Repro: fb.ru

Ka minu naistelembusel teatud piirid, sest kui ma mõtlen praegu presidendi ja peaministri ametitest, mida esmakordselt EV ajaloos täidavad naised, siis nutt tuleb peale. No ei olnud Eesti ühiskond veel kunagi nii lõhestatud, nagu praeguse topeltmatriarhaadi tingimustes, kirjutab Ivan Makarov.

„Reisimine arendab aju – muidugi juhul, kui see on teil olemas“ – Gilbert Keith Chesterton

Täna on naistepäev – kunagine kalendri punane tähtpäev, mis on nüüdseks oma poliitilise tähenduse peaaegu minetanud ja jäänud lihtsalt naiste õnnitlemise ja nendele lillede kinkimise ettekäändeks. Sügaval nõukogude ajal kirjutasin ma oma sugulasele Nadežda Klemmile Lääne-Berliini, õnnitlesin teda 8. märtsi puhul ja palusin, et ta mulle heliplaate saadaks.

Vanaproua vastas delikaatselt, et Lääne-Saksamaal on kombeks tähistada pigem emadepäeva, kuid võttis mitmel korral ette teekonna plaadipoodidesse ja postkontorisse ning saatis mulle Tartusse mitu postipakki soovitud LP-dega – näiteks, Krafrwerki „Doppelalbumi“ ja Pink Floydi samuti kaksikplaadi „Ummagumma“. Ka Nazarethi fantastilise kauamängivaga „Hair of the Dog“, mille puhul mainis kirjas naeratusega, et kui ta küsis noortelt müüjatelt nende rokiröökurite „koerakarva“ plaati, vaatasid nad 80-aastast fraud täiesti rahuliku pilguga, aga silmad olid naerukuradikesi täis… 

Seega olen ma eluaeg ekspluateerinud naisi: oma häid vanaemasid, seda enam, et vanaisad surid palju varem ja ma neid isegi ei mäleta; oma ema, kelle juurde pagesin elama iga kord, kui elu oli mind jälle karidele paisanud ja kes eraldas raskemal ajal mu perele lõviosa oma pensionist; oma naist, kes mind juba varsti 40 aastat toidab, ravib, aitab ja kannatab. Tean, et minu poeg reageeriks ettepanekule nimetada ema ümber „vanemaks number…“ ettearvamatult, aga igal juhul mitte sõbralikult. 

Täna moodustavad naised umbes 90% nendest inimestest, kellega puutun kokku. Nad teenindavad mind poodides ja apteekides, annavad telefoni teel hädavajalikku informatsiooni, võtavad vereproove ja kirjutavad välja tablette, kindlustavad töötukassa toetust ja teenindavad Elroni rongis. Ja ikka kannatlikult, sõbralikult ja naeratusega. Olen kategooriliselt selle vastu, et kindlustada nendele meestega võrdsed õigused, sest olen veendunud, et nendel peavad olema meestest hoopis suuremad õigused, sest nad sünnitavad ja kasvatavad lapsi, olles töökamad, kohusetundlikumad, arusaajamad, tasakaalukamad ja veel ka palju ilusamad. Ainult naised suudavad äratada minus romantikut ja kõik on nendes kaunis.

Kui pooled naised kaoksid ühtäkki kassade tagant ja viskaksid nurka vanemõe kitlid ning neid asendaksid tublid mehed, oleks see ikkagi täielik sotsiaalne ja vaimne katastroof. Samas on ka minu naistelembusel teatud piirid, sest kui ma mõtlen praegu presidendi ja peaministri ametitest, mida esmakordselt EV ajaloos täidavad naised, siis nutt tuleb peale. No ei olnud eesti ühiskond veel kunagi nii lõhestatud, nagu praeguse topeltmatriarhaadi tingimustes.

