Täiesti absurdne on olukord, et Eestis pole võimalik algatada ühe ametniku umbusaldamist, keda pole keegi presidendiks valinud, samas kui näiteks Donald Trumpi suhtes algatati umbusaldamine lausa kahel korral, kuigi tema poolt on hääletanud kümned miljonid. See on demokraatia seisukohalt ikka täielik nonsenss, rahva kui ülemvõimu printsiibi üle irvitamine, tunnistab Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.
Terved rahvad kohkuksid, saades teada, kuivõrd väiklased inimesed neid valitsevad" – Charles Maurice de Talleyrand-Périgord
Viimasel ajal hakkasin endalegi ootamatult tundma huvi sellise nähtuse vastu nagu nartsissism: me kasutame seda mõistet üsna sageli, aga viimaste Eestis toimunud poliitiliste sündmuste valguses kõrgema juhtkonna osavõtul on ehk kõigile kasulik süüvida termini tähendusse, sest saatan peitub detailides.
Enesearmastus ja eneseimetlemine on näiteks olnud alati omane meie presidendile Toomas-Hendrik Ilvesele, kes oli kahtlemata riigimees ja seda näitas ta eriti pronksiöö sündmuste aegu, aidates Eestil saada tugevat rahvusvahelist toetust, kuid tema kõnemaneer, isegi kehahoiak, mõned teisi aastaid ärritanud tavad, millest ta ei olnud nõus loobuma ka pidulikel hetkedel (näiteks nätsu mälumine) on ennastimetleva üleoleku tundemärgid. Kõik oleks isegi armas, kui pärast „tsiviiltööle" asumist ei oleks president hakanud ennast väljendama säutsudes. Ja niivõrd suure ego nii kitsukestesse raamisesse surumine tõigi esile progresseeruva nartsissismi, paraku primitiivses vormis – toorused, lohakas keel, ebapädevad võrdlused, labased sildikleepimised ja kogunisti lugupidamatus kiriku vastu. Kahju, sest Toomas-Hendrik Ilvese esinemisi teaduskonverentsidel oli alati huvitav kuulata.
Nagu väidavad psühholoogid, pole „normaalse" nartsissismiga inimesel vajadust enesearmastust teiste peal välja elada, neid halvustada või näidata tühistena. Nartsissistliku isiksushäirega narcissistic personam inordinatio pole ta aga näiteks võimeline tundma süü- või häbitunnet, leppima ja tunnistama enda ebaõnnestumisi. Statistiliselt esineb nartsissistlikku isiksushäiret sagedamini meestel kui naistel, aga viimased uuringud näitavad ka selles valdkonnas liikumist „võrdõiguslikkuse" suunas. Nad nõuavad enda imetlemist, nende empaatiavõime langeb või hoopis puudub, nad rikuvad suhteid teiste inimestega omaenda kadeduse ja täispuhutud käitumise tõttu.
Kui nartsissistil pole võimalik saada oma tahtmist, hakkab ta ähvardama, šantažeerima, laimama ja kaebama. Vikipeedias märgitakse: „On tüüpiline, et ta moodustab oma "õukonna", mille liikmeid hoiab ta rahulolevaina mitmesuguste altkäemaksude abil. Nende suhtes, kes tema "õukonnast" välja langevad, kasutab ta alati erinevaid repressioone." Ka on nartsissistile omane näiteks tulla kellegi sünnipäevale, esineda seal laitvate toostidega, klaarida arveid oma „vastastega" ja rikkuda peoliste tuju. Kui peoliseks, kellele sülitatakse hinge, on kogu rahvas, siis mõjuvaks saab siin pidada just ja ainult meditsiinilist põhjust, sülitaja ebaintelligentsus pole siin mingi vabandus.
