headest kavatsustest, siis on see väga problemaatiline. See, mida koroonakriisis tehti, justnimelt ei olnud hea ja õige. Näiteks peaksin ma tagasiulatuvalt selgitama oma kavatsust kaitsta teatud gruppe ja miks lapsed sellest välja jäeti. Eriti kui väga varakult oli viiteid sellele, et nii ei tohiks teha. Me heidan poliitilistele otsustajatele ette seda, et mis head kavatsused need olla said, kui sellega tekitati nii palju kõrvalkahjusid. Lõppude-lõpuks leidis ju aset midagi koletut.
Welt: Talvel 2022 on Saksamaal ikka teatud piirangud, kuigi üsna vähe sellest, mis enne oli. Mis on Teie arvates vajalik, et normaalsusesse tagasi pöörduda?
Lütge: Me peaksime põhjalikult tehtud vead läbi töötama. Mitte mingil juhul ei tohiks me lihtsalt öelda, et me tulime sellest läbi ja vaatame nüüd tulevikku. Sest siis võib see kõik uuesti korduda. Ka riigid nagu Rootsi tegid alguses vigu, kuid nad korrigeerisid ennast juba 2020.
Welt: Mõni viroloog ütleks vahest: me vajame järgmistes pandeemiates veel kiiremaid koheseid lockdown'e. Lastepsühholoogid ütleksid aga vastupidist. Kuidas me jõuaksime ühise nimetaja tunnetamiseni?
Lütge: Tegelikult on see õige lihtne, eriti siis, kui me tahame teaduslikult läheneda. Me peame ilma ideoloogiliste silmaklappideta vaatama Rootsi kontrollgruppi ja olema valmis tunnistama seda, mis seal paremini läks.
Nad tulid pandeemiast paremini läbi, neil oli juba 2020 suvel vähem surmasid kui Saksamaal, nad jätsid lapsed ja noored rahule, ja nad on suutnud säilitada Saksamaal nii populaarse ühiskondliku rahu. Ja seda ilma kaugeleulatuvate meetmeteta nagu maskikohustus, 2G või lockdown'id.
Rootslased on vältinud oma ühiskonna fundamentaalset lõhenemist. Selle protsessi lõpus, mis puudutab ka kohtusüsteemi, teaduse ja meedia rolli, peaksid leidma aset institutsionaalsed muutused. Peale vastutustundliku riskide analüüsi teadlikkuse on minu arvates vaja muuta ka demokraatlikke kontrollimehhanisme, et taastada usaldus.
Tõlkis René Allik