Justiitsminister Maris Lauri näitas oma agressiivse nähvamisega riigikogu liikmetele täiesti avameelselt, kuidas kavatsetakse inimeste üle kohut mõista pärast koeranaelana küpseva „vihaseaduse" vastuvõtmist: süüdlasi hakatakse määrama nagu Eesti presidenti – mingites hämarates parteikasemattides. Süütuse presumptsiooni asemel hakkab kehtima süüdioleku presumptsioon, kirjutab Ivan Makarov.
„See on meie Võšinski!" – vaimustunud Adolf Hitler Roland Freisleri kohta.
Jälgides möödunud nädalal riigikogu infotundi tundsin mingil hetkel seniolematut kõhedustunnet, nagu avaneks krigisedes maa-aluse võlvruumi ehk kasemati roostes rauduks ja sealt vaatas välja möödunud aegade inimeste saatuste üle otsustanud olevuse pahaendeline kahvatu nägu. See, millise antipaatia ja õelusega vastas justiitsminister Maris Lauri riigikogu liikmete küsimustele, oli masendav. Jäi mulje, et meie ees ei ole mitte poliitik, vaid eriti erapoolik tegevprokurör, tema esinemine oli ähvardav. Selle juhtmõte oli järgmine: unustage ära ajad, kui inimene oli süütu seni, kuni tema süü ei olnud tõestatud. Nüüdsest peale on iga inimene süüdi seni, kuni ei ole tõestatud tema süütus.
Ja süütuse tõestamine saab olema äärmiselt raske ning isegi kui loos ei ole kannatajat ja kohus mõistab inimese õigeks, justiitsminister lubab ja riik tagab, et vastiku kahtlusaluse Kolgata tee alles algab. Et tema karjääri nurjumine ja perele tekitatud kannatused on õigustatud, sest võimu kehastavale peavoolumeediale ja riigile, kelleks peab ennast minister koos oma erakonnaga, ei meeldi see inimene ja tema maailmavaade. Ja selles ta ongi süüdi.
Nagu kirjutas kunagi Ivan Krõlov, „sa oled süüdi juba ses, et mina tahan süüa". Minu arvates on tegemist poliitiliselt aktsepteeritud juriidilise kannibalismiga. Ja liberaaldiktatuuri toetava pseudoliberaalse meedia roll on siin kunagiste represseerijate vaimsete käsilastega sarnane, mida ka ei väidaks Marti Kuusikule, Aivar Mäele jpt avalikku ajujahti korraldanud kirjutavate karistussalklaste politrukkidest peatoimetajad. Läksite kogu kambaga inimesele kallale, nagu kunagi ründas suuremaid ebasoovitavaid tegelasi (väiksemad lihtsalt vaikselt kadusid) korraga Pravda, Izvestija ja Trud. Ülimalt tabavalt defineeris olukorda Varro Vooglaid: „Õigusemõistmise avalik kajastamine meedias on midagi sootuks muud kui meedia poolne avalik õigusemõistmine."
Kui repressioonide ajal olid poliitilistel protsessidel peatunnistajateks tihtipeale KGB kaastöötajad ise, siis ka kolmkümmend aastat tagasi taasiseseisvunud Eesti Vabariigis võivad nüüd prokuratuuri süüdistusi tunnistajatena toetada prokuratuuri enda töötajad. Nagu pareeris justiitsminister, tegemist on endise töötajaga, aga näiteks KGBga oli selline asi, et keegi ju täpselt ei teadnudki, kes on endine ja kes tegevkaastöötaja. Ja endisi luurajaid, nagu ka prokuröre, ei ole ju olemas.
Kirjandusklassikas on küll episoode, kus räägitakse irooniaga prokuratuuri töötajate kaasamisest tunnistajatena kohtuprotsessidesse. Näiteks Maksim Gorki „Klim Samgini elu" raamatus on koht: „Sa oled rumal, Dronov – väitis vastu kainenev Tagilski ja lüües käega vastu tugitooli käepidet jätkas – Kui panna kohtusse kõrvuti keskaegne protsess vargapoisi Juššinski mõrvamise asjus juutide poolt, kelle tappis kindlasti naisvaras Tšeberjakova, ja Zotova mõrvamise asi ning kaasata esialgu tunnistajana kuberneri prokurörist väimeest, garanteerin ma, et mainitud tunnistaja muutuks süüdistatavaks…".
Siit ka mõte – kas õigeks mõistetud Marti Kuusiku vastu tunnistanud prokuratuuri referendi ja Isamaa liikme ning nüüd ka endise peaprokuröri Lavly Perlingu parteikaaslase Merli Kaunissaare poolt olid siis antud vett mitte pidanud, et mitte öelda valetunnistused, ja kas ta ei peaks selle eest ka mingitki vastutust kandma selle asemel, et jätkata õigeksmõistetud inimese süüdistamist meedias? See podisev intriigide katel jätab meie prokuratuuritegelastest äärmiselt halva mulje ja ei lisa kogu süsteemile usaldusväärsust.
