Eestlased polegi puhtad kolonialismi patust? Foto: Bigstockphoto

Saan aru, et lähen praegu veidi isiklikuks, aga parem toppida korgist kiiver pähe ühele seda kirglikult soovivale isikule, kui lubada sellega pärjata tervet rahvast. Et koloniseerida teisi rahvaid, kasutasid konkistadoorid ja orjakütid ka kohalike hõimude laimamist – et nad olla kõik puha inimsööjad ja lasteohverdajad. Samamoodi laimatakse praegu eestlasi, kirjutab Ivan Makarov.

Kui kogu selle ameerika BLMi loos – kui väide, et ikkagi kõigi elud loevad, on kuulutatud rassistlikuks ja selle eest ka represseeritakse – jäi Eesti siiski pealtvaataja rolli, sest meil pole kunagi olnud kolooniaid, siis ajaloo ümberkirjutamine on ju uus trend ja Eesti Vabariik sai oma Iseseisvuspäeval EPLilt toreda kingituse loo näol „Agne Kuimet: ka Eesti kõnnib Aafrikakolonisaatorite „uhkes“ reas“ (praeguseks on see pahatahtlik pealkiri muudetud). 

„Kultuurisõdade kontekstis kerkib aeg-ajalt esile väide, et Eestil pole koloniaalsüüd. See väide pole enam just kuigi täpne,“ väitis loo autor Krister Paris. Vaatasin autori pilti ja hakkasingi mõtlema, et kui panna talle korgist kiiver pähe ja anda jõehobunahast piits kätte, siis on ta tõesti kolonisaatorist plantaatori ja orjapidaja moodi. Ja kui see kiiver oleks pruun või khaki värvi, siis oleks see veel ka tüüpiline kiskjaliku zuludega sõdija portree. Saan aru, et lähen praegu veidi isiklikuks, aga parem toppida see korgist kiiver ühele seda kirglikult soovivale isikule, kui lubada sellega pärjata tervet rahvast. Sest selleks, et koloniseerida teisi rahvaid, kasutasid konkistadoorid ja orjakütid ka kohalike hõimude laimamist – et nad olla kõik puha inimsööjad ja lasteohverdajad. Samamoodi laimatakse praegu eestlasi – ilmselgelt selleks, et neid nuhelda, paika panna, vihakõneseadusega maha suruda ja koloniseerida. Praegu käib jutt veel vaimsest koloniseerimisest, aga küll kord tulevad kohale ka meie pisikeste pavlikmorozovite suured vennad.

Kui ma nägin samuti EPLis ja samuti Eesti Vabariigi sünnipäeval pealkirja „ President Ilves: keerulised teemad ei allu kõrtsilaua vestlustele, kus visatakse õlletoop vastu lauda ning ollaksegi rahvusvaheline ekspert“, siis esimene mõte oli: kas endise presidendi ja „presidendi“ vahel on kuulutatud välja mingi sotsialistlik ärapanemise võistlus? „Täna, Eesti Vabariigi sünnipäeval, asutati Eesti Välissuhete Nõukoda. Tegemist on kodanikuühendusega, mille liikmed on võtnud sihiks arendada välispoliitika alast avalikku arutelu Eestis… Eesti on edukas kui räägime võimalikult sarnast keelt väljapoole suheldes. See tähendab, et meil peavad asjad olema kodus läbi vaieldud. Vastloodud Eesti Välissuhete Nõukoda kavatseb sellesse oma panuse anda,“ kirjutas EPL. Kas me peaksime „rääkima võimalikult sarnast keelt“ Kersti Kaljulaidiga? Selles mõttes et öelda välismaailmale oma kaasmaalaste kohta „I hate them“? Oodaku oma ihaldatud vihakõneseadust ja lootku, et sellel pole tagasiulatuvat jõudu. Või me peaksime kasutama Toomas Hendrik Ilvese kujundeid – kõrtsis vastu lauda visatud õlletoobi? Missugune „rahvusvaheline ekspert“ võib olla inimene, kes ei tea täpselt isegi seda, mida tähendab Taliban? Ja kas ta hakkabki nimetama oma oponente kõrtsijoodikuteks ja õllekõhtudeks, kas tal teisi argumente polegi?

