Isa ma olen ja isaks ka jään, kuna isaks mind loodi… Gerli Tali foto

Ümberringi on nii palju häid inimesi, et lausa imestad, kust saavad peavoolikud nii palju negatiivset inspiratsiooni. Äkki on süüdi toimetustes vohav ahistamine, meelemürgid ja vägivaldne maailmavaade, küsib Ivan Makarov Objektiivi arvamusloos.

Täna on raske päev: esiteks sellepärast, et on esmaspäev, ja teiseks – et eile oli isadepäev ja homme on riiklik taassünni päev. Kuna isa on reeglina perekonna kaitsja ja üks toitjatest, oli ju lumehelbekestel vaja seda päeva kuidagi ära rikkuda. 

Nii avaldaski EPL+ just isadepäeval soovoliniku loo „Liisa Pakosta: minult on mitu korda küsitud, kas isadepäeva üldse võib lastele korraldada." Ametnik kirjutab: „Tänavu on seda minu kui voliniku käest juba mitmel korral küsitud. Lisaks on sagedasemaks muutunud küsimused, et kas on lubatud rääkida isadest ja emadest, poistest ja tüdrukutest, naistest ja meestest." 

Loomulikult räägib see ainult antud ametikoha mõttetusest ja kogunisti provokatiivsusest, sest hea mitterepressiivse ametniku poole selliste küsimustega ei pöörduta. Ei küsita ju, miks meie Anett Kontaveit kohtus möödunud ööl Garbine Muguruza, mitte aga Novak Djokovitsi või Alexander Zvereviga. Liisa Pakostal endal on teatavasti viis last. Ja on äärmiselt ebaviisakas pöörduda tema poole küsimusega, kas teda saab nimetada emaks, tema tütreid tütardeks, tema poegi poegadeks ja Toomas Uibot ning Jaanus Reisnerit nende isadeks. Kui sellised küsimused on tõepoolest „sagedasemaks muutunud", siis meie soovolinik teeb oma tööd väga halvasti, peavoolumeedia seksuaalvähemlased aga ülimalt tõhusalt. Ja ikkagi võivad selliste küsimustega pöörduda paljulapselise ema poole ainult mingid sõltlased ja perverdid. Kuna see on äärmiselt ebaviisakas ja loomuvastane. Ilmselt käituvad nad samamoodi ka oma lihase isa haual, kui üldse seal käivad. Sest inimeste mälu ja tänulikkus on ju ökoloogiale koormavad.

Kuid avaldamise päev oli kahtlemata valitud selleks, et mõnele isale-emale-lapsele tuju ära rikkuda. Ja selle EPL+ kenast kavatsusest räägib meile ka see, et eelsoojenduseks oli seal 12. novembril avaldatud lugu „Isadepäeva varjukülg: mõnda isa on oluliselt lihtsam armastada, kui teda ei näe." Miks see peaks just isadepäeva varjukülg olema, jääb arusaamatuks, sest isa eksisteerib ka ülejäänud 364 päeva aastas. "Pühapäeval tähistab isadepäeva 304 657 isa – kes koogi, aga kes kahjuks ka alkoholi ja rusikaga," kirjutab loo autor Laura-Marleene Jefimov.

Täpsustaks kohe, et isad tähistavad nii isadepäeva, emadepäeva, rahvusvahelist naistepäeva, jõule, jaanipäeva ja uue aasta saabumist enamasti ikkagi oma pere ringis. Jah, mõnel on ikka mittesoopõhiseid alkoholiprobleeme, juhtub ka rusikatega vehkimist, kakeldakse ööklubide ees, sünnipäevadel ja pulmades, aga see ei ole mingi konkreetse tähtpäeva sümptom, nii et heita isadele just isadepäevaga seotult mingit vägivaldsust on ebaadekvaatne ja pahatahtlik. Võib ju oletada, et keegi Jefimov lasi rusikad käiku ja klohmis oma tütreid Laurat ja Marleeni, kes jõid liiga palju kohvi, tõmbasid ringi või tõmbasid kanepit. Aga see oleks ju spekulatsioon.

