Sirbis kirjutav Martin Aidnik arvab, et kõik eurooplased peavad pingsalt jälgima, ega Aafrikas keegi paadiga merele ei lähe. Ja kui satelliidi kaudu nähakse, et mõni seltskond läks teele, siis tuleb viivitamatult minna neile leiva ja soolaga vastu ning toimetada Euroopasse. Miks Sirp, mille nime tuleks täna taas pikendada Vasaraga, ei soodusta Eesti kultuuri arengut, vaid juurutab globalistlikku antikultuuri, küsib Ivan Makarov.
Eestis on juba pikemat aega pealetükkivalt kujundatud olukorda, kui siinsed elanikud peaksid tundma võõraste ees mingeid süümepiinu ja aukartust. Nii tehti pärast nõukogude okupatsiooni, kui seda alaväärsuskompleksi süvendati mitte ainult propaganda ja kultuuri- ning sotsiaalpoliitika, vaid ka repressiivsete struktuuride toel. Praeguses olukorras jääb Eestis puudu vaid see viimane element, kuigi politsei ja eriüksuslased on juba oma rusikaid ja erivarustust käiku lasknud.
On arvestatud inimeste mõjutamisega lausa alateadvuseni välja: vaadates eile ülekannet laskesuusatamise MK-etapilt Oberhofis, märkasin stardipaigas kekslevat lumememme. Ja esimene mõte oli: ega see vaatepilt ei riiva Saksamaal elavaid moslemeid? Nad ei tegele küll spordiga, veel vähem suusatamisega, kuid mingi valge šaitani näitamine uskmatute televisioonis on ilmselge tunnete solvamine, mis on ju nende ajaloolisel kodumaal mõeldamatu.
Eesti puhul on rahvuse mahasurumine võrreldes näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa või Saksamaaga komplitseeritum, eriti see süütunde tekitamine: Eestil polnud kolooniaid ja eestlased on Teise maailmasõja ohvrid, mitte agressorid. Seepärast ongi viimasel ajal Siim Kallase fondi toel toodud siia Venemaalt inimesi, kes puhuvad üles Eestile võõrast antisemitismi teemat, lavastavad vastavaid näidendeid ja pajatavad Eesti „judenfrei" ajalooliselt pahatahtlikult moonutatud loost nii siin- kui ka sealpool piiri. Sest see on ju väga mugav positsioon, kui kogu maailm on ühe rahva ees süüdi ja sellele rahvale võlgu.
Mõni päev tagasi tähistati Venemaal riigiduuma saadiku, Venemaa juudi kongressi presiidiumi liikme ja Holokausti keskuse presidendi Alla Gerberi juubelit (90), kes ütles teleuudistes väga rangelt ja agressiivselt, et venemaalased ei tohi mitte kunagi unustada holokausti. Seal muidugi tekkib kohe küsimus, et milles siis venelased on antud juhul süüdi, nemad ju olevat päästnud juute, tšehhe, eestlasi ja kogu ülejäänud maailma, ise teatavasti kaotanud mitukümmend miljonit elu. Miks siis nemad peavad sellest pidevalt kuulama, rääkima ja ennast pahasti tundma? Siis rääkigu nendele iga päev ka armeenlaste genotsiidist, palestiinlaste genotsiidist, tutside genotsiidist. Ka kasahhide näljagenotsiidist, mida juhtis inimene, kelle rahvust Gerber küll ei täpsustaks.