Eesti poliitilise ladviku väitluskultuur on silmnähtavalt langenud just viimase viie aasta jooksul. Isegi Toomas Hendrik Ilvese presidendiks olemise ajal õnnestus hoida Arnold Rüütli ja Lennart Meri soliidset joont, kõik hakkas veerema solvangute, sildikleepimiste ja labase leksikoni suunas just siis, kui Kadriorust kadus riigimehelikkus, mis asendus aktivismi, feminismi, libatolerantsuse ja millega iganes, kui hakati külvama riidu, lõhestama ja laimama nii rahvast kui ka selle valitsust. Puhkes õitsele jürgenligilik koprolaalia, mis viis eesti poliitilise väitluskultuuri enneolematult kahetsusväärsele tasemele. Ja pangem nüüd tähele: meie peavoolumeedia korraldas omal ajal tõelise vendetta siis veel rahvusliku meelsust kandnud reformierakonna liidrile ja peaministrile Andrus Ansipile tema veidi vallatu küsimuse eest „kas te olete seemneid söönud?“, aga Ligi „nakatunud raibe“, „poh..i“, „lollakas“ jne on siis võrreldes „seemnete söömisega“ mingi intelligentne kõnepruuk?

Kui EV peaminister Kaja Kallas kasutas riigikogu infotunnil opositsiooni küsimusele ärritunult vastates sõna „polundra“, siis oli see tunduvalt tähendusrikkam, kui tõenäoliselt arvas sellele teravalt reageerinud Urmas Reinsalu. „Polundra“ on vene madruste hädakisa, mis on tegelikult väga euroopalik sõna ja võib meie jaoks sümboliseerida kogunisti eurointegratsiooni. Paheline ja julm, aga nutikas tsaar Peeter I tahtis, et vene laevastik võtaks võimalikult palju üle Hollandi laevastikult, mis oli XVII-XVIII sajanditel üks Euroopa juhtivaid merelaevastikke. Koos tehniliste teadmiste ja oskustega võeti kasutusse ka mõned hollandi meremeeste sõnad – näiteks vanonderen, millest moodustuski sõna „полундра“. Originaalkeeles tähendab see „altpoolt“ ja tähendas kõigepealt ohtlikku olukorda, kui köie otsas oli raske last ja selle all tekil inimesed, kes võiksid selle kukkumise läbi ka surma saada. Siis laienes see termin igasugusele ohule, kaasa arvatud ülemuste ilmumisele tekile, paraku hakkasid meremehed nimetama nii ka suguhaigeid sadamaprostituute, kellega suheldes tekkis oht saada paha haigus (tahtlikult või mitte, aga Kallas konkretiseeris riigikogu ees esinedes oma parteiskaaslase Jürgen Ligi väljendit „nakatunud raibe“). Vene „blatnoid“ võtsid samuti sõna „polundra“ omaks ja nende slängis tähendab „ogresti polundru“ varastamist. Missugust nendest tähendustest pidas silmas meie esimene naispeaminister, ei ole päris selge, aga peaks kindlasti täpsustama, seda enam et saalis olid tol hetkel nii naised kui ka mõnede korrumpeerunud erakondade esindajad ning solvuda võisid mõlemad.

„Polundra“ riigikogus on tegelikult kõigest sümptom, haigus ise on aga väga laialt levinud, ja see pole ei koroonaviirus ega sadamalinnade lõbustusasutustes veedetud aja tagajärjel toimunud nakatumised. Kasutades võimuerakonna ühe võtmeisiku Jürgen Ligi „nah..i“-leksikoni on meie „nakatunud raibe“ üsna mitmetahuline või –haruline. Tegemist on vasakliberaalide poolt meie kultuuri ja keele agressiivse labastamisega, kui koleda tselluliidirikka kehaga tädi liputab laste nähes kunstinäitusel, teine samasugune laulab lasteaialastele laulu, milles kutsub 4-aastaseid näitama nokusid, räpparid kägisevad mingeid roppusi ja riigitelevisioon demonstreerib varajasel õhtutunnil pildikesi meestevahelisest suguühtest koos kõigi detailidega. Ja hapra naispeaministri poolt parlamendis kasutatud sõna, mis tähendab ka suguhaigeid prostituute, on siin nagu kirss tordil. Võiks enne mingi võõrsõna kasutamist rahvusringhäälingu otseülekandes uurida selle tähendust. Muidu kuuleme me peaministri suust veel igatsugu termineid nagu näiteks ništjak või ogunisti klismaphiliac, mis ei tähenda sugugi mitte kliimaaktivismi.

