Conchita Wurst. Foto: Scanpix

Tallinna Tehnikaülikooli uus rektor lubas ülikoolile rohkem teadust ja kollektiivi soolist tasakaalu. "Mina lugupeetud teadlase asemel taandaksin ennast kohe rektori kohalt mõne vastassoo esindaja kasuks, just minu enda poolt tõotatud tasakaalu huvides," tõdeb Objektiivi kolumnist Ivan Makarov võrdsuspoliitikat läbi huumori vaatlevas kolumnis.   

Huumorimeel on see, mis on alati aidanud inimestel üle elada raskeid aegu. Põhimõte on lihtne: kui sa ei saa probleemist jagu, suhtu sellesse huumoriga, ja hakkabki kergem.

Nõukogude ajal oli poliitiline satiir loomulikult keelatud, kuid rahvas lõi meeletult palju vapustavalt häid anekdoote, ja nad aitasid püsida hullumajas vaimselt tervetena. Miljonid turtsatasid iga Jumala päev pihku ja igavesena tundunud raudbetoonist koloss varises lõpuks kokku.

Me ei saa koroonaviirusest niipea jagu, ja intellektuaal Aleksandr Nevzorov naeratab raadiojaama Ehho Moskvõ eetris klassikalisel „kuumade eesti poiste" teemal: „Sattudes Eestisse muteerus viirus unikaalsel moel ja nüüd on talle omane erakordne aeglus: ta ei levi enam õhu kaudu, vaid kandub eestlaselt eestlasele ainult suurtel aiatigudel."

Vanemad inimesed mäletavad Brežnevi kulmusid ja vanadusnõtrust. Meie noorem põlvkond on rohkem kursis võrreldavate füüsiliste ja vaimsete anomaaliatega, mida pakutakse meile sama täiuslikkuse pähe, mida kehastas kunagi NLKP KK peasekretär: kui sa märkad Eurovisiooni osalejate hulgas habemega naist, siis võid kindel olla, et ta võidab.

Mõni päev tagasi avaldati auväärses Eesti kohalikus meedias uudis sellest, et Küprose modell Sophia Hadjipanteli avaldas endast pilte, kus ta seisab peegli ees, kitsas bikini seljas ja bikiniga harmoneeruv roosa telefon käes. Ma sain teada, et tegemist on üheainsa ehk hiiglasliku süsimusta „monokulmuga" kuulsusega, kes pidi olema lausa seksikas.

Maitse asi, kas mõnele meeldiks seksida bikiinides Brežnevi või teda praegu nii vaimselt kui ka väliselt kangesti meenutava Valentina Tereškovaga, aga meie ajal on paljude anekdootide antikangelastest tehtud järgimist väärivad eeskujud „tavainimeste" jaoks. Seekord mina ei naernud. Ma ei tahtnud näida sallimatuna.

Jah, meil ei tohi naerda näiteks puuetega inimeste üle ja see on muidugi õige. Kui õige on aga mingi arenguanomaaliaga inimese pealesurumine teistele andeka muusiku või seksisümbolina, on juba teine küsimus. „Kui ma alles väga noor ja väga vaene olin, näitasin ma elu ülalpidamiseks Hersoni aastalaadal suurte rindadega paksu munka, seletades, et see on habemega naine, seletamatu looduseime, ent ka siis ei laskunud ma moraalselt nii madalale nagu see mühakas Berlaga," ütles „Kuldse vasika" peategelane, suur kombinaator Ostap Bender.

See geniaalne raamat on kirjutatud 90 aastat tagasi, ja seda lugenud inimesed vaevalt et olid rabatud, kui lavale ilmus Conchita Wurst. Pigem otsisid nad pilguga lava tagant Türgi alama (ehk sisserändaja) poega. Kuid oluline vahe seisneb selles, et Bender lollitas käputäit harimatuid kaasmaalasi, tema Eurovisiooni mantlipärijad aga sadu miljoneid nutitelefonidega varustatud eurooplasi.

Kuid üks asi on tüssata ullikesi kasu saamise nimel oma madala moraali ja maitse abil, hoopis teine aga suruda miljonitele inimestele peale „uut normaalsust", kui sellele vastu puiklevaid võib kuulutada sallimatuteks, ksenofoobideks ja muudeks lindpriideks.

Meil on terve plejaad tegelasi, kes just nõnda teevad poliitilist, ajakirjanduslikku ja ärilist karjääri. Meie naabritel on klassikaliseks saanud ütlus: „Venemaal on kaks häda: lollid ja teed". Seda rütmikat diagnoosi „дураки и дороги" autorlust omistati küll Gogolile, küll Saltõkov-Šedrinile, küll Karamzinile, küll Vjazemskile, küll Nikolai Esimesele, tegelik autor aga võib olla hoopis humorist Mihhail Zadornov. Järgneva parafraseeringu autori tuvastamine on tunduvalt lihtsam, sest selleks on siinkirjutaja: „Eestis on kaks häda: võrdõiguslased ja idanaaber". Meil on nii, et iga elujuhtumi puhul, kui on puudu pädevusest, võimekusest või tervest mõistusest, hakatakse rääkima võrdsusest.

Ei tahaks nüüd kellelegi liiga teha, kuid kui ma märkasin Delfis pealkirja „Tallinna Tehnikaülikooli uueks rektoriks valiti Tiit Land. Uus rektor lubab ülikoolile rohkem teadust ja kollektiivi soolist tasakaalu", siis tuligi momentaanselt meelde too Gogoli, Saltõkov-Šedrini, Karamzini, Vjazemski, Nikolai Esimese, Zadornovi ja Makarovi mõttetera.