Kuid süüdistaksin selles eeskätt ikkagi mehi, kes nende naiste tagant paistavad. Ja olen ühes küsimuses isegi Aleksandr Lukašenka mõttekaaslane – mõni aasta tagasi ütles Valgevene president „raskel“ teemal kõneledes, et tema ei aktsepteeri absoluutselt omasooiharaid mehi ja ei taha sellisele asjale mõeldagi, seadustamisest rääkimata, aga teineteist eelistavaid naisi ei süüdista, sest selles, et nad on sellised, oleme süüdi ainult meie ise, ehk mehed, kes ei suutnud olla nende naiste jaoks köitvad ja armastavad…

Meie pseudoliberaalne ühiskond on maailma üks silmakirjalikumaid: me hoopleme sellega, et meie riigi kõrgemad juhid on mõlemad naised, ja samas võtame lastelt ema ja isa, nummerdades nende vanemaid. Meie sõjakad „feministid“ on tõmmanud avalikult endale pähe „vulvamütsid“, kuid oleksid esimestena pistnud röökima, kui nende kolonniga ühineksid peenisemütsidega mehepojad. Need võrdsuslannad, kes kõige rohkem karjuvad, et naised on kõiges võrdsed meestega, ei lähe ise millegipärast ei tuletõrjujateks ega metsalangetajateks, saates meie poisse muudkui missioonidele sõjakolletesse.

Nüüd sai Kersti Kaljulaid, kes poseeris iga jumala päev ilma maskita heade Eesti inimeste keskel, keda võis ka nakatada Alpide viirusetüvega, kaitsepookimise erandkorras, nagu mõni aeg tagasi sai althõlma süsti kantsler Marika Priske. Tollest sigadusest püüti meil üldse mitte rääkida, vait oli ka teiste eest vabandamist harrastav Kaljulaid, aga nüüd on selge, miks: riskigruppidest oluliselt hinnalisema eluga ametnikkonna vaktsineerimisest väljaspool järjekorda tehti uus normaalsus, nagu ka paljudest teistest sigadustest meie elus, ja kogu lugu. Et reisisõltlane Kaljulaid olevat nüüd „eesliini töötaja“, palju ohustatum, kui ehast koiduni inimesi teenindav Maxima Sveta, kes iial ei saa presidendiks.

Kuid ajal, kui iga päev Eestis nakatub üle pooleteise tuhande inimese ja meie kaasmaalased muudkui surevad, tekkib paratamatult küsimus, kelle riskirühma kuuluva inimese elu oleks võinud päästa ja ei päästnud tutvuse kaudu saadud doos. Võrreldes sellega on Mailis Repsi poolt koju lohistatud kohvimasin lausa süütu asi, seda enam, et tänu sellele võib-olla pääsesid professionaalsetest kohvijoojatest süvariigi ametnikud nii mõnestki kõrgest vererõhust tingitud infarktist ja insuldist.

Ja kas sellest, et kantsler Priske ja Suure Isamaasõja veteranide kombel järjekorras teiste inimeste ette trügiv rahutu hing saab Afganistani liivades suusatada, tõuseb mingigi kasu sealsele paljukannatanud rahvale, meie sõdurpoistele ja maailma rahuprotsessile? Täna peaks Kaljulaid olema juba Madridis, ja seda ajal, kui tema alamateks nende nõusolekuta tehtud Eesti inimesed ei saa nädalavahetusel lähedalasuvas rauapoeski käia. Varsti ei ole meie haiglates enam kohtagi, kus saaks inimesi lämbumissurmast päästa, riigid panevad võidu piirid kinni, aga meil on mingi uus seelikus Toomas Nipernaadi, kes mida ägedam pandeemia, seda aktiivsemalt ta reisib. Selle vahega, et Nipernaadil ei olnud suurt muidusööjatest kaaskonda, ta rändas eestisiseselt ja lennukeid kasutamata. 

„Ebanormaalset reisitungi nimetatakse dromomaaniaks, mis 2000. aastal lisati ka „Psüühiliste häirete diagnostika ja statistika käsiraamatusse“. Dromomaaniat kirjeldatakse kui kontrollimatut vajadust reisida. Inimesed, kes dromomaania all kannatavad, on võimelised ohverdama oma töö ja perekonna ning kulutama üle oma võimete – kõike seda vaid selle nimel, et kogeda üha uusi elamusi,“ – väitis intervjuus väljaandele Lonely Planet sotsiaalpsühholoog Michael Brein. Kuna aga Kaljulaid ei kuluta reisimiseks oma raha, ei kuluta ta ka mitte üle oma võimete, vaid üle riigieelarve võimete ja nüüd nõuabki kasutute priskepalgaliste ametnike presidendikantselei lisaks iga-aastasele viiele miljonile veel lisamiljoni õukonna muudkui kasvavate kulude katteks, nagu ei oleks meie riigil kohutava epideemia kriisi harjal rahva rahaga targemat teha.