Komme rikkuda eestlaste tähtpäevi on vähemalt 5 aastat vana: igas oma kõnes heitis mureliku kalanäoga Kersti Kaljulaid eestlastele just pidupäevadel ette mingit vägivalda, sallimatust ja piiratust, vahepeal solvates neid ka Maxima Sveta ropu suu kaudu, selle asemel et naeratada ja soovida palju õnne ja head tervist teda toitvale rahvale. Sellistel hetkedel isegi president Vladimir Putin mõjub palju südamlikuma ja inimlikumana. Kuid meie puhul on oluline osa ka pahatahtlikel propagandakanalitel: Sirje Karis esines isadepäeva kontserdil lihtsa ja südamliku kõnega, millest vaid protsendi murdosa moodustas ka vägivalla mainimine. Delfi+ tõstis selle murdosa nii pealkirja kui ka alapealkirja, jättes mulje, nagu presidendi abikaasa isadepäeva kõne oleks pühendatud perevägivallale. Samaväärse pealkirjaga sai hakkama ka Õhtuleht, vaid ERR ei vassinud.

Aga ka homne päev on meile riivavaks tehtud: teisipäev, 16. november, on riiklik taassünni päev, ja just sel päeval kogunevad Eesti pealinna Vabaduse väljakule nekrosekti „surematu polk" liikmed, et nõuda Balti riikides FSB ülesandel spioneerinud äraandjate vabastamist. No kujutage endale nüüd ette, et Punasele väljakule kogunevad 9. mail protestile „surematu sonderkommando" liikmed. 

Kunagi bolševike poolt moodustatud kolhoosid muutsid maarahvast peaaegu tundmatuseni: kui inimestel oli oma maa, mida harida, tegid nad seda enamasti ikka hingega, sest peret oli vaja toita ja omand oli isikustatud, nagu ka vastutus selle eest. Keegi ei lootnud naabri peale, et too tuleb sinu põldu koristama või lehmi jootma, kuigi talgutel ühendasid talumehed teatud jõupingutusteks oma jõud. Ja seda tegid nad vabatahtlikult. Siis aga, kui seda tehti loomuvastasel moel, võttes inimestelt väevõimuga nende maad ja loomad ning pannes töötama ühisel põllul ja ühises laudas, hävitades „kulakuid" (kes olid kõige töökamad maamehed) kui klassi, algaski allakäik: paljud ei viitsinudki enam pingutada, pidades „ühist" hoopis „eikellegi omaks" ja viilides tööst kõrvale, sest keegi teine pidi ju seda kindlasti ära tegema, kuna muidu terendas pikk teekond Siberisse või lühike tee seina äärde.

Selle mudeliga käis kaasas ka perekondade lõhkumine, sest logardeid oli aina rohkem, elu nendel aina igavam ja viin aina odavam. Ka jutt sellest, et kõik kolhoosnikud pidid magama ühe ühise suure teki all, oli vaid poolenisti nali: igasse kohta jagus pisikeste Beriate brigaade, kes väisasid maakohti ja korraldasid seal „debatte". Nii lõhestati rahvast seestpoolt, ässitades kehvikuid ja loodreid töökate ja „muu kontra" vastu. Tänu sellele saigi võimalikuks niivõrd ulatusliku genotsiidi teostamine, sest selleks, et hävitada rahvusintelligentsi, vaimulikke ja igasuguseid muid „klassivaenlasi", oli vaja lõhestatud rahva ühe osa kaasabi: miljonid mahalastud ja represseeritud olid ju väga suure hulga täitevtimukate kätetöö, kui näiteks ristipojad hävitasid igas mõttes „punastades" omaenda ristiisasid. Kogu seda repressioonide tohutut süsteemi teenindasid sama rahva seast tulnud samasugused inimesed. 

Teatud paralleele võib tõmmata ka praeguse olukorraga Eestis. Nagu ka kollektiviseerimise ja pseudointernatsionalismi vohamise ajastul, taotakse Eesti vaba inimestele pähe, et nende haritud ja hoitud maa kuulub tegelikult kõigile, et igaüks võib siia tulla kust iganes, ja on kohe samasugune peremees, nagu kõik teised, ainult selle vahega, et teda tuleb üleval pidada, rääkida temaga talle arusaadavas keeles (temale sellist kohustust põlisrahva suhtes ei lasu), ravikindlustada (ilma milleta elavad aastakümneid tuhanded Eesti pereemad), tema vahel metsikutena tunduvatest kommetest lugu pidama ja oma siinse elulaadiga teda mitte ärritada (tema suunas mitte vaadata, talle sealiha mitte pakkuda, teda jõulukuuse juurde mitte kutsuda, tema naiste koopaaegset diskrimineerimist mitte märgata jne).