Ah et kollektiivi soolist tasakaalu, sa mu meie… Mida siis veel. Võib-olla tõesti tõstaks rohkem „kollektiivi soolist tasakaalu" paugupealt ka tehnikateaduse taset, mine sa tea. Mina lugupeetud teadlase Tiit Landi asemel kohe taandaksin ennast rektori kohalt mõne vastassoo esindaja kasuks, just tema enda poolt tõotatud tasakaalu huvides. Ja ehk siis TTÜ kohe võidaks ka teaduses, mitte ainult võrkpallis.

Üks Jaroslav Hašeki kirjeldatud kindral oli ka kindel, et impeeriumi edu sõltus justnimelt füsioloogiast. „Kindralihärra silmis oli kõik nii lihtne. Tee sõjalise kuulsuse poole kulges retsepti järgi: kell kuus õhtul saavad sõdurid guljašši kartulitega, kell pool üheksa tühjendab sõjavägi end peldikutes, kell üheksa aga läheb magama. Säärase sõjaväe eest põgeneb vaenlane pöörase hirmuga."

Õhku jäävad rippuma aga mõned praktilist laadi küsimused. Põhjendus „olete mees" oleks tööandja jaoks töötaja koondamise korral küll ideaalne, kuna see on ju silmnähtav, kellega tegemist, ja eitada oleks rumal, aga kui näiteks täit kindlust ei ole, nagu jooksja Semenya puhul? Kes tellib vajalikud testid? Ja kas saaks säilitada töökohta, nõustudes soomuutmise operatsiooniga? Ja kas lõikus ja järelravi toimuksid seda jama soosiva riigi maksumaksjate kulul? Kui Conchita Wurst töötaks TTÜ-s, kas ta peaks oma habeme nüüd maha ajama, et säilitada väärtuslik töökoht?

Nõukogude perioodil eksisteerisid kvoodid – töölisperedest pärit tudengite kohustuslik osakaal, vähemalt nii palju ja juutide protsent kollektiivis mitte suurem, kui… Kas kasutame seda suurepärast kogemust? 1931. aastaks õnnestus tõsta kõrvuti intelligentsi igakülgse, ka füüsilise piiramisega, erilisi privileege saanud töölisklassist pärit tudengite osakaalu N.Liidu kõrgkoolides 58 %-ni. 1933. aastal moodustasid töölised ja kolhoosnikud lausa 72 % kogu nõukogude tudengkonnast (H. De Witt „Education and Professional Employment in the USSR, Washington DC, 1961.) Sellistele kvootidele järgnes ka vastav majanduslik ja vaimne häving.

Ennetavalt mainin, et nii minu ema kui ka isa olid mõlemad Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud, kindlustades sellega seal soolist tasakaalu veel siis, kui paljud tänased võrdõiguslased istusid põhiliselt meestega mehitatud parteikomiteedes. Tiit Land, tulles Tallinna Tehnikaülikooli juhtima Tallinna Ülikooli rektori ametikohalt, ütles: „Usun, et saan kasutada Tallinna Ülikooli kogemust." Seda nüüd kindlasti, kuna Daniele Monticelli, Florian Hartleb ja mõned teisedki kolleegid TÜ-st on nii mõneski valdkonnas väga kogenud tegelased. Oleme näinud, kuulnud ja lugenud.

Kindlasti võiks TTÜ panustada ka näiteks lapsevankri konstruktsiooni täiustamisse ja selle põrutuskindluse tõstmisesse. Näiteks pärslased astusid võrreldes Assüüria ja Egiptuse sõjavankritega sammu edasi ja konstrueerisid vastase kaitseliini rammimiseks raske sõjavankri, millel olid eriti massiivsed pikkade nugadega varustatud rattad.

Sooline tasakaal on aga lapsevankrite osas Eestis juba saavutatud, eraldi poiste- ja tüdrukutevankreid Google'i kaudu leitavates pakkumistes ei mainita, kuigi näiteks Venemaal pakub internetipood Babadu 2027 mudelit ekstra poeglastele mõeldud lastekärusid hinnaskaalas 21 kuni 227450 rubla, aga sealmail on teadagi probleeme nii inimõiguste kui ka euroopalike väärtustega. Kuigi ka Ukraina pood Babypark pakub spetsiaalseid tüdruklastele mõeldud kärusid, kokku 121 nimetust.

Kõige tõhusamalt võideldakse soolise võrdsuse eest siiski mitte Eestis, vaid Rootsis, kus uus TTÜ rektor kaitses omal ajal doktorikraadi neurokeemias. 2015. aastal leiutas Danderydi haigla peaarst ja dotsent-günekoloog Greta Edelstam sooneutraalse günekoloogilis-uroloogilise tooli, mida saab kasutada läbivaatusel nii günekoloogi kui ka uroloogi vastuvõtul.

Sveriges Radio teatas tollal, et uus tool sai nimeks „Kim" (kuna Rootsis on see nii naise- kui ka mehenimi), sellel puuduvad jalalabadele mõeldud toed, värvi on muudetud roosast helesiniseks, sest mehed ei tundnud ennast roosal toolil hästi, ja et „patsient saab varjata enne läbivaatust oma suguorganeid, surudes kokku põlved." Tool sai vooderdatud erilise sisseehitatud soojendusega materjaliga. Leiutajast dotsent-günekoloog Greta Edelstam sai selle tooli arendamiseks granti suurusega 3,2 miljonit.

See soolise võrdsuse tagaajamine paistab olevat üks igati tasuv asi.