„Mu kallis linn võib magada nüüd rahus…“ Kuvatõmmis.

Rammstein solist Till Lindemann avaldas YouTube’is video „Любимый город“, mis kogus nädalaga kaks miljonit vaatajat. Sakslasest politoloogiadoktor Florian Hartleb, fašismi sünnimaa poeg, sõimas aga tema rahvuskaaslaste poolt erinevatel ajastutel anastatud maa rahumeelseid inimesi nende enda pealinnas fašistideks ja rammis neid imikuga lapsevankriga. Oleks tal Panzerkampfwagen Tiger Ausf.E, sõidaks tõenäoliselt ülegi. Alandatud ja lömastatud suurrahva mõne esindaja šovinism võib lüüa iga hetk välja kõige inetumal kujul, kirjutab Ivan Makarov.

Maailm on hulluks läinud: juudid sõdivad, sakslased on rahu poolt ja venelased võitlevad alkoholismiga. – Tundmatu autor.

Eesti rahva lemmikansambli Rammstein solist Till Lindemann avaldas YouTube’is 22. aprillil video „Любимый город“, mis kogus nädalaga kaks miljonit vaatajat. Brutaalne saksa rokkar esitas 1939. aastal filmi „Hävitajad“ jaoks kirjutatud laulu, mis oli pühendatud nõukogude sõjalenduritele, sai 1941. aasta kevadeks ülipopulaarseks ja muutus Mark Bernesi esituses venelaste jaoks üheks peatselt alanud sõja tunnusmeloodiaks. Lindemann laulis oma variandi sisse selle aasta aprillis Timur Bekmambetovi uue filmi „Devjatajev“ jaoks, mis räägib nõukogude lendurist ja esilinastus 29. aprillil. 

Mihhail Devjatajev oli rahvuselt mordvalane-mokša, pere kolmeteistkümnes laps, kes põgenes kodukohast Kaasani, sest süüdistati kolhoosiomandi varguses (talle oli tehtud protokoll viljapeade järelkorjamise eest põllul). Õhuväes oli 22. juunist 1941 ja juba 24. juunil tulistas Minski lähistel alla Junkers Ju 87. Järgnesid JU 88, FV 190, siis oli aga sõjavangipõli – koonduslaager KZ Sachsenhausen (pärast hõivamist Punaarmee poolt 22. aprillil 1945. aastal oli see kohendatud NKVD laagriks, mis töötas 1950. aastani). Sealt saadeti Usedomi saarel asunud raketikeskusesse Heeresversuchsanstalt Peenemünde, kus töötati välja tiibraketid Vau-1 ja ballistilised raketid Vau-2. 08. veebruaril 1945. aastal ärandas Devjatajev lennuki Heinkel He 111 H-22 ja koos teiste sõjavangidega maandus Poolas, andis nõukogude armeele Vau-2 asukohtade täpsed koordinaadid ja nõukogude lendurid teostasid eduka rünnaku Usedomi polügoonile. Kuid sellegipoolest jõudis ringiga jälle Sachsenhauseni laagrisse, mis oli selleks ajaks juba NKVD filtratsioonilaager – „Спецлагерь № 7“. Teda kutsus konsultatsioonideks välja legendaarne konstruktor Sergei Koroljov, et Devjatajev näitaks Peenemünde saksa rakettide tootmisseadeid ja stardiplatse. Pärast seda oli koloonias Pihkva oblastis ja mõningate artiklite kohaselt oli süüdi mõistetud kodumaa reetmise eest, saadetud laagrisse ja alles 9 aasta pärast amnesteeritud.

Seoses sellega oli maailmakuulsa loo „Deutschland“ esitaja Lindemanni omaalgatuslik soov laulda filmis „Devjatajev“ nii tema saksa kui ka vene austajate ehk nii kaotajate kui ka võitjate jaoks tõeline šokk. Siin vaid paar kommentaari Twitterist: „Vana Till, kes kuuldavasti jäi koroonaajaks eneseisolatsiooni Moskva klubidesse, otsustas integreeruda ja hakkas laulma vene keeles“; „Ma vaatan, et Lindemann on lõplikult ära pööranud. Taat, võta tablette!“ Nagu ütles Timur Bekmambetov, „Till ise tuli mu juurde ettepanekuga esitada seda laulu. Arvan, et sellepärast, et ta ise kasvas Rostocki linnas, mis asus SDV-s. Sest tema isa viibis palju aega Nõukoguse Liidus, reisis seal, oli kirjanik. Sest Till ise oli pioneer. Sest seda laulu laulis talle lapsepõlves ema. Ja nüüd sai tuttavate kaudu teada, et ma teen filmi Devjatajevist ja „Любимый город“ on selle linateose tunnusmeloodia.“

„Mu kallis linn võib puhata nüüd rahus…“ Kukrõniksõ sõjaaegne plakat (vk.com)