„Enne keeleharidust kuluks sulle ära ka üks korralik keeleharjamine!“ Joonistus: stihi.ru

Labastumine toimub kõikjal, kuhu ulatub labastaja käsi, ja meie kultuuripoliitika tagajärjel ulatub see käsi kõikjale – teatrilavadele, tele- ja raadioeetrisse, peavoolumeediasse, õppeasutustesse, riigikokku ja pidupäevade ülekannetesse. Nädal aega tagasi avaldas Objektiiv minu loo „Ebaviisakuse eelaimdus“, mille teemaks oli rahva traditsiooniliselt ebaviisakas kohtlemine praeguse „presidendi“ poolt pidupäevadel. Ja nagu on lauldud koomilises multiooperis „Jänes ja porgand“, „eelaimdus teda polegi siis petnud.“

Analüüsida kuuldut-nähtut ei ole mõtet, sest esiteks on tegemist veel ühe „uue normaalsusega“, kus eestlasi alandataksegi pidupäeviti, ja teiseks on see psühholoogide teema: kuidas olematu mandaadi ja inimeste ilmselge ebasoosingu all kannatav ametnik maksab selle eest kätte, elades ennast välja nii taasiseseisvumise päeva kui ka Iseseisvuspäeva labastamise kaudu. Seal jõuti juba retuusides meeste hargivahedeni, nätsumullide puhumiseni ja ka räppimiseni. Loomulikult on kõige efektiivsem moodus labastada inimesi levimuusika kaudu, sest nagu väitis selle termini leiutaja Valter Ojakäär, on tegemist muusikaga, mis levib kõikjal. Ka näiteks Jüri Lina märkis Kanal 2 õhtuses saates, et inimestele surutakse peale palju halba muusikat, enamasti räppi, ja Rootsis oli ka enne pandeemiat raske korraldada barokkmuusikute kontserte, sest ei võimaldata saale ja peavoolumeedia ei taha neid kontserte tutvustada.

Meil kõlab muusikaline saast enamasti taustaks, sest vähe kes nüüd kuulab muusikaraadioid tähelepanelikult, kuna formaatmuusikas polegi nüansse, mida võiks tähele panna – ei huvitavaid hääli, sisukaid sõnu ega köitvaid meloodiaid. Kuid see foon poeb läbi naha sisse, nii et jäsemed lõdvestuvad ja olek muutub selliseks liigestest lahti lohisemiseks. Kui ühte ja sama mängitakse päev läbi 24/7, siis selles ühtlases voolus, kus ei ole ju olulist vahet isegi mees- ja naislauljate esitatavatel konveierstampidest koosnevatel lugudel, harjub inimene teatud standardiga ja iga vähegi ootamatu akord, harmoonia, üleminek, hääleregister mõjuvad nagu auk asfaltteel, eetrihäire või muu error. Need, kes on omanäolised, kellel on veidigi hääletämbrit või fantaasiat, olgu tegemist Jana Kase või Birgit Varjuniga, lihtsalt kaovad, sest neid ei mängita, ei kutsuta ja ei mainita.

Jäävad pinnale need, kes on isiksustena sample’id, kes on digitaalsed standardtellised, mis sobivad omavahel ideaalselt ja nendest võib laduda läikivat seina, kus pole mitte ühtegi varjundit, mustrit, soojemaid ega jahedamaid toone – kõik on lääge ja leige. Tegelikult ei ole ju erilist vahet Getter Jaani ja Liis Lemsalu ning Karl-Eerik Taukari ja Jüri Pootsmani vahel, nagu pole seda vahet tegelikult ka Jaani ja Taukari ning Lemsalu ja Pootsmani vahel. Sest kui pole sisu ja omapära, kaovad ka soolised ja rahvuslikud tunnused. Kindlasti on nad eraelus sümpaatsed ja head inimesed, kuid nende toodang on plastmassi valatud mõttetute sõnade ja gigaäraleierdatud kujundite surmavalt tüütu üksluine jada. Ja ka räpparid on lihtsalt erinevate tekstide monotoonse mehhaanilise rütmi saatel deklameerijad ühe ja sama üle mõistuse tüütu intonatsiooni ja hääletämbriga. Mõni lugu on muidugi erand, aga see on sama harv solksatus, nagu paar Titanicu kohal hulpivat inimhinge, samas kui seal all on tuhat uppunut. See on kurb, aga ka kohutavalt igav. Ka vene tšastuškasid esitatakse peaaegu ühe ja sama viisiga ja standardrütmis, aga seal on ikka vaimukaid sõnu, särtsakat esinemist ja korralikke hääli, pealekauba osatakse seal laulda.    

