Eesti maastik. Foto: Bigstockphoto

Eestlastel on aasta viimase päeva ärasaatmine väga omamoodi: no ikka rõõmustatakse, süüakse-juuakse, istutakse koos, pannakse pidu, hõisatakse, lastakse rakette – aga ka naerva ja ülevoolavas tujus eestlase silmanurkades võib märgata nagu mingit seletamatut kurbust. Inimene naerab, silmad säravad, ta on õnnelik ta täis lootust, aga ta nagu mõtleks samal ajal millelegi muule, kirjutab Ivan Makarov.

Aastavahetus oli Eestis imeline nende jaoks, kes eelistavad tähistada uue aasta saabumist pereringis, koos heade sõpradega, võimalusel värske õhu käes, sest talv on seni ajani olnud vägev ja eestimaine.

Eestlastel on aasta viimase päeva ärasaatmine väga omamoodi: no ikka rõõmustatakse, süüakse-juuakse, istutakse koos, pannakse pidu, hõisatakse, lastakse rakette – aga ka naerva ja ülevoolavas tujus eestlase silmanurkades võib märgata nagu mingit seletamatut kurbust. Inimene naerab, silmad säravad, ta on õnnelik ta täis lootust, aga ta nagu mõtleks samal ajal millelegi muule. Nagu oleks olemas säraküünaldest talveliblikaid täis peas mingi salakiip, mis kontrollib aju ja hinge põhifunktsioone ja ei lase seal kõlavas kõiksuses millelgi kõige tähtsamal häälest ära minna. Selle kiibi saite te juba siis, kui Euroopa ei tundnud veel elektritki. Kui vana kreeklane Thales Mileetosest hõõrus oma tüdruksõbra pehme kitoni nurgaga merevaiku. 

Ja see ei ole kiip, mida mõni kardab saada koos vaktsiiniga. See on rahva geneetilise mälu väike stimulaator, mida ei saanud siinsetelt inimestelt välja opereerida mitte ükski okupatsioon. Nagu kunagi ütles Lennart Meri, me võime andestada, aga mitte unustada. 

lumi sädeles ja sina samamoodi
öösse sõitsime kes teab küll mida saama
kuskil oodati ent kus ei märgand tunda
suuri sündmusi jäi maha postijaama

jäi üks naine keda tapnud olid talved
suure linna suured rõsked külmapühad
veidrad vaatemängud jäigad järelvalved
nüüd on ahju aetud vana pargi mühad

aasta viimsel ööl veel tema õnnetina
minu kuju võttis valges pesukausis
uues postijaamas ärevus jäi jalgu
mingid käed mind hoidsid ära jäätund pausis

Juhan Viiding oli just sellise läbi aastatuhandete suunatud pilguga inimene. Mängides lõputusse laiuval väljakul – Hamletist „Amor Trioni" – kuulus ta hoopis kolmandasse süsteemi. Tema rahulikest põhjamaalase silmadest lendas too ainukordne sillerdav valgusluumen otse Urmas Alenderi kotkasilma, ja see oligi eestlaste rockpoeesia sünd: lavalt paiskus eestlaste ühisesse hinge jäine sõnum, mida ei mõista mitte kunagi mitte ükski teine rahvas. 

Jack London olevat näinud sellist helki Alaska kullaotsijate hunditaoliste kelgukoerte silmades. Ise ta arvas, et seal peegeldus kogu tuhandeaastane lõputu teekond Valges Vaikuses, kõik selle huntide ülimrassi poolt üle elatud ajastud, piinad ja tõdemused.

Kui aga tulla tagasi sellest lumivalgest universumist, kus laisk ja soojalembene ei peaks inimhetkegi vastu, tulla tagasi tänapäeva linnainimese keskküttega tuppa meie tänapäevaste probleemide ja reaalsuste juurde, siis hakkad paratamatult mõtlema sellele, missugune oli see läinud aasta, kus selle siinse kange rahva silmis vaevumärgatava kurbuse helgi kustutamiseks oli kasutatud bioloogilist ja keemiarelva, vaimset ja füüsilist vägivalda, majandussanktsioone ja vennatapusõjale õhutamist. Igasugused koondtabelid ja pildikestega ülevaated meie peavoolikutega Gorgomeedias on maailma üks igavamaid asju, ka selles oleme me kogu ülejäänud maailmast ees.