Maris Lauri demagoogia stiilis, et pealekaebamine ja tunnistamine on iga inimese, ka prokuratuuri töötajate kohus, antud konkreetsel juhul küll ei päde. Võtke siis juba prokuratuuri tööle koosseisulised tunnistajad, nagu olid ühes Vladimir Võssotski laulus võõra inimese matustel kurbust etendanud palgalised leinajad: „palgatud eided ulgusid läbi hammaste" (бабы по найму рыдали сквозь зубы). Marti Kuusiku juhtumi puhul aga võis ju võtta ka käsunduslepinguga kannataja, kuna kannataja ju puudub, ja tekitada „hooajatöötajale" õiguskaitseasutuses süüdistust toetavad sinikad.
Kolmapäevase infotunni õppetund aga seisneb selles, et justiitsminister Maris Lauri näitas oma agressiivse nähvamisega riigikogu liikmetele täiesti avameelselt, kuidas kavatsetakse inimeste üle kohut mõista pärast koeranaelana küpseva „vihaseaduse" vastuvõtmist: süüdlasi hakatakse määrama nagu Eesti presidenti – mingites hämarates parteikasemattides. Praesumptio innocentiae asemel praesumptio culpability.
Maris Lauri inimesena võiks ja justiitsministrina peaks tutvuma inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 11-ga „Igal kuriteos süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda loetakse süütuks kuni tema süülisuse kindlakstegemiseni seaduslikus korras avalikul kohtulikul arutamisel, kui talle on tagatud kõik võimalused kaitseks" ja artikkel 12-ga „Kellegi isiklikku ja perekonnaellu ei või meelevaldselt vahele segada, kellegi korteripuutumatust, kirjavahetuse saladust või au ja reputatsiooni ei tohi meelevaldselt määrida. Igal inimesel on õigus seaduse kaitsele selliste vahelesegamiste ja rikkumiste eest."
Praegu aga meenutas Lauri riigikogus legendaarset Nõukogude Liidu peaprokuröri Andrei Võšinskit „paremtrotskistide protsessil", tolle süüdistuskokkuvõttega tasuks tutvuda, sest selle üks leebemaid kohti oli „Litsuge laiaks see neetud kõnts!" Ministriametnik peaks ikkagi aduma, et ta vastab mitte mingitele vihatud-nurjatud opositsioonitegelastele, vaid ikkagi nendele oma hääled andnud tuhandetele EV kodanikele, nii et miimika ja intonatsioon võiksid küll lahkemad olla. Sest prokuröri näoga isamaa on veelgi õõvastavam, kui prokuröri näoga Isamaa…
Venelastel on olemas üks geniaalne ja eesti keelde perfektselt mittetõlgitav, kuigi just Eesti kontekstis praegu eriti tähendusrikas anekdoot prokurörist: „Когда за Буратино закрылась тюремная дверь, прокурор снял шапку и сказал: наконец-то я посадил дерево!" (kui Buratino taga sulgus vanglauks, prokurör võttis mütsi maha ja ütles: lõpuks ometi istutasin puu!). Võib-olla hakatakse meil varsti selliste anekdootide vestjaid karistama kriminaalkorras buratinode vaenamise eest.
Ei saa enam rääkida ka rahvusgruppe mainivaid anekdoote nagu „Armeenlane ja juut käisid kohut. Asi lõppes sellega, et prokurör sai 15 aastat koos vara konfiskeerimisega."
Prokurörid on kahtlemata üks inimgrupp ja õnneks ka vähemus, nii et nendegi üle ei või varsti nalja heita. Endine peaprokurör toetas Eesti vana auväärset erakonda lõhestanud siseopositsiooni ja kohe erakonna liikmeks astudes pretendeerib selle juhi kohale. See meenutab huumoriklassikast tuntud episoodi, kuidas vanaeidekesi jõhkralt kohelnud vanadekodu direktor määrati sümfooniaorkestri dirigendiks. Kits kärneriks, Getulio treeneriks, Mary Kross tunnistajaks, prokurör meie ajastu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks!
Hämarad ajad on läinud, veel hämaramad tulekul. Ega inimesel polegi lõppkokkuvõttes suurt vahet, kas tema rahvust, riiki, kodu, perekonda ja teda ennast „litsub laiaks" Moskva või Brüssel, üleilmne proletaarlaste või „vähemuste" liit. Ja kohapealseid käsilasi leidub alati.