Ilmselt on eestlastel ka pärast neid selgitusi raske aru saada Rammsteini solistist, sest ühelgi eesti lauljatest, olgu nad kasvõi sajakordsed Kremli ööbikud, ei tuleks pähe esitada omal algatusel nõukogude sõjalaulu originaalkeeles Tallinna pommitamises osalenud lendurile pühendatud filmis. Loomulikult on Lindemann muusik ja teenib laulmisega elatist, nagu teenivad seda näitlemisega Steven Seagal ja Gérard Depardieu, kellele Venemaal makstakse väga hästi nende poolt Putinile tehtava poliitilise reklaami eest. Depardieu sai Vene passi, ka Tšetšeenia aukodaniku tiitli ja 5-toalise korteri Groznõis Ramzan Kadõrovi käest, Mordva Vabariigi võimud pakkusid talle maja, ta sai seal sissekirjutuse ja tiitli „Почётный удмурт“. Depardieu ütles: „Ma armastan meeletult teie kultuuri, teie mõttelaadi. Minu isa oli kommunist ja kuulas Moskva raadiot! See on minu kultuuri osa… Ma armastan väga teie presidenti Putinit ja see on vastastikune… Venemaa on suure demokraatia riik.“

Ka Seagali suhtumine on samast puust, aga nad on elukutselised teiste elu imiteerijad ja müüvadki oma kuulsust sellele, kes maksab hästi, nagu Dennis Rodman müüs oma hinge Kim Jong-un’ile. Kuid Prantsusmaa ja USA olid ikkagi Teises maailmasõjas N.Liidu liitlased… Till Lindemann aga võib antud juhul sümboliseerida seda, mis juhtus ja mida tehti sakslastega pärast nende poolt kaotatud sõda. Kuulus vene filmirežissöör Andrei Kontšalovski, filmides „Paradiisi“, avastas, et sakslased on viidud kuristiku äärele: „Ma pean saksa rahvuse seisundit katastroofiliseks… Katastroof seisneb selles, et rahvale taoti pähe süütunne. Üks asi, kui süütunne tekib spontaanselt ja tollel põlvkonnal, kes võib võtta endale vastutuse natsismi ja Teise maailmasõja eest… Kuid alaväärsuskompleks ja hirm olla poliitiliselt ebakorrektne on taotud pähe kõigile, ka noortele. Nad lihtsalt kardavad omaenda varju. Neid on hirmus vaadata. Nendel pole enam kultuuri, see on hävitatud…“ Nõukogude okupatsiooni asendas Saksamaal merkelistlik multikultuurne okupatsioon, sakslased on kõigi ees süüdi, kõigile võlgu ja lõppu sellele pole näha. Saksa rahva lõpp aga juba paistab.

Praeguses olukorras, kui Vladimir Putini ülesandel koostatud „Venemaa suhtes vaenulike riikide“ nimekirjas on Eesti ja pole Saksamaad, on süüdi isegi mitte niivõrd meie konvulsiivne poliitika, kui meie Kadrioru ametnik kraabib Kremli ust ja siis esimesena kutsub üles kehtestama Venemaa-vastaseid sanktsioone, kui välisminister pöördub Sergei Lavrovi poole piirilepingu asjus ja siis esimesena saadab välja Vene diplomaadi, kuivõrd see, et suurriigid suhtuvadki väiksematesse üleolevalt ja teostavad nende arvel oma ambitsioone, strateegilisi huve, maandavad alaväärsuskompleksse ja teevad „etturitest“ patuoinad.

Venemaa täiesti pöörast 9. mai eelset sõjapropagandat jälgides jääb mulje, et sõda oli mitte niivõrd N.Liidu ja Saksamaa, kuivõrd Venemaa ja balti, poola, tšehhi ja muude hitlerlike käsilaste vahel. Suur ja tugev saab alati paremini aru sama suurest ja tugevast, isegi propaganda oli sõja ajal väga sarnane ja nii nõukogude plakatid kui ka sõjamarsid olid saksa malli järgi vorbitud, praegu aga on venelaste rahvusautod Mercedes ja BMW („мерин“ ja „бумер“).

Eesti aga oli ajalooliselt nii sakslaste kui ka venelaste ikke all, seepärast pole mingi ime, et sakslasest politoloogiadoktor Florian Hartleb, fašismi sünnimaa poeg, sõimas hoopis tema rahvuskaaslaste poolt erinevatel ajastutel anastatud maa rahumeelseid inimesi nende enda pealinnas fašistideks ja rammis neid imikuga lapsevankriga. Oleks tal Panzerkampfwagen Tiger Ausf.E, sõidaks tõenäoliselt ülegi. Ta käitus Vabaduse väljakul nagu parun või okupant. Et tüütud ja alatud eestlastest orjad, pole teil ei oma maad ega iseolemist, kui juba meil, teie endistel peremeestel, seda ei ole. Alandatud ja lömastatud suurrahva mõne esindaja šovinism võib lüüa iga hetk välja kõige inetumal kujul, nagu tookord juhtuski. Ja praeguse Euroopa tugisamba käitumist võivadki lahti mõtestada omal ajal kirja pandud mõjusfääride jagamise kokkulepped ehk MRP pakti protokollid. Ja tookordne tragöödia võib korduda mitte farsi, vaid uue tragöödiana.