Ülehomme on Eesti Vabariigi aastapäev, ja kui nüüd päris aus olla, siis selle lähenemine ei tõota juba aastaid kõige meeldivamaid elamusi ja näiteks ETVd ma sel päeval ei vaata. Sest kõik eesti rahvale tähtsamad kalendripäevad, mille puhul võtab sõna EV presidendi kohuseid täitev Kersti Kaljulaid, on toonud kaasa ka negatiivsed emotsioonid. Olgu see taasiseseisvumise aastapäeva tähistamine Kadrioru roosiaias või uusaastaöö teleesinemine, peab Kersti Kaljulaid oma kohuseks noomida rahvast ja selle seaduslikult valitud esindajaid, heites neile ette sallimatust, kiusamist, diskrimineerimist ja mida iganes.
Täiesti absurdne on olukord, et Eestis pole võimalik algatada ühe ametniku umbusaldamist, keda pole keegi presidendiks valinud, samas kui näiteks Donald Trumpi suhtes algatati umbusaldamine lausa kahel korral, kuigi tema poolt on hääletanud kümned miljonid.
Seepärast on ka selle aasta iseseisvuspäeva eel tekkinud tuttav tunne, nagu oleks ees mitte riigi sünnipäev, vaid Tootsi kohtumine Julk Jüriga. Ei saa kindel olla, et lavale jälle ei upitata mingit ropu suuga „luuletajat" või vihkamisest nõretavat seelikus „meest". Isegi vahel lamedat huumorit harrastav ennast presidendi kohale põlistanud Vladimir Putin oskab õnnitleda oma alamaid üsna siiralt, rääkida soojalt, kasutada mittekantseliitseid sõnu, naeratada, improviseerida, intoneerida. Eesti inimestel on samuti nii palju stressi, probleeme, hirmu pandeemia ja selle tagajärgede ees, et sel päeval võiks ju neile lihtsalt naeratada, kusjuures mitte reptiili moodi. See abi, mida osutab oma mentorlussõltlasest hoolealusele presidendikantselei, on ikka äärmiselt nadi, sellise raha eest võiks rohkem pingutada. Kord pannakse mööda Andrese ja Pearuga, kord kasutatakse roosiaias isegi Sputniku jaoks juba ammu ajast ja arust kujundeid.
Eestlased on teadagi rahulikuma temperamendiga rahvas, kuid ka nendel on tunded ja süda. Ja nende nahutamine nende kulul nende poolt ehitatud, hoitud ja kaitstud riigi tähtpäevadel ei ole kohane. Kes elab selle rahva kulul, võiks olla selle eest tänulik. Ja nagu ütles Eugen Berthold Friedrich Brecht, "Kui võim ei ole oma rahvaga rahul, peab ta rahva laiali saatma ja valima endale uue." Ilmselgelt sellega praegu tegeletaksegi, soovides pakkuda Eestit rohketele immigrantidele "koduks". Kusjuures see ei ole pelgalt emotsionaalne kavatsus, vaid selle aluseks on võimuiha ja kaine arvestus: kogu Euroopas taotlevad vasakliberaalid ja sotsialistid enda riikidesse rohkem mugavuspõgenikke just sellepärast, et priskeid eurotoetusi nõutama tulnud kättemaksukolonialistid hakkavad valijatena alati hääletama nende poolt, kes neile neid toetusi heldekäeliselt jagab.
Kui kahtlused Trumpi „vene huvidest" jäid tõestamata, siis Kersti Kaljulaidile euroliidu poolt viimastel aastatel presidendipalgale lisaks makstud ulmelised summad on lausa ametlik teave. Miks ei algatanud Eesti justiitsministeerium uurimist – kas sellepärast, et kõik on niigi selge?
Olukord iseseisvuspäeva ja ka teiste EV riigipühadega on aga täiesti absurdne, sest rahvale pidupäeval laitvat teksti hapu näoga nõukogudeaegse algkooli õppealajuhataja moodi tüütult ettelugev ametnik, keda rahvas pole ei valinud ega kuidagi muudmoodi volitanud, oleks nagu mingist teisest kultuuriruumist. Mulle on Kersti Kaljulaidi eelmised esinemised meenutanud kõige rohkem Leonid Brežnevi ettekandeid, kes samuti luges monotoonselt ette äärmiselt sisutühja teksti – ainult selle vahega, et Brežnev rääkis pikemalt ja talle ning tema tekstide autoritele ei tulnud pähegi noomida nõukogude rahvast ja taunida selle poolt valitud rahvasaadikuid.