Nii et rahvusriiki, millest on eestlased unistanud aastasadu ja mis meil praegu veel on, asendatakse mingi kommuuni, kolhoosiga, mida juhitakse mingist keskusest, kust kamandatakse, mis loomi tohib kasvatada, mis muidusööjaid tuleb vastu võtta, millal vahetada rukis jälle maisi vastu ja loobuda kalleid külalisi solvavast seakasvatusest. Et ajal, mil omi koroona tõttu teatrissegi ei lasta, võivad tuhanded agressiivsed okupandid üle piiri tungida, abi saada ja tänutäheks nakkust ning viha külvata, ning nende takistamine on inimsusevastane. Ja kui rahvusriiki pole enam, mis piire me üldse saaksimegi kaitsta? Mille ja kelle nimel? Lõpuks selgubki, et ainus piir, mis veel kuidagigi peab, on poollegaalne piirijoon Venemaaga.

Kunagi kõlas Eesti Raadio saadetes nõukogude aja kohta üllatavalt sageli Urmas Alenderi ja Ruja esituses imeline Rein Rannapi ballaad „Perekondlik" Hando Runneli sõnadele. Loodetavasti ei pahanda Poeet, kelle loo „Murtud lilled" olen ma Melodija plaadi jaoks tõlkinud ja Urmas sisse laulnud ka vene keeles, kui ma tsiteerin siin „Perekondliku" ridu:

Kuni elab ema veel,
kestab ikka emakeel.
Kellel veel on isa ka
hoitud on ta isamaa.

Vara suri isa mul,
mis on ühel isatul?
Isatul vaid ema keel.
Ema, kauaks teda veel?

Aga et mitte lõpetada minooris, räägin, kuidas ma veetsin oma isadepäeva: hommikul helistas poeg ja õnnitles, päeval helistas uuesti ja andis toru oma tütrekesele, kes sai laupäeval 5-aastaseks. Sai tedagi õnnitletud, meile saadeti veel imelisi videosid ja fotosid. Keegi meist vägijooke ei pruukinud ja kätele voli ei andnud. 

Kurb on koroona tõttu olla eemal pojast ja lapselastest. Aga päikeselisel keskpäeval peatus me värava taga äkki tagasihoidlik auto. Läksin vaatama, ja siis autost väljus rooli keeranud noor sale poiss ja tema kõrval istunud isa, mõlemad üsna ujedad. Möödasõitjad tervitasid meid, palusid vabandust tülitamise eest ja poiss rääkis laitmatus eesti keeles, et nad nägid, et meil aias jooksevad ringi kanad, ja nad tahaksid osta maamune. Ma selgitasin, et peaaegu kõik meie kanad on vanakesed, ehk pensionil, noored aga veel tibud ja samuti ei mune, on ka mitu kukke, kes teevad ainult muusikat, nii et linnukesi on küll üle 22, aga praegu saame vaid ühe muna päevas, nii et tegemist on lemmikloomadega.

Helistasin naabriperele, kel on veel suurem kanakari, aga nemadki ütlesid, et munemisega on praegu kriis ja mune jagub ainult oma perele. Vahepeal vestlesid külalised teineteisega vene keeles, nii et ma hakkasin rääkima üksikuid eesti sõnu poetanud poisi isaga samuti vene keeles. Ta siis jutustas, et nad ostsid pikemat aega maamune ja nüüd ei ole nende tuttavate talus enam piisavalt kanu, seega pidid nad ostma mune poest, aga ei saanud neid süüa, kuna on niivõrd harjunud maitsvate vabapidamise kanade munadega. 

Siis tuli mulle meelde, et on ju isadepäev! Läksin korraks majja, valisin külmkapist kümne seal olnud maakanade muna hulgast neli kõige suuremat ja puhtamat ning ulatasin need üle aia külalistele. Poisi isa ütles, et nad maksavad, aga me naisega vastasime, nagu ühest suust: toredat isadepäeva! Tugevat tervist ja head isu! Poiss tänas meid väikese kingituse eest naeratades ja ka tema isa ütles meile eesti keeles „Suur tänu".

Oli hea tunne küll. Isade päev on ikka tore päev, kuigi venelaste hulgas mitte nii tuntud. Aga saagu nad seda teadmist parem minu, kui eestlaste Pakosta ja Jefimovi suust. Ümberringi on nii palju häid inimesi, et lausa imestad, kust saavad peavoolikud nii palju negatiivset inspiratsiooni. Äkki on süüdi toimetustes vohav ahistamine, meelemürgid ja vägivaldne maailmavaade?

Aga isadepäeva pimenedes ootas meid üks meeldiv üllatus: kui tiivulised läksid oma majakesse tudule ja ma tulin nende pesa kontrollima, oli seal ühe asemel juba tervelt kaks muna.