Ärgem unustagem, et mängijaid valib väljakule treener, mitte vaatajad. Sportlasi kutsub korrale mitte rahvas, vaid kohtunik, kelle suus on vile ja taskus kollased ning punased „valimissedelid“. Eesti poliitilise mängu kohta tuleks küsida Aleksandr Gribojedovi satiirilisest värsskomöödiast „Häda mõistuse pärast“ tuntud fraasi abil „Ja kes on siis kohtunikud,“ mõtiskleb Objektiivi kolumnist Ivan Makarov.  

Inimesed on tihtipeale võrrelnud oma ühiskonnas toimuvaid tegevusi mingi muu ala, objekti või nähtusega, et paremini mõista toimuvat. Pole võimatu, et ka 15 tuhat aastat tagasi, kui ürginimesed kaevasid praeguse Mehhiko alal üüratuid auke Kolumbia mammutite püüdmiseks, pilgati mõnd laisemat hõimlast: sa toimetad nii loiult nii väikese tööriistaga nii suure augu kallal. Ahhaa, pole siis ime, et elad üksi…

Platoni „Menonis“ diskuteerib tema õpetaja Sokrates Ateenas mõneks ajaks peatunud aristokraadist tessaallasest Menoniga: „Ma tean, miks sa võrdlesid mind raiga, Menon! Miks? Et ka mina sind millegagi võrdleksin.“

Sotnik TV juht Aleksandr Sotnik võrdles Putini Venemaad „bandiitliku bensujaamaga“ ja Putinit ennast… ei hakka täpsustama kellega, aga ajakirjanik pidi põgenema tapmisähvarduste tõttu riigist. Meil Eestis on võrreldud Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga, õnneks füüsiliselt tappa selle eest ketsereid ei soovitud, kõike muud aga küll. 

Ivan Krõlov kirjutas veel Tsaari-Venemaal valmi:

„Kord Luigel, Vähil, Havil tekkis mõte, mis koos nad ühistööle viis, et koormat vedada ja selleks siis nad kohe kolmekesi rakendusid ette. Kuid kuis ka püüaksid, ei koormat paigast saa: luik tahab pilvi lennata, vähk ronib tagurpidi, havi kisub vette. Ei meie otsusta, kes nendest süüdi seal, kuid koorem praegugi on koha peal.“

Nii vanas valmis ei ole kirjeldatud praegust Eesti koalitsiooni, kuigi kui asendada mõned nimed, siis tuleb tuttav ette küll: „Luik tahab pilvi lennata, Kiik ronib tagurpidi, Helme trügib ette.“ Keskerakonna siseselt kõlaks see aga „Toom tahab Moskva lennata, käib Ratas tagurpidi, Kõlvart – omaette.“

Aga meie olukorras, kus opositsioon ründab lakkamatult koalitsiooni, näidates tahvli juures olevatele klassikaaslastele tagapingist miljon korda Riina Sikkuti keskmist näppu ja arvates, et selline töö viibki riiki edasi, ja kus parempoolsete enamusega koalitsioonis jagab sotsiaalminister seadusevastaselt seksuaalvähemuste ühendustele raha, on isegi hea, et meie koorem ehk Eesti „praegugi on koha peal“ ja ei põrutanud teeäärsesse eurokraavi.

Leiti ka aeg, et lõhestada niigi pandeemilist riiki ja ärritada niigi ehmunud rahvast. Ma saan veel aru, kui uuele viinale nime andnud piirikaubanduse isa Jevgeni Ossinovski läheb Vene telekanali saates hoogu ja väidab, et „võetakse vastu lolle otsuseid“ ja „valitsus raiskab täna 300 miljonit uuele õlitehasele, kui seda naftat keegi mingi raha eest ei võta.“

Jah, tema naftaärimehest isal ja kohakaaslusega ka sotside suurannetajal pole praeguse turuseisu tingimustes ilmselt niigi kerge ja lisaks veel vastikud lätlased tahavad teda neljaks aastaks trellide taha pista. Ja nüüd veel see eestlaste õlitehas… Aga kui eesti riigipaadi kõigutamises võtab „roosast erakonnast sisserändaja poja“ kõrval nii innukalt osa ka kunagi rahvuslikuks peetud reformierakonna üks korüfeesid Jürgen Ligi, siis on see koomiline ja samas ka kurb vaatepilt. 

Kui poliitilist olukorda analüüsiv kriitik valdab võrdlemise kunsti, siis on tulemust alati põnev lugeda. Märt Roosna oma artiklis „Reformi- või Keskerakond? EKRE? Sotsid? Isamaa? Kelle naelutaksid trahvipingile sina?“ (EPL, 25. aprill 2020) arvas, et inimestele tuleks võimaldada valimistel ka vastuhääle andmist, selleks et „distsiplineerida ühiskonda sihilikult polariseerivaid poliitikuid“. Autor viitas jäähoki kogemusele, kus reeglite rikkujad lähevad karistuspingile ja pani tähele, et Eesti poliitikas „keegi ei üritagi enam litrit võrku lennutada, vaid kõik on kindad käest visanud ning klohmivad tuimalt ja süsteemselt vastasmängijat.“

Maalitud pilt Eesti poliitkähmlustest on ehk pisut üledramatiseeritud, kuid aitab kohe mõista pakutud lahendusmudeli vigu. Esiteks oleks vastuhääle võimalus süvendanud ühiskonnas vaikselt kerkinud ja Delfi foorumites laagerdunud negativismi veelgi, sest hääletades kellegi poolt jätad sa niigi sulle mitte meeldinud poliitiku oma häälest ilma. Rahvalt on niigi võetud võimalus hääletada presidendi poolt ja nüüd pannakse veel ette, et inimesed vabatahtlikult loobuksid hääletamast kandidaatide poolt ka riigikogu ja kohalikel valimistel.