Joonistus: zen.yandex

Lõppude lõpuks võib Kaljulaidi soovist sõita siit koroonakoldest kaugemale ka aru saada, sest ka president Vladimir Putin eelistas redutada Musta mere kuurordis Sotšis ajal, kui 12. augustil 2000. aastal uppus allveelaev Kursk: Putin ei katkestanud puhkust, 4 päeva pärast tegi esimese avalduse ja naases Moskvasse alles 18. augustil ning veel 4 päeva pärast tuli lõpuks Murmanskisse. See eemalolek jääb üheks mustemaks plekiks tema karjääris, sest 23 meremeest elasid katastroofi üle ja ootasid veel mõned päevad abi, kuni lõpuks lämbusid.

Ka K. Kaljulaid eelistab praegu olla koroonast lämbumissurma hirmul Eesti rahvast ohutul kaugusel. Kusjuures igatmoodi piiratav ja oma sissetulekutest ilma jääv rahvas laseb raisata sadu tuhandeid eurosid oma raskelt teenitud raha mingile vaimuvaesele ja poolnilbele „Iseseisvuspäeva etendusele“, peab ka eriolukorras üleval valitsuse „halli kardinali“ Mailis Repsi poolt upitatud seitsmetuhandelise palga ja arusaamatute funktsioonidega Ulla Illissoni, keda eriolukorra töötus ega isegi palgalangus muidugi ei ähvarda, nagu ka teisi lugematuid ulmeliste sissetulekuga ametnikke; rahvas maksab ka presidendikantselei mõttetu eksistentsi veelgi mugavamaks muutmiseks nõutud lisamiljoni – ja seda rahvast, keda praegu muudkui hirmutatakse, piiratakse, koondatakse töölt, kärbitakse ja lüpstakse, üritatakse tänutäheks aina nõmedamalt laimata.

See, et Krister Paris väitis hiljuti oma loo pealkirjas, et Eesti on Aafrikat orjastanud koloniaalriikide hulgas, ei ole enam isegi diagnoos mitte, sest diagnoos sündis siis, kui Paris hirmutas lugejaid sellega, et Donald Trump võib oma valitsemisaja viimastel päevadel alustada tuumasõda. Ja vaid selline sõna on Kadrioru arvates vaba.

Aga nüüd kiputakse Eestis juba ka „valgete emade“ kallale. Ajal, kui USAs ja teisteski lääneriikides vohab valgete vastu suunatud rassism ja kirjutatakse ümber ajalugu, raamatuid ja kogunisti selliseid „rassistlike“ teadusi nagu matemaatika, üritab seltskond meie siinseid (meedia)aktiviste tirida need meile ajalooliselt ja ka vaimselt täiesti võõrad probleemid ja ägedad ajuhaigused siia. Venemaa riigikanal NTV räägib lausa naudinguga lugusid sellest, kuidas YouTube keelas videod, kus valged malendid käivad esimestena ja kuidas USAs leiti, et matemaatika ja eriti algebra on valgete rassistide väljamõeldis, nii et kui koolitunnis küsitakse, palju on kaks korda kaks ja oodatakse, et vastuseks öeldakse „neli“, on tegemist tumedanahaliste inimeste alavääristamisega ja vastus ei pea olema matemaatika valgete leiutajate järglastele meelepärane.