Ajal, kui Saksamaa kohustus maksma Leningradi blokaadi üleelanud juutidele suurt toetust, mille peale isegi Venemaa välisministeeriumi kurikuulus juht Sergei Lavrov avaldas nördimust, kuna teistest rahvustest samamoodi kannatanud „blokadnikud" ei saanud ju midagi, tuleb mingi sakslane Hartleb Eesti pealinnas eesti elanike meeleavaldusele koos imikuga mehitatud lapsevankriga, sõimab inimesi fašistideks ja rammib korraldajaid. Sakslased on Saksamaal väga alandlikud ja lasevad oma riiki ja kultuuri võõrastel üle võtta, sest neid piinab südametunnistus sõjas korda saadetud kuritegude pärast. Kuid väljaspool Saksamaad käitub seesamune Hartleb nii, nagu tal jääks õigust ülegi. Saksa feodaalid on orjastanud eestlasi, saksa väed on Eestit okupeerinud ja tapnud siin palju inimesi. Kus on Saksamaa valuraha eestlastele? Miks ülbitseb siin sakslane Hartleb ja ei maksa eestlastele kompensatsiooni? Tema kaasmaalastest fašistid on raskelt haavanud minu isa, kes oli siin sündinud ja kaitses oma kodu. Ükski ennasttäis frits ei tule ütlema, kuidas ma pean oma isamaal elama. Mul on kahju sakslastest, mitte hartlebistidest.
Eestlastega on muidugi teine lugu, sest ega venelase asi ole, kas nad tahavad säilitada oma riiki ja rahvust või ei taha. Hartlebiste on meil endalgi küll, eriti Tallinna Ülikoolis. Martin Aidnik kirjutas 7. jaanuaril rahvusriike mahategeva loo Sirbis, mis kuulub kultuuriministeeriumi volialasse ja esindab pigem süvariiki ja globalismi, kui Eesti kultuuri. Aidnik arvab oma loos, et põgenikeks maskeerunud mugavusmigrantidele ei tohiks laieneda sõltumatute riikide seadused, et nende jaoks ei tohi olla piire ega mingeid kitsendusi, et kõik eurooplased peavad pingsalt jälgima seda, et ega kauges Aafrikas keegi paadiga merele ei lähe. Ja kui satelliidi kaudu nähakse, et mõni seltskond läks teele, siis tuleb viivitamatult minna neile leiva ja soolaga vastu ning toimetada Euroopasse, isegi kui tegemist on mureeni püüdma läinud kalurite, kaugesse külasse sugulastele külla sõudvate hõimukaaslaste või vetel seksijatega, kes ei kavatsenudki kuhugi minna.
„Euroopa põgenike kohtlemine näitab üha enam, et vana maailm on kaotamas oma moraalset kompassi. Toores jõud, tagasitõrjumine ja okastraataiad, on regulaarne vahend Euroopa riikide valitsuse arsenalis," kirjutab Aidnik. Kas kosmopoliitsallivlased üldse aduvad, milleks on maailmas olemas passid, isikukoodid, viisad, kontrollpunktid, sanitaareeskirjad, toll ja pandeemiatega seotud piirangud? Mis mõtet sel kõigel oleks, kui igal „kolmanda maailma" elanikul oleks vääramatu õigus ületada kõik piirid seal, kus ta tahab ja millal tahab? Kui selline kõlakas läheks lahti, oleksid varsti kõik Euroopa linnad kolmekordse elanikkonnaga, mõne aja pärast jaguneks Euroliit relvastatud etnilisteks jõukudeks, riigid laguneks anklaavideks, nagu on lagunemas Rootsi (ja mitte ainult Rootsi). Venelased pageksid Eestist Venemaale, aga kuhu on eestlastel minna? Aidniku korterisse? Hartlebi kodumaale? Seal on juba türklasi ja aafriklasi nii palju, et eestlane mahuks vast et mõne araablase kolikambrisse. USA võtaks pigem vastu enam-vähem adekvaatseid kristlastest guatemaalasi, kui omaenda kontinenti äralagastanud islamiseerunud euroidioote. Venemaa võtaks eestlasi vastu ainult koos Eestiga.