Loomulikult oli siis hoopis teine olukord, sest kogu elu allus ühtsele parteiliinile ja keegi ei saanudki sellest oluliselt kõrvale kalduda, ka meedia oli ühe ideoloogia teenistuses, kuid küll meiegi sinna jõuame, sest eurostruktuurides nagu katseklaasis loodud poliitiline tehisorganism surub siin presidendi volitusi kuritarvitades ja ületades peale ühtset europoliitilist kurssi, mis erineb NLKP kursist vaid detailide poolest, aga langeb põhilises ikka ja jälle kokku – kui N. Liidus liigitati ja ka Putini Venemaal liigitatakse teisitimõtlemine riigireetmise ja "rahva vaenamise" alla, siis Kadriorust pealetükkivalt ülesupitatud kahe äärmiselt korrumpeerunud erakonna valitsus valmistab ette meedia suukorvistamise seadust ja ka "vihakõneseadust", mille alusel võib inimesi kriminaalkorras taga kiusata, kui meie siinne eurovõim tunneb end kellegi maailmavaatest ja kriitikast ohustatuna.
Kui N. Liidus üritati lähetada liiduvabariikidesse võimalikult palju vene keelt kõnelevaid uusasunikke, siis sama põhimõte kehtib ka tänases Eestis, kus on raisatud suuri vahendeid hästi rumalatele reklaamikampaaniatele "erinevus rikastab", mida rahvas tsiteerib alati, kui muus Euroopas on kellelgi jälle pea otsast lõigatud või kedagi vägistatud eriti julmal viisil. Nõukogude perioodi lõppu jõudis Eesti juba niivõrd rikastatuna, et edaspidine Eesti kultuuri, keele ja rahvastiku "rikastamine" tooks kaasa mingi hoopis teistsuguse inimkoosluse sünni, ja seda brežnevistliku "uue ajaloolise inimkoosluse" mudeli järgi, sest ega "nõukogude rahvas" ei erinenud ju põhimõtteliselt praegusest "eurorahvast": piirid liiduvabariikide vahel olid sümboolsed, igaüks sai kolida sinna, kuhu ise tahtis või kuhu saatis teda partei, elanikud ei olnud kohustatud oskama "vabariikide keeli", aga igalühel oli vääramatu õigus sellele, et temaga suheldaks kõikjal "rahvusvahelise suhtluse keeles" ehk vene keeles. Vene keelt mitteoskav inimene ei oleks iialgi saanud kõrgele juhtivale kohale, aga mõned liiduvabariikide juhid ei osanudki "kohalikku" keelt.
Ka eelmisel Eestile tähtsal tähtpäeval Roosiaias kõlasid etteheited eestlaste aadressil, kelle pärast ei saa EV presidendiks mõni muidu tore, aga umbkeelne müüja. Eesti praktilise kakskeelsuse pealesurutav mudel lõppeb paratamatult tolle nõukogude mudeli inkarnatsiooniga – sellega, et kõik eestlased saavad kohustuse rääkida vene keelt ja kõik venekeelsed saavad õiguse, et nendega räägitakse vene keeles. See on juba olnud ja sinna tagasi me tüürimegi, selle olulise vahega, et nüüd aina sagedamini lasub eestlastele kohustus suhelda uusasukatega veel ka inglise keeles.