Ajada valimisnimekirjades näpuga järge ja otsida, keda sa siis kõige rohkem ei salli, on tegelikult üsna kuri toiming. Just sellepärast jätsidki mõned tuntud sotsiaalvõrgustikud ära seal avaldatavate postituste hindamisel dislike-funktsiooni. Ehk kui meeldib, siis toeta, ja kui ei meeldi, siis toeta kedagi teist. Kui sulle ei meeldi artist, ära mine tema kontserdile teda välja vilistama. Lihtsalt ära mine tema kontserdile. Mine tema konkurendi esinemisele.

Jäähoki- ja jalgpallimängudel on tribüünidel alati kaks leeri ja kui nad „hääletavad“ oma lemmikute poolt, siis on see võimas toetus ja positiivne õhkkond. Kui aga „hääletavad“ vastaste vastu, karjudes solvanguid ja visates pudeleid, lõppeb see tihtipeale fännide kähmluse, kehavigastuste ja koduväljakul mängiva meeskonna karistamisega. Ei tasu veelgi lõhestada ja vastandada meie inimesi.

Ärgem unustagem, et mängijaid valib väljakule treener, aga mitte vaatajad. Ja näiteks jalgpallureid kutsub korrale mitte rahvas, vaid kohtunik, kelle suus on vile ja taskus kollased ning punased „valimissedelid“. Ja Eesti poliitilise mängu kohta tuleks siis küsida Aleksandr Gribojedovi satiirilisest värsskomöödiast „Häda mõistuse pärast“ tuntud fraasi abil „Ja kes on siis kohtunikud?“

Kas see peaks olema euroarbiiter Kadriorust, kes on ühtlasi ka tunnistaja, kes asetab oma käe piibli asemel George Sorose raamatule „In Defence of Open Society“ ja lausub kombekohaselt „Ma vannun rääkida „I hate them“ ja ainult „I hate them“ ja ei midagi peale „I hate them“?

Aga kui me juba jõudsime suurte riigimeeste mängumaale, siis eks just jäähoki valimine võrdluseks poliitiliste mängudega natuke häiris, sest Putini ja Lukašenka hokimatše on nähtud küll ja küll ning pisem mees on tõsisemateski mängudes endistest maailmakuulsustest professionaalidega löönud nende väravasse kord 8, kord 10 litrit lühikese mängu jooksul. Sest proovi sa kasutada tema vastu jõuvõtet, kui ise kirbul oled.

Aga minu arvates sarnaneb meie poliitika siis juba pigem sumomaadlusega, kus vastast tuleb (võimu)ringist välja suruda ja selles võistluses esineb meil ka üks selle ala tõeline professionaal. Ja selliste palkadega on seal varsti kõik 101 raskekaallased. Meie poliitikat tuleks veel klassifitseerida – kas tegemist on professionaalse, amatöör- või invaspordiga ja kas tuleks kehtestada ennast teistele parteidele müüvate mängijatele üleminekutasu, nagu Ronaldole või Ovetškinile?

Vähemalt doping on meie poliitspordis lubatud ja sellega ei tule jama: minister istub purjuspäi rooli, saab disklahvi, kuid ei maksa trahvi, vaid hoopis talle makstakse kümneid tuhandeid lohutusraha, mida ta silma pilgutamata vastu võtab. Ja järgmises valitsuses on ta jälle minister ning hangib rahvale maske, sest haugi mäluga valijate lihtsameelsed näod hakkavad tallegi juba pinda käima.

Kui me juba võrdleme poliitikat spordiga, siis muutuvad ju meie poliitikavaatlejad paugupealt spordiajakirjanikeks. Ja nende vahel ongi palju ühist: esiteks on spordiajakirjanikud alati oma maa spordi fännid, muidu neil ei tasuks end tänaval näidatagi, sest see lõppeks kehavigastustega. Meie poliitikast rääkivad ajakirjanikud on samamoodi konkreetsete poliitiliste jõudude kaasaelajad, ja reeglina on nende vasak jalg tunduvalt lühem ning sinnapoole nad kaldu ongi.

Veel üks sarnasus – nad on igavesed, sest nii nagu tüüp möllas Pravdas või Edasis okupatsiooni ajal, nii ka praegu on ta ainuõigete tõekspidamiste eest väljas. Poliitikud tulevad ja neid viiakse, vahel jalad ees, aga vaatlejad jäävad. Sama ka spordis: sportlase tippvorm on kiiresti mööduv nähtus, peale mida „lahkutakse suurest spordist“. Aga liblika elueaga sportlast tervitab ekraanilt ja ka talle hüvastijätusõnad ütleb sama spordikommentaator, kes tegi seda eelmiste sportlaste põlvkondadega ja teeb ka järgmistega.

Nagu leinatalituste pulmavana, kes on aidanud juba tuhandeid ära saata. Silmaalused sinised, käekesed maksaplekke täis – nii vibutab ta artriidilist sõrme dopinguga patustanud sportlasele, häbeneb tema ja riigi maine pärast, punastab sentimeetrise näokrohvi all, siis läheb stuudiost välja ja haarab pudelikaelast… 

Aga kuna tolles Platoni loodud fiktiivses kirjanduslikus kõneluses osaleb peale filosoofi Sokratese ja aristokraadi Menoni mõnda aega veel ka Menoni ori, võiks sedagi episoodi võrrelda Eesti praeguse demokraatia mudeliga: haritlaste ja ärimeeste ülemkiht väitleb võimukandjatega ning rahvas ütleb samuti mõne sõna sekka siis, kui lubatakse – ehk siis, kui saabub valimiste aeg. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!