NTV uudistesaates näidati mitut intervjuud jõuka välimusega tumedanahaliste ameeriklastega, kes ilmselgelt oskavad lugeda oma raha, ja kõik nad rõõmsalt vastasid, et tegemist on õige küsimusepüstitusega ja „matemaatilisele rassismile“ ei tohiks olla kooliprogrammis kohta. Mille peale märkis vene saatejuht, et kujutage nüüd ette, kuidas uue matemaatikamudeli alusel hariduse saanud insenerid ehitavad maju, mis hakkavad varisema sellele vaatamata, et nendes elavate inimeste „mustad elud loevad“…

Jüri Pogorelovi joonistus

Meilgi üritatakse imeda valgest näpust sarnaseid rumalusi – kui Kumu direktor Kadi Polli väidab, et Eduard Wiiralt ise olnuks “neegri” kaotamisega nõus, siis räägib see inimene ilmselgelt vaimudega ja tema juhitud kummituste maja Kumu on pigem siis juba Kummu & Kõmu – varsti te ei lase uksest sisse Jaak Valget ja üleüldse võiksite lasnamäelaste turvalisuse huvides kolida kuhugi Paldiski maanteele, kus „abi kõige lähem“. Ja mõni ajakirjandusmaja võiks kolida samasse kanti, jagage kolimisteenuse tasu omavahel ära.

Portaal Elu24 avaldas 16. veebruaril loo „Tumedanahalised eestlased jagavad kogemusi: kaks vanameest istusid trammis vastaspingil ja ütlesid…“, kus „blogija Kristina Suuroja arutas tumedanahaliste eestlaste Mia Moore ja Antonio Sebastian Kassiga, kuidas on üles kasvada Eesti peres valgenahalise emaga. Jutuks tulid ka negatiivsed kogemused, mida on aastate jooksul küllaga kogunenud.“ Ausalt öeldes pole selliseid nimesid varem kuulnud, aga kindel see, et tegemist on blogijatega, keda ei blokeerita. Ma pole ülalmainitud portaali püsilugeja – mulle mainiti, et selline lugu ilmus, ja ma siis tutvusin ning märkasin loo all pikka nimekirja varem ilmunud lugudest, kus kaevandati samamoodi mingit rassilist konflikti usinalt, nagu orjad rauamaaki.

Ausalt öeldes ei saanud ma probleemiasetusest üldse aru. Mis mõttes – kuidas on üles kasvada valgenahalise emaga? On ta ju kõigepealt ema, ja alles siis keegi veel, sealhulgas ka mingi rassi esindaja? Ja mis peaks siis valgel emal viga olema? Vaatan pilti – rõõmsameelsed noored inimesed, mõni isegi selline priske. Ema on kandnud, sünnitanud, imetanud oma valge rinnaga, üles kasvatanud. Lapsed kõik puha musikaalsed ja esinevad festivalidel, kus nad on esindatud võrreldes nende osakaaluga rahvastikus tunduvalt suuremas proportsioonis. No peaksid ju kasvõi sellegi üle õnnelikud olema? Peavoolumeedia aga jätkab täiega Eesti perekonna demoniseerimist: küll on isa joodik, küll vend vägivaldne, nüüd veel ka ema on valge. Milline üllatus Eesti jaoks: siin elavad valged emad! Mis siis nüüd teha selle teie hingepiinaga?

Aastate jooksul kogunenud negatiivsed kogemused? Ega selles jutus ei saa läbi trammita. Väidetava rassismi teema urgitsemine meedias toimub meil igal teisel korral mingi trammistseeni kaasamisega, millest võin järeldada, et „blogijad“ on enamasti sellised sõnavõtjad, kes ei välju Eestis Tallinna piiridest. Et neile jälle vaadati trammis viltu või üldse ei vaadatud. Pange tähele – iga võimalik variant on riivav. Seegi kord on jutt trammihõnguline ja vastuoluline.

„Mäletan, et istusin trammis, telefon heliseb, võtsin vastu ja räägin. Kaks vanameest istusid vastas ja ütlesid: «Ja see räägib eesti keelt,” pajatab Suuroja, keda on väidetavalt ühistranspordis korduvalt ahistatud ja näpitud. Sarnastest kogemustest rääkis ka Mia Moore, kellel on samuti valge ema ja mustanahaline isa Ameerikast… Nii tema kui Antonio Sebastian Kass nõustusid, et bussis tuleb sageli ette, et nende kõrvale ei taheta istuda.“

Tulge juba selgusele: kas istuvad lausa ninad vastastikku või ei taha istuda? Ja kui ei taha kõrvalegi istuda, kuidas siis äkki tahavad näpistada? Vene keeles öeldakse selle kohta „путаются в показаниях“. Aga tumedanahalise kaaskodaniku poolt Elu24-s paha sõnaga mainitud kaks vanameest olid ehk hoopis meeldivalt üllatunud – tumedanahaline tüdruk räägib eesti keelt! Et kümned tuhanded valgenahalised elavad siin aastakümneid ja ei ütle kohalikus keeles teregi. Ja siin nii meeldiv üllatus… Võib-olla on see järjekordne valesti, et mitte öelda et pahatahtlikult tõlgendatud juhtum?