Lehtedes ja telesaadetes pakuti veelkord kõiki neid nägusid, keda näidati meile kogu läinud aasta jooksul. See oli nagu kontrolllask pähe inimesele, keda enne seda taoti 365 päeva jutti püssipäraga pähe. 

Aga ma räägiksin kaotustest või siis sellest, mida me arvasime et meil on olemas, aga tegelikult ei ole.

Meil ei ole rahvustelevisiooni. Meil on riigieelarvest eraldatava hiiglasliku raha eest kommertskanalitega kõiges nilbes ja kollases konkureeriv riigikanal, mis ostab konkurentidelt üle meelelahutajaid ja salongilõvisid ning ärastab kommertskanalite poolt loodud ideid ja tegelaskujusid. Kui eetristuudiost on saanud mälumise, itsitamise ja räuskamise koht. Kui ei ole enam tõsiseltvõetavaid ja ideoloogiliselt kallutamata uudistesaateidki, mis peaksid olema avalik-õigusliku telekanali prioriteet.

See, mis toimus ETV-s läinud aasta viimasel õhtul, on kirjeldamatult madal. See oleks nagu PIMP TV reinkarnatsioon. Kui Eesti Vabariigi presidendi uusaastakõne eel stuudios matsutatakse, luristatakse, aetakse suust välja keelt ja sügatakse seda, kallatakse karahvinist otse kõrisse jooki ja korisedes teatakse, et nüüd siis presidendi kord, siis vähemalt ringhäälingunõukogu peaks täitma ükskord oma kohust, nimetama asju nende õigete nimedega ja otsima juriidilisi võimalusi ERR-i juhtkonna väljavahetamiseks ja ETV-s toimuva labraka uurimiseks. Peab ju olema mingi õiguslik väljapääs juhuks, kui asutuse pealik täiesti ära pöörab või röövib panka. 

Paistab, et meil on nüüd üle viie aasta olemas president. Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise uusaastatervitus oli hea uusaastakingitus eesti rahvale, keda üle pika aja ei noomitud ja ei alandatud, kuid vasakliberaalid läksid endast välja ja EPL+ avaldas isegi tema kohta tigeda vastukaja, mida ei tahaks siin tsiteeridagi, sest Vilja Kiisler on ühteaegu nii inimese nimi kui eetilis-esteetiline diagnoos.

Aga kui Alar Karis on juba võetud sihikule, siis hakkabki tulema kiislerisme nagu Vändrast saelaudu või nagu Valgevenest põgenikke: ja juba avaldabki Eesti Ekspress+ uue aasta teisel päeval loo: „Konstantin Päts kirjutas alla Alar Karise vanaonu surmaotsusele", kus öeldakse: „Koostasime ajaloolase Fred Pussi abiga president Alar Karise sugupuu. Nagu igas normaalses suguvõsas, leidub ka Karise suguvõsas must lammas. Selleks on vanaonu Oskar Kreisson." Puss uuris välja, et EV praeguse presidendi sugulane oli röövmõrvar.  

Praegu on uuriv ajakirjandus Eestis tõesti in. ETV uurib Tõnis Niinemetsa sugupuud, EE+ uurib Alar Karise sugupuud. See on uus tõhus poliitikarelv: kui vaja inimese jalgealust ja tema seisukohti õõnestada, leitakse, et ta vaarisa oli hobusevaras ja ju siis võsuke on vaarisa moodi. Kui on aga vaja mõnda tegelast upitada, siis otsitakse ilmselt tema eellaste hulgast üles mõni keskealiste valgete eesti meeste poolt mõned sajandid tagasi siia Aafrikast ahelates vägisi toodud krokodilli abil sugu muutnud homoseksuaalist neeger. Sellise sugupuuga tegelast hakkavad lausa tükkideks rebima tema ees ühele põlvele langenud telekanalid, ajalehed, igat sorti liidud ja riiklikud kantseleid. 

Aga nüüd muidugi on tekkimas üks delikaatne praktiline küsimus: sellise eestlaste jaoks sakraalse koha ette nagu seda on Estonia rahvusooper, mida ei luba laiendada eestlaste rahvusriigi pealinna meer Mihhail Kõlvart ja kus käivad regulaarselt kõik EV presidendid, tahetakse püstitada Alar Karise vanaonu hukata otsustanud president Pätsi suur pea. 

