Eesti rahvas pole isegi nõukogude okupatsiooni ajal olnud nii lähedal lõplikule hävingule, kui praeguse liberaaläärmuslaste valitsuse tegutsemise esimestel kuudel, kirjutab Ivan Makarov.
Kui anda järele ja arvata, et igaüks meist saab kaitsta oma lapsi ja kodu ise, siis on see paraku illusioon. Kaja Kallase valitsusel on õnnestunud taastoota Vladimir Putini kehtestatud mudelit: on demoniseeritud, füüsiliselt tasalülitatud või pagendatud režiimi kriitikud, suletud väljaanded ja inimõiguslaste organisatsioonid.
Ka Eestis on demoniseeritud eestimeelsed jõud ja konservatiivid, tõsised režiimi kriitikud ei saa sõna, vähesed konservatiivsed väljaanded on praktiliselt tühistatud peavoolumeedia tsensorite poolt hallatavates ülemaailmsetes sotsiaalvõrgustikes.
Putini võim süüdistab kõiki oponente selles, et nad on riigireeturid ja töötavad Lääne kasuks. Nii organisatsioonidele kui ka eraisikutele omistatakse halvustav põletismärk „välisagent", mille mittemainimisel trahvitakse ja tiritakse kohtusse.
Kaja Kallase valitsus ja siinne riigi- ning muu peavoolumeedia süüdistab iga oponentide liigutuse peale neid Kremli jutupunktide levitamises ja Prigožini poolses huvis.
Putinlased mõistavad uute seaduste abil inimestele aastaid vanglat „võimuesindajate laimamise" ja „armee diskrediteerimise" eest.
Kaja Kallase valitsus valmistab ette „vihakõneseadust", mis lubab teha oponentidega sama. EKRE liidreid süüdistati just kaitsejõudude ja selle juhi diskrediteerimises.
Putini võim nurjab sõja ja režiimi suhtes vähegi skeptiliste kultuuriinimeste esinemisi, olgu tegemist näitlejate või muusikutega: kantakse „musta nimekirja", keelatakse nende kontserte ja algatatakse kohtuprotsesse.
Eestis tühistatakse isamaalisi kultuuritegelasi, mõnda Eesti tuntumatest lauljatest poleks nagu kunagi olnudki, noori ei lasta vähegi sisukate eesti lauludega ekraanile.
Putinistid teevad kõikides olemasolevates väljaannetes ja kanalites ohjeldamatut sõja- ja suurvene šovinismi propagandat.
Kallase perekonna võim teeb kõikides riigi- ja peavoolu meediaüksustes pöörast homo- ja multikultipropagandat, surutakse peale mürgist estofoobiat ja müüte juhtide poliitika väidetavast eksimatusest.
Putinistlik ladvik peseb süüst puhtaks ja isegi ülendab kõik oma lähikondlased, sõitku nad surnuks vanureid, varastagu miljoneid või pilastagu lapsi. Selle vastu protestijaid karistatakse.
Kaja Kallase võim peseb puhtaks ja isegi ülendab kõik oma lähikondlased, varastagu nad miljoneid või pildistagu väikeste kasulaste suguorganeid. Selle vastu protestijaid represseeritakse, olgu nad ajakirjanikud või isegi advokaadid.
Kuna Eesti riik on alati püsinud eestlaste perede õlul, sest ilma lasteta ei oleks ju mõtet ei talu ega riiki pidada (meenutagem härra Paaveli Pihlaka talu lugu filmist „Sügis"), siis Lauristinide-Allikute ürituse jätkajad suunasid praegu kogu oma raevu ja jõu eesti perede vastu. Kärbitakse paljulapseliste perede toetusi, eesti inimesi lämmatatakse maksudega (sissesõitnud reeglina makse ei maksa, elades toetustest ehk Eesti perede kulul), eestlaste kodusid kägistatakse euronõuetega, tühistati isegi sõna „talu".
See, et kreeklane võib aastaringselt šortsides oliivide all aeleda, ei tähenda, et eestlaste ahjud tuleks demonteerida. Sihikul on ju mitte niivõrd ahjud, kuivõrd kodukolded. Eesmärk on panna inflatsiooni ja maksudega kurnatud eesti inimesed majade kohustuslikuks hermetiseerimiseks laenu võtma ja kurnata neid euriboriga seni, kuni pank võtab majakesed ära. Et vanurid ei pärandaks oma vara lastele, vaid annaks ära võlgade katteks.