Hiljutine riigikogupööre oli teostatud mingil määral ka Kersti Kaljulaidi jõupingutuste tagajärjel, kuna ta on pidevalt sekkunud väljaspool oma volitusi seisvatesse asjadesse, halvustanud EV valitsust (ka välismeedias), nimetades seda kogunisti julgeolekuohuks riigile, korraldanud stseene ministrite vannutamisel riigikogus. Täiesti absurdne on olukord, kui Eestis ei ole võimalik algatada ametniku umbusaldamist, keda pole keegi valinud, samas kui näiteks Donald Trumpi suhtes algatati umbusaldamine lausa kahel korral, kuigi tema poolt on hääletanud kümned miljonid. See on demokraatia seisukohalt ikka täielik nonsenss, rahva kui ülemvõimu printsiibi üle irvitamine. Tähelepanuväärne on ka see, et Trumpi üritati tagandada ka seoses tema väidetava seotusega Venemaa võimudega. 2017. aastal algatas Ameerika Ühendriikide justiitsministeerium eriuurimise, et jõuda selgusele president Donald Trumpi valimiskampaania väidetavates seostes Venemaaga ning Moskva sekkumises riigi demokraatiasse. Kui kahtlused Trumpi „vene huvidest" jäid tõestamata, siis Kersti Kaljulaidile euroliidu poolt viimastel aastatel presidendipalgale lisaks makstud ulmelised summad on lausa ametlik teave. Miks ei algatanud Eesti justiitsministeerium uurimist – kas sellepärast, et kõik on niigi selge? Kas Euroopa Komisjon ei sekku siis meie riigi demokraatiasse oma lõputute noomituste, ähvarduste ja pealesurutavate seaduseelnõude ja kvootidega? Moskva sekkus USA demokraatiasse, aga Brüssel Eesti demokraatiasse mitte? Meie parteiametnikkond ja meie imelik USA telekorrespondent kilkasid ju vahetpidamata Donald Trumpile esitatud süüdistusi kuuldes.
Lõppude lõpuks oli Soomelt ülevõetud "pingviinide paraadi" tava mõeldud siiski rahva poolt valitud presidendi austusavalduseks teda usaldanud rahvale. Meie rahvapõlgliku "demokraatia" mudeli kontekstis on tegemist farsiga.
Üks Eesti alandavaim tava on muidugi see, et eestkõnelemine riigile tähtsatel tähtpäevadel on monopoliseeritud Kadrioru asukate poolt, keda rahvas ei vali ja eriti praegune eurosuuvooder ei ole moraalsuse, sallivuse ja eetilisuse etalon, kuna tegemist on vastupidiselt põhiseaduses määratule ühiskonna lõhestamist soodustanud, "I hate them" deklareerinud, naisepeksjat palganud, koroonaajal Euroopas suusatamas käinud ja maski ette panemata koos kaitsetute inimestega end pildistada lasknud erapooliku ametnikuga.
Sellised kõned peaksid olema ikkagi eriti teenekate ja lugupeetud Eesti inimeste õigus, olgu nad siis teadlased, kirjanikud, arstid jne, ka rahva poolt valitud inimesed – näiteks riigikogu esimees, aga igal juhul mitte partei tagatubades vorbitud eikellegi esindaja. Ausalt öeldes ei saa aru, miks seni veel rahvusriigi vaba rahvas, kel ei lubata hääletada referendumil ega valida päris presidenti, peab lisaks kuulama siia lähetatud ja aastaringseks riiklikuks pulmavanaks määratud euroametniku epistleid, mida truualamlikult kiidavad peavoolumeedia juhtide poolt omakorda valitud "poliitiliselt küpsed" arvustajad, kellele eelnevalt saadetakse ettekavatsetud kõne tekst.
Kui ma lugesin, mis moel tegi seda mõni aasta tagasi üks legendaarne ja elus vist juba kõike saavutanud ajakirjanik, kes sai ordeni, hakkas mul hale nii temast kui ka auväärsest väljaandest, kus kõik see pugemine avaldati. Ja lõppude lõpuks oli Soomelt ülevõetud "pingviinide paraadi" tava mõeldud siiski rahva poolt valitud presidendi austusavalduseks teda usaldanud rahvale. Meie rahvapõlgliku "demokraatia" mudeli kontekstis on tegemist farsiga.