Aga sellest, et bussis ei taheta kõrvale istuda, ei tasuks nüüd küll numbrit teha. Kas te olete midagi kuulnud koroonaajast ja 2x2reeglist? Kui on vähegi võimalik, tuleks vältida bussis teiste kõrvale istumist, olgu need „teised“ heleda, tumeda nahaga või hoopis ilma nahata. Ja kas kullakestel endil olid üldse maskid ees (Elu24 looga kaasnevatel piltidel ei ole). 19. veebruaril kella 11 paiku ootasin ma näiteks Viru hotelli vastas asuvas peatuses trammi, et sõita Balti jaama. Minu kõrvale tuli seisma mustanahaline härra – ma ei saanud eksida, sest ta oli ilma maskita. Nii seisis ta seal, vahetevahel köhatades, loodetavasti üksnes rõske ja külma kliima tõttu, ja siis tõttas otse trammi sisse. Kas ma oleksin pidanud trammis tema kõrvale istuma? Õudusega mõtlesin, et mis oleks juhtunud, kui ma teeksin talle seal märkuse: äkki oleks mind süüdistatud selles, et mulle hakkab vastu tema nahavärv ja ma nõuan rassistina mind häirivat nägu katta? Ja kollase meedia klikilugu olekski hopsti valmis. 

Elu24 loos on üks tore koht: „Suuroja (endine Pärtelpoeg) rääkis beebiblogis, et kasvas üles ema ja valgenahalise kasuisaga. Oma bioloogilise isa kohta teab ta siiani õige vähe. “Ma olen oma ema nii palju surunud, et ta räägiks mulle mu isast, ja ma mingit infot sain, aga ma ikka ei tea, kust ta pärit on, mis on tema juured,” rääkis ta. 

Nii et valgenahaline kasuisa, valge ema – ja teadmata päritoluga pärisisa, kes on ammu kuhugi haihtunud. Kas ei võiks siis olla rohkem tänulik sind üleskasvatanud vanematele ja tänutäheks mitte urgitseda seda näpust imetud rassiteemat, näidates eestlasi sallimatutena? Sõltumata sellest, kes missuguse nahavärviga sünnib Eesti peres, on tegemist meie inimesega, kes oskab eesti keelt ja hoiab oma kodu. Paljudel meist on mingid iseärasused, mõned neist köidavad tõesti teiste inimeste tähelepanu. Nende „teiste inimeste“ hulgas on nii hästi kasvatatud kui ka vähem viisakaid inimesi, on uudishimulikke ja ükskõikseid, koleerikuid ja flegmaatikuid. Mitte iga teid ärritav reageering või tähelepanuavaldus ei ole rassism, mitte kusagil siin planeedil ei ela me klaaskupli all. „On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid…“. Mõnda inimest võluvad just „очи чёрные, очи жгучие“ ja ta jääbki võlutult vaatama. Ei tasu otsida tonti sealt, kus seda ei ole. 

Eesti peavoolumeedia on meil aga tõesti mõnevõrra rassistlik, kuna otsitakse kogu aeg rassilist konflikti selle tiražeerimise ja klikkide korjamise eesmärgil, milleks tülitatakse teise nahavärviga inimesi: et kuidas siis on, koheldakse ju teisiti, tehakse ju liiga? Meenuta, meenuta, räägi lähemalt!“ Helistatakse telefonile, tiritakse varrukast, ja vahel tulebki inimesel meelde, et ükskord ei istutud trammis tema kõrvale, ju siis olid need rassistid. Aga kuna ei istunud ju mitte keegi, aga trammis on ju kümneid inimesi, siis järelikult kõik nad olid rassistid? Tegelikult aga kardeti koroonaviirust, põeti radikuliiti või sõita oli kõigest paar peatust. Ja samas trammis oli kindlasti mõni heledanahaline, kelle kõrvale samuti ei istutud, aga ta ei arvanud kohe, et sellepärast, et ta on vana, punapea, tedretähniline, paks või ühe jalaga.