Kuivõrd saame me arvestada raskel hetkel sellise riigi abiga, kes teeseldes sanktsioone suurendab pidevalt investeeringuid Venemaale, ehitab sinna Mercedese hiigeltehaseid ja seisab viimse veretilgani Nord Stream 2 ehitamise eest, millest ei loobu ka miljoni Navalnõi ja saja Ukraina nimel? Euroopa portaali eurointelligence.com direktor Wolfgang Münchau kirjutas 28. aprillil väljaandes Handelsblatt: „Oleks naiivne arvata, et häda korral jõustuks momentaanselt NATO põhikirja 5. artikkel kollektiivsest kaitsest. Ma ei näe absoluutselt mitte mingeid šansse, et Saksamaa võtaks kunagi osa sõjalisest aktsioonist Venemaa vastu, kui see isegi tungib Baltimaadesse. Meenutagem kasvõi presidendi Frank-Walter Steinmeieri sõnu, kes ütles, et Saksamaa võlgneb Venemaale gaasijuhtme Nord Stream 2 selleks, et lunastada oma Teise maailmasõja aegseid patte… Ei usu, et Saksa poliitikute hulgas tekib enamus, kes toetaks sõjalisi aktsioone ükskõik mis kujul. Mida rohkem hakkavad Saksamaa ja teised Euroliidu maad sõltuma Vene gaasist ja vaktsiinidest, seda vähem on nad valmis astuma Venemaaga konfrontatsiooni. Arvan, et me oleme juba ammu ületanud piiri, mille taga ei ole see enam poliitiliselt võimalik. Seda teab ka Putin, kes teostab pikaajalist mängu… Putin pole Hitler. Ta ei hakka tagasi vallutama kogu Nõukogude Liidu geograafilist ala. Kuid ta orienteerub julgeoleku huvidele, mis ulatuvad Venemaa faktiliste piiride taha. Nõrgad ja killustatud Euroopa Liit ja NATO aitavad teostada neid huve.“

Äärmiselt skeptiline on Saksamaa käitumise suhtes ka Poola väljaande TVP Info vaatleja Petar Petrović, kes kirjutas 28. aprillil ilmunud loos järgmist: „Venemaa provokatsioonid Ukraina piiri ääres, Krimmi ja Musta mere regiooni militariseerimine, Lukašenka režiimi toetamine, Aleksei Navalnõi ja opositsiooni esindajate tagakiusamine, Teise maailmasõja ajaloo võltsimine, küberrünnakud, poliitilised mõrvad, desinformatsiooni levitamine ja diplomaatiline sõda Tšehhi vastu – ei see ega paljud muud vaenulikud teod ei ajenda Berliini loobuma lepituslikust positsioonist Moskva suhtes. Hullem veel: Saksamaa nõrgestab kogu Euroopa Liidu reageerimist Kremli agressiivsele poliitikale. Kommenteerides Venemaa järjekordseid samme, astus saksa välisminister Heiko Maas rangemate sanktsioonide rakendamise vastu ja rõhutas, et pingete kasvamise foonil tuleb hoopis kõnetada Venemaad. Lausa kohutavad saksa silmakirjalikkus, Berliini ükskõiksus ja soovimatus mõista Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seisukohta, kelle jaoks kujutab Moskva jätkuvalt kolossaalset ohtu. Kas sügisel toimuvad valimised saavad midagi muuta? Šansse on, kuid ei tasu unustada, et paljude Saksamaa elanike jaoks jääb äri tegemine Venemaaga nende riikide olukorda arvestamata, mis jäävad kahe maa vahele, millekski täiesti loomulikuks.“

Till Lindemann arvab ilmselt samuti, et tema osalemine filmis „Devjatov“ on täiesti loomulik. Tema esitus on tõesti maagiline, vene keel hea ja laul ise ilus. Ilmselt on see tema jaoks sama, mis Angela Merkeli jaoks Nord Stream 2. Alistatud suurriigi ja alandatud suurrahva muusik Lindemann pakub Venemaale oma kuulsust ja annet, Saksamaa – poliitilist toetust ja miljardeid, et ei teostuks Venemaal eriti mais laialdaselt levinud loosung „Võime korrata!“ ja venelaste bemmidele kinnitatud plakatid „На Берлин!“

Mida aga on pakkuda meie väiksel Eestil? Saadame esimestena veel mõne Vene diplomaadi välja? Algatame esimestena uusi jõuetuid sanktsioone? Venemaal rõhutatakse kogu aeg, et kui neid riiakaid Balti riike poleks, oleksid suhted läänega palju paremad. Äärmiselt ohtlik loogika, kas pole?

Ja kas ainult Kremli oma?