Ajaloo jooksul on siiakanti lähetatud et meil silma peal hoida igasuguseid tegelasi, näiteks 12. novembril 1988. aastal saabus Tallinnasse visiidile NLKP KK sekretär, endine KGB ülem Viktor Tšebrikov, kes pidas kõne EKP KK hoones, mille kõrval nurgamajas elasin minagi, kusjuures just selles nurgaosas. Tšebrikov tuli vabadust taotlenud Eestit inspekteerima, aga kujutage nüüd ette, et ta olekski siia jäänud, saanud ülemnõukogult mingi tiitli ja kukkunud siin tähtpäevadel kõnesid pidama ning tegelasi oma äranägemise järgi riigivappidega autasustama. Jah, NLKP KK ja KGB pole võrreldavad EL-i kontrollkojaga, aga nendel on ka ühisjooni: nad kõik on sõltumatu Eesti jaoks kahtlemata välisorganisatsioonid ja võõramaised kontrollorganid. Ja kus me siis täna oleme? Mil määral on üks emissar teisest etem?
Kuna meid on ootamas järjekordne poliitiliselt laetud peokõne, meenutagem Tšebrikovi poolt Eestis peetud kõne mõningaid äärmiselt kaasaegselt-tuttavalt kõlavaid kohti:
„Meie maal toimub kommunistliku partei initsiatiivil ja nõukogude inimeste võimsal toel meie rahva ühiskondlik-poliitilise, sotsiaalmajandusliku ja kultuurielu revolutsiooniline uutmine. See töö on mõeldamatu kõigi natsioonide ja rahvaste (всех наций и народностей) loomingulise potentsiaali realiseerimiseta (erinevus rikastab – I.M.)… Võimalik, et paljudes teie vabariigi kohtades jääb selgitustöö nõrgaks… (jäi tellimata EPL ja ei kuulata ega vaadata ERR-i – I.M.) Tähtsaks sammuks õigusriigi loomise teel saab… ajakirjandusseaduse vastuvõtmine, mille kallal töö on parajasti käimas… (just nagu Eestis praegu, kui kavatsetakse tsenseerida meediat – I.M.) Teie vabariigis on laialt levinud arvamus, mille kohaselt ei tagavat kavandatud seadusemuudatused ja –täiendused Eesti Vabariigi poliitilist ja majanduslikku iseseisvust (nii arvab ka praeguse koalitsiooni seaduseloomest oluline osa Eesti rahvast – I.M.) Enamgi veel – väidetakse, et see võib tuua kaasa Eesti suveräänsuse kadumise… (seda väidetakse ka tänases Eestis iga jumala päev – I.M.) Kuid vaatame tõele näkku: vabariigis on viimasel ajal märgatavalt teravnenud rahvussuhted, toimub elanikkonna rahvuspõhine eraldumine (enklaavid, äärmusislam ja valgete vastu suunatud rassism tänases Euroopas – I.M.) Partei KK-sse, kesklehtede, raadio- ja teletoimetustesse laekuvad kirjad, telegrammid ja telefonikõned, mis muidugi tekitavad meis teatud muret (iga jumala päev avaldatakse selliseid „signaale" Eesti tänases peavoolumeedias – I.M.). Nendes pöördumistes räägitakse Eestis tekkivast rahvusliku sallimatuse õhkkonnast; märgitakse, et keele- ja kodakondsusprobleemide ja paljude teiste küsimuste arutamisel saavad emotsioonid võidu terve mõistuse üle… (iga jumala päev süüdistatavad meie vasakliberaalsed väljaanded ja aktivistide organisatsioonid eestlasi sallimatuses – I.M.) kõigele antakse rahvuslik värving… viivitamatut lahendamist ootavad teravad majanduslikud, demograafilised ja ökoloogilised probleemid, on kuhjunud palju küsimusi kultuuri, hariduse ja keele valdkonnas… esiteks on hädavajalik kõigi Eestis