Möödunud aastal kirjutasin ma Objektiivis trööstitust olukorrast „suurele ekraanile“ ja „suurde eetrisse“ lubatud eesti popmuusikas, ka „Eesti“ laulu „konkursil“, ning sellele reageeris 02. detsembril 2020. aastal valuliselt Eesti Ekspress looga „Arvamusliider Ivan Makarov eksleb tühjas saalis.“ Mul polnud midagi vastu väita, sest mina kirjutasin sellest, et andekaid muusikaisiksusi ei lubata eetrisse ega ekraanile (ehk aiast), aga mulle vastati, et andekaid ju meil on (ehk aiaaugust) ja süüdi on hoopis Makarov, kes olevat loo autorit isiklikult solvanud. Äkki oli see vihakõneseaduse eelakord, sest kui muusikat arvustav artikkel tõesti solvab isiklikult teist muusikaarvustajat, siis võib ju selle eest tulevikus ka vanglasse saata, sest nagu näitasid Stalini ajad, kõik sõltub sellest, kes kuuluvad asja üle otsustavasse „troikasse“. Aga õnneks julgeb aina rohkem professionaalseid muusikuid pöörata tähelepanu sellele, kuivõrd nutune on kunstlikult tekitatud olukord, kui kõik kanalid on mingeid formaatinkvisiitoreid täis, kes ei luba eetrisse mitte midagi naiselikku, mehelikku, eestilikku, vähegi sisukat, ja seda juba aastaid. Meile surutakse peale palju keskpärast ja lausa halba muusikat, näiteks räppi. Aga retsitatiiv on teadagi meloodia unustanud ooperilaulja püüd olukorda päästa ja ka viisi mittepidavate isikute võimalus lüüa kaasa popmuusikas. 

21. veebruaril ilmus EPL-is Veiko Märka arvustus „Oh sa eeslitest iiatud Eesti Laul!“, kus märgiti, et „Eesti Laulul kõlanud kaks tosinat võistluslaulu olid valdavalt keskpärased või suisa mõttetud.“ Sama päeva õhtul näitas Kanal 2 Reporter suure „Eesti“ laulule pühendatud reportaaži, kus kõlasid osalejate poolt mööda lauldud kohad ja neid kommenteeris Karl Madis. Professionaalne laulja esitas heliredeleid – mustalt ja puhtalt, sest paljud ei teegi enam vahet. Karl pani tähele, et paljud on harjunud fonogrammide saatel suud maigutama ja jäävadki hätta seal, kus nõutakse „elavat ettekannet“. Näidati ka unustamatut hetke, kui Eestit ingliskeelse lauluga Eurovisioonil esindanud rootsi laulja Victor Krone pani ikka hingematvalt mööda. Aga kuidagi kritiseerida kogu seda internatsionaalset kohitsetud diletantismi importimist Eestisse ei tohi.

Õnneks oli peale Karl Madise mehe eest väljas ka Rein Rannap, kes ütles Vikerraadio hommikusaates: “Minu arust on kurb, kui Eesti Laul on ingliskeelne või seda teevad välismaa lauljad või esitajad. Ma kurvastasin väga, kui ma kuulsin, et see Eurovisiooni eelvoor nimetati ümber Eesti Lauluks. Pealkiri ja sisu ei lähe kokku… Kui see on laulude ja selle esituse võistlus, siis mina heliloojana näen, et seda tuleks valida muusika järgi – vaadata meloodiat ja natukene ka teksti. Paraku me näeme, et sellel Eurovisiooni eelvalikul on pearõhk show‘l, välimusel ja liikumisel. Ja ka moodsal saundil – kui aega üle jääb, siis mingisugused noodid peaks ka olema seal, siis liigutatakse kahte-kolme nooti edasi tagasi, seal esitatav muusika pole aastaid enam oluline. Ma ei ole viis aastat enam jälginud seda Eesti Eurovisioni eelvooru. Ma ei kannata neid vahetekste, nalju ja küsimusi seal. Ma ei saa üldse aru, miks peab olema see maksumaksja raha eest avalik-õiguslikus televisoonis nii glamuurne ja kallis olema? Maksumaksja raha eest töötav ringhääling ei peaks üldse võistlema vaatajate ja klikkide või niisuguste asjade eest, vaid peaks tegema ikkagi sisukat ja rahvuslikku asja.”

Nüüd läks Marju Kuut Jaak Joala jälgedes ja loobus talle määratud ordenist. Kuna mõlemad on eesti kerge muusika ajaloo absoluutsed tipud ja kordumatud isiksused, on see sümboolne, sest rahvast põlgavate juhtide tunnustusel ei ole rahva seas austatud väärikate muusikute jaoks väärtust. Te võite veel kaua talletada Laulja mälestust tünnidesse ja teotada Eesti sünnipäeva sündsusetu klounaadiga, aga lähete koos oma „laulvate pioneeride“ kaaskonnaga kolinaga ajaloo prügikasti niikuinii.

Aga „Unustuse jõgi“ ja „Raagus sõnad“ jäävad.