Erinevus rikastab, kuid mida väiksearvulisem rahvas, seda ühepoolsem on „rikastamine“: ausalt öeldes ei saa ma aru, mismoodi on Eesti rikastanud vastutasuks näiteks Aafrika riike, Afganistani või Süüriat. Kui mulle näidatakse sealseid „rikastumise“ märke, siis ehk nõustuksingi. Aga kuidasmoodi rikastuvad kohaliku kultuuriga Euroopa riikides aina tekkivad umbkeelsed ja hoopis teiste usundite ja seadustega anklaavid, kui seal tunnistatakse vaid üht rikastumise viisi – läbi kohalikelt välja mõistetud suurte toetuste?

Kui te panete kokku rikastuma ämbritäie Värska allikavett ja tsisternitäie reostatud püha Gangese vett, ei rikasta see Gangest karvavõrdki ja ei leia te sealt rikastatud Värska molekulegi. Sest kui pannakse ühte ruumi suur ja väikene, siis „rikastumine“ piirdub ikka väiksema allaneelamisega. Näiteks isegi venelased kardavad enda hiinapoolset rikastamist nagu tuld, sest siis oleks kriips peal nii vene keelel, meelel, metsal kui ka territooriumil.

Rootsis läks mõni päev tagasi üks afgaan taas kohalikke rikastama, 8 inimest said temalt tänaval nuga. Kusjuures sama probleemi ees seisab ka Venemaa, kus 1. märtsil peeti Vladimiri oblastis (kus istub praegu vanglas kohutav roimar Aleksei Navalnõi) kinni kaks relvastatud meest, ühte neist kahtlustatakse terve perekonna tapmises ja teine on tema kaasosaline. 28. veebruaril tappis Kudma alevis Nižni Novgorodi lähistel 26-aastane abitööline Usbekistanist neli pereliiget – ta ründas garaažis 64-aastast Gorki raudtee sidedirektsiooni ülemat ja kuulsa kosmoselaevade konstruktori nimekaimu Anatoli Koroljovi, siis sisenes majja ja tappis noaga tema 63-aastase naise, siis vägistas ja tappis nende tütre Jelena Malahhova ja kägistas surnuks tema 6-aastase poja, seejärel röövis raha, väärisesemed ja põgenes. Selle julma roima eest peeti kinni töömigrant Usbekistanist Šarofiddin Amirov, kelle tööloa kehtivus lõppeb NN.ru andmetel juulis. Abitööline ei olnud väidetavasti töötasuga rahul. Mõrvajuurdlus on Venemaa Juurdluskomitee Aleksandr Bastrõkini isikliku kontrolli all.

Nagu teada, moodustavad valdava osa Euroopasse kolivaid mugavuspõgenikke mehed. Seega rikutakse jämedalt omaenda kuulutatavat soolise võrdse esindatuse printsiipi ja jäetakse tagatipuks nende meeste poolt hüljatud pered – naised, lapsed, vanurid – ilma igasuguse toetuseta. Ja seatakse löögi alla ka kristliku kultuuri naised, kes on võrreldes eurooplastest meestega veelgi kaitsetumad.

Täna on naiste rahvusvahelise solidaarsuse päevana võitluses võrdsete õiguste eest sündinud naistepäev, mida tähistatakse alates 1975. aastast ka ÜRO poolt. Eesti naistel on kahtlemata õigus sellele, et neil ei võetaks õigus ema auväärsele nimele. Et neid ei tuldaks tänaval ahistama ja ründama võõraste siivutute kommete kohaselt. Et riigitelevisioon ei nilbitseks nende laste kallal lõputute „kirjanduslike“ juttudega peerust, pepust ja kakast, nagu äsja oli 5. märtsi Ringvaates.

Et auväärseid naisi räpaselt solvavaid seelikutes mehi ei autasustataks riigijuhtide poolt. Eesti naistel on õigus sellele, et meie kollane meedia ei sobraks nende ei tumeda- ega valgenahaliste laste isiklikus elus ja ei vastandaks neid omavahel.