Ilmselgelt oli Kersti Kaljulaidi väljajätmine presidendi määramise protsessist riigikogus suur löök meie kaljulaidistunud meediale, ja nüüd ilmselt mõeldakse pikemale perspektiivile, sest väga kiiret revanši ei tule. Toda kübaraküüliku trikki ilmselgelt enam korrata ei õnnestu, nii et jääb üle ainult üritada naasta Kadriorgu võrdlemisi ausal teel, ehk sogades vett poliitilises elus ja ehitades välja oma struktuuri või kaaperdades mõnda valmiserakonda. Nii et pärast mõningast haavade lakkumist naaseski eesti bulvarimeediasse „tulilind" ja „päikesekuningas" – umbes sama pealetungivalt, nagu viimase presidendimääramise künnisel.

Kaljulaid debüteeris reporterina „Pealtnägijas", mille tagajärjel langes saade kohe liidripositsioonilt, kaotades tervelt 13 000 vaatajat. Siis autasustati Kaljulaidi mingi „kommunikatsioonijuhtide liidu" medaliga, kusjuures tähtis ei olnud see fakt ise (sajad või isegi tuhanded Eestis tegutsevad „riiuliliidud" jagavad ikka näärideks koos tikuvõileibadega mingeid oma märke), vaid see, millise enesekiituse saatel K.Kaljulaid seda suursündmust ise meedias serveeris. 

Ja rahva veenmine omaenda vajalikkuses jätkus Õhtulehe aasta viimase päeva numbri hiigelpealkirjas „KERSTI KALJULAID: asjaolud ei ole muutunud, endiselt kutsuvad Eesti äridelegatsioonid kaasa; endiselt kutsutakse raadiosse ja telesse kõnelema; "Peltnägija" kutsus koguni saadet tegema." Järgnes suur mitmeleheküljeline stenogramm Balti jaama turul poodlemisest, mis algas nii:

Andrus ja Mart: Tere, Kersti! 

Robin: (liputab üksnes saba)

Kersti: Tere!

Mart: Kas sa, Robin, ei tervitagi presidenti? Vähemalt viisakusest võiksid korragi „auh!" teha!

Andrus: Kui Kersti oleks koer, küllap ta siis hauguks.

Kersti: (embab Andrust) Robin ei usu, et ma olen koer-tüdruk.

Edasi ma ei lugenud. Kuna mittehaukunud „Kersti" ei osutunud koeraks ja Robin ei uskunudki, et ta on koer-tüdruk, ei toimunud loodetavasti Ameerika komöödiatest tuttav koerpoisi klammerdumine inimese jala külge. See-eest lohisesid kaks kirjatsurat kogu aeg K.Kaljulaidi järel, "nagu sitt ratta küljes" (kunagine Mart Juure tabav kujund koos Neiokõsõga 2004. aasta Eurovisioonile sõitnud Aapo Ilvese kui meie nõmeda eurolaulu sõnade autori kohta).

Kersti Kaljulaid on vaba inimene ja võib tegeleda ükskõik millega, see on tema isiklik asi. Kuid kui ta otsustab liituda mõne erakonnaga, luua oma partei või üritada pääseda poliitikasse üksikkandidaadina, siis tekkib kohe küsimus kõlvatust konkurentsist. Ta taotles valitsuselt ja ka sai Tallinna magusas kohas suured (287,4 ruutmeetrit) esindus- ja kontoriruumid, mida maksab kinni riik. Maksumaksjad maksavad palka ka Kaljulaidi nõunikule, sekretärile ja turvameestele, ta sai oma käsutusse ametiauto. Kui kõike seda kasutataks poliitiliseks propagandaks, valimisvõitluseks ja mingi poliitilise jõu tegevuse toetamiseks, siis oleks see äärmiselt ebaaus ja inetu. Sest siis tuleb nii välja, et riik hakkas mingi partei suursponsoriks.

Vahel mõtlen paratamatult sellele, et hea oleks, kui Eesti oleks hästi külm ja kurja elanikkonnaga vaesevõitu riik. Et siia ei tuleks soojalembesed laisad parasiidid mujalt ja siit lahkuksid meie enda riigi aplad jultunud kurnajad. Aga tulen kohe järeldusele, et esiteks on siinne rahvas kõike muud kui tige– ja too nukker helk silmanurkades on ka kõike muud kui sisemuses vakka all hoitud raevu kauge kuma.

Ja kõige tähtsam: kui omad parasiidid lahkuksid ja võõrad ei tuleks ei agressiooni ega invasiooni näol, saaks Eesti oma tööka ja kodu armastava rahvaga rikkaks.

Ja kõik algaks otsast uuesti.