Valitsusmeedia ja riigieelarvest rahastatavad pervertide ühendused pasundavad juba aastaid, et kõige ohtlikum koht laste jaoks olevat nende laste traditsiooniline pere. Nii saabki vaesuvad pered alatute vilepuhujate kaebuste alusel halvustada, milles on nendel abiks homoabielu heaks kiitnud „lastekaitse liit", ja siis inimeste lapsed üle anda anaalitsevatele ehk ahtratele homode leibkondadele. Siit ka samasoolistele lapsendamisõiguse andmise seaduse vastuvõtmise forsseerimine.
Kui me praegu vastu ei hakka, on homme juba hilja: standardne fraas, aga ammendavalt õige. Seepärast korraldabki sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) laupäeval, 27. mail riigikogu ees Toompeal suure meeleavalduse abielu kaitseks. See on protest pretsedenditult valeliku ja ebademokraatliku poliitika vastu, uue valitsuskoalitsiooni kindla kavatsuse vastu väärastada abielu tähendust, kärpida suurte perede toetust, tõsta olemasolevaid ja kehtestada uusi makse, selleks rahvalt mandaati küsimata ja saamata.
Loomulikult teeb seksuaalset lodevust 24/7 propageeriv kollatõbine peavoolumeedia titaanlikke pingutusi selleks, et hirmutada inimesi nendega, kes tahaksid, et nende lapsi ei puutuks pedofiili punaste karvadega kaetud käsi. Õhtuleht on siin klass omaette, avaldades masendavate piltidega loo „PIME VIHA: natsid märgistasid koonduslaagritesse saadetud homoseksuaale roosa kolmnurgaga ning üritasid neid õõvastavate meetodite abil „ravida"".
Seega tõmbas Õhtuleht tahtmatult paralleeli Hitleri ja Kaja Kallase vahel, kuna oravad ju samuti üritasid eestlasi õõvastavalt ehk kontrollimata preparaatidega vägisi ravida, kasutades koonduslaagritena Eesti elanike enda kodusid.
Mis puutub homode märgistamisse, siis nad ju ise praegu märgistavad end nii roosa, lilla kui ka vikerkaarevärvidega ülimalt hea meelega. Ning suruvad seda teistelegi peale nii praididel kui ka näiteks sokutades Margus Tsahkna kaudu oma lippe välisministeeriumi hoonele Eesti ja Ukraina riigilippude kõrvale.
„1930. ja 1940. aastate Saksamaa polnud homoseksuaalse orientatsiooniga inimeste jaoks elamiseks kaugeltki meeldiv paik," kirjutab ÕL.
Nagu oleks see meeldiv paik juutide, kommunistide, mustlaste ja slaavlaste jaoks….
„Erilist tröösti ei pakkunud ka sõja lõpp, sest siis hakkasid levima kuulujutud, et just homoseksuaalid moodustasidki natsipartei selgroo," vahendab Õhtuleht.
No see on nüüd küll huvitav informatsioon, ma pole varem sellist asja kuulnud. Aga isegi õhtase kõmulehe sedasorti iba ei teeks mind seksuaalvähemuste suhtes kuidagi ebaõiglaseks.
On muidugi küsitav avaldada sellist ajaloolist hirmujuttu enne suurt meeleavaldust traditsioonilise pere kaitseks, aga meie riigis valitsusmeelsete sõna on vaba.
Samal päeval – selline kokkusattumus siis – toimub ka üritus nimega „Palve Ukraina eest" Tallinna lauluväljakul. Seal kogutakse ka annetusi Ukrainale.
Kõik on kena, aga seal esineb jälle siinne showman Ruslan Trochynskyi. Muidu tubli ukraina muusik, aga paraku samast erakonnast, nagu ka Johanna-Maria Lehtmegi. Härra Ruslan kui Ukraina patrioot võiks ju protesti märgiks lahkuda Eesti 200-st, siis ehk oleks jälle rohkem usaldust annetamise vastu, aga võta näpust.
Üks tore inimene ütles mulle seda Trochynsky uudist lugedes, et vaata, Ivan, see siin lavadel okupante sarjav noor, tugev ja agressiivne Ruslan meenutab mulle kangesti stseeni „Kevade" filmist, kus samal ajal kui eesti poisid võitlesid all elu eest oma õue välismaiste anastajatega, seisis Toots kahe ahjuroobiga kõrgel trepil ja karjus: „Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!"
Vahe on vaid selles, et hiljem tormas Toots omadele ikkagi appi.