elavate rahvaste huvide vastastikune tunnistamine… tuleb otsida teid, mis mitte mingil määral ei kahjustaks ühe või teise elanikkonnaosa huve… (eestlased on kohustatud oskama vene ja inglise keelt, venelastel ja immigrantidel on õigus sellele, et nendega suheldakse kõikjal nende keeles – I.M.) Meil tuleb veel palju parandada, sest teatud etapil on kaldutud kõrvale leninliku rahvuspoliitika põhimõtetest (praegu EL-i rahvuspoliitika põhimõtetest – I.M.) Milleks siis luua pinda uutele rahvuskonfliktidele? (aga ärge siis soodustage praegu immigratsiooni – I.M.) Uutmise eesmärke saab saavutada vaid kõigi vabariigis elavate rahvaste konsolideerimise ja jõudude ühendamise alusel. Väga tähtis on, et ka venekeelse elanikkonna esindajad mõistaksid tekkinud eesti rahva arengu probleemide lahendamise objektiivset hädavajalikkust, eesti sotsialistliku rahvuse (эстонской социалистической нации) arengu probleemide lahendamise hädavajalikkust… Vabariigi intelligents suudab teha ja peabki tegema olulise panuse… internatsionaalse ja patriootilise kasvatuse tugevdamisse, rahvustevahelise suhtlemise kõrge kultuuri kujundamisse (meil tegelevadki sellega ülikoolid, hääletud popparid, tselluliidised striptiisikunstnikud, Eesti riiki kukutanud ja Eestit N. Liidule loovutanud kommunistide järglased, Rein Raud, Andrus Kivirähk ja muu „vabariigi intelligents" – I.M.) Ja siin tahaksin tuletada meelde Mihhail Sergejevits Gorbatšovi sõnu, mida ta ütles, külastades teie vabariiki eelmise aasta veebruaris: tugevdada ja suurendada nõukogude rahvaste sõprust ning ka edaspidi saab täiustada rahvustevahelisi suhteid vaid ainuõigel alusel – internatsionalismi alusel… (Euroopa Liidu praegune kontseptsioon – I.M.) Kommunistid vastutavad õhkkonna loomise eest, mis soodustaks vabariigis elavate erinevate rahvuste sõpruse ja vendluse tugevdamist… (selle rolli võtsid meil sotsid, reffid ja keskerakondlased, luues Eestis soodsat rahalist ja vaimset õhkkonda sisserändajatele eestlaste arvelt – I.M.) Ei tohi enam raisata jõudu ja aega viljatutele diskussioonidele, eriti aga rahvussolvumiste lõputule väljendamisele ja arveteklaarimisele… (küpsev vihakõneseadus – I.M.) Varsti täitub 70 aastat Estlandia töörahva kommuuni tekkimisest ja Lenini dekreedist Estlandia Nõukogude Vabariigi iseseisvuse tunnistamisest Vene NFSV valitsuse poolt. Need tähtpäevad on eesti rahva rikkalike revolutsiooniliste traditsioonide tõestus, tema ajaloolise saatuse ühtekuuluvusest teiste Nõukogude Liidu rahvastega (praegu Euroliidu ja Aafrika rahvastega – I.M.) Ühised on ka probleemid, mis seisavad täna vabariigi ja kogu maa ees (praegu EV ja kogu EL-i ees – I.M.) Kõige tulemuslikult saab neid lahendada vaid ühiste jõupingutustega."
Nii kõneles Tšebrikov sellest, et erinevus rikastab ja et vankumatul liidul ei ole alternatiivi. Lõpuks lausus ta: „Lõpetades lubage mul seltsimehed soovida teile head tervist, edu töös, õnne, heaolu igasse kodusse (в каждый дом)".
Kahe päeva pärast kuulake toda ajaloolist esinemist juba kärpimata kujul. Loodetavasti siiski viimast korda.