Mõni päev tagasi nägin Jeremy Wade'i tuntud „Tumedate vete" saadet, kus ta otsis Keenias ülisuurt niiluse ahvenat (Eesti poeketid pakuvad meil selle kala alamõõduliste isendite fileed). Selgus, et Keenias ei jätku looduskaitsjaid, üüratut kaitsealust järve valvab vaid üks inspektorite kaater, kolm-neli inimest, järv on täis hambuni relvastatud salaküttide aluseid, kilomeetripikkuseid võrke ja nendes lagunevaid krokodillide korjuseid. Miks peaks Euroopa meelitama sealt välja kolima noori tugevaid mehi? Kes säilitab inimkonna jaoks imelist väljasurevat kalaliiki? Kes toidab sinna jäävaid vanureid ja kaitseb naisi ja lapsi tuntud aafriklaste vägistamiskultuuri kandjate eest? Miks meie „rahvusleht" ei taha, et Aafrikas ehitataks üles normaalsed riigid, kus hakatakse tegema tööd ja kultuuri – justnimelt ainukordset kultuuri, mitte mingit pidgin-multikultit, maasika-heeringa smuutit?
Aidnik kordab Sirbis ühte ja sama, nagu rikki läinud vinüül: „Nagu näha, on rahvusriikide autoritaarsus dialektilises konstellatsioonis Brüsseli reaalpoliitikaga. Hiljutised sündmused Poola ja Valgevene piiril ning paljude põgenike hukkumine La Manche'i väinas vaid kinnitab Euroopa süngestumist."
Selliste teaduspäraste terminite kasutamine peaks esile kutsuma jah süngestamise lugejate ajudes. Konstellatsioon (süsteemsed lahendused) on meetod, mille abil tehakse nähtavaks alateadlikud seosed. Kui kedagi köidab terminoloogilise udu ajamine lihtsate asjade puhul, siis soovitan Ahto Lobjakase artikleid, kus Lobjakas teeb seda vähemalt meisterlikult ja elegantselt, aga mitte pahvakaga, nagu Sirbi autor oma üsna algelise demagoogia lõpus. Korralik inimene, teadlasest rääkimata, ei seoks omavahel La Manche'i väina sündmusi, kus asi toimub ikkagi kahe EL-i külalislahkeima vaalriigi vahelisel alal, ärapööranud mõrtsuka Lukašenka korraldatud invasiooniga, kui diktaator importis lennukitega oma riiki Iraagist aifoonidega turiste ja ajas neid üle naaberriikide piiri, tulistades õhku ja tõenäoliselt mitte ainult õhku. Kas EV kultuuriministeerium toetab ja õigustab Valgevene diktaatori poliitikat? Kas väiksemad riigid ei tohigi kaitsta oma rahvast ja piiri? Kui nad sellest loobuksid ja lubaksid siseneda illegaalidel, tuleks Valgevenest ja Venemaalt selline tulv, et peatselt oleks Kremli jaoks Balti riikide „probleem" lõplikult lahendatud. Kas kultuuriministeerium maksaks kinni nende elektri- ja gaasiarved?
Miks meie kultuuriministeeriumi häälekandja reanimeerib nõukogude okupatsiooni praktikat, kui vennasvabariik ei tohtinud reguleerida migrantide sissevoolu ja kus „toores jõud ja okastraadid" olid vahendid just põlisrahvaste, mitet migrantide ohjeldamiseks ja assimileerimiseks? Miks Sirp, mille nime tuleks täna taas pikendada Vasaraga, ei soodusta Eesti kultuuri arengut, vaid juurutab globalistlikku antikultuuri? Kas Eesti riikliku kultuurinädalalehe eesmärk on siis õigustada põgenike abistamise sildi all inimkaubandust ja globaliseerimist, võidelda rahvusriikide ja Euroopa tsivilisatsiooni vastu? Muidugi on avalik saladus, et see on naeruväärse lugejaskonnaga kolkaleht, mida tasuta jagatakse ahjuküttega majakestes elavate külamutikeste rõõmuks Elroni rongides patakatena, nagu Stolitsat üle Eesti, aga miks peab kulutama Eesti maksamaksjate raha asja peale, mis õõnestab maksumaksjate toimetulekut, kodu, turvalisust ja jalgealust?
Muide, ka üks tänaste traagiliste sündmuste põhjusi Kasahstanis on ka kunagine erinevate kultuuride ja rahvaste sunniviisiline mikserdamine. „Vennasrahvaste" Nõukogude Liidu alanud reanimeerimine Putini poolt kohutab: peaaegu igas Kasahstani auulis on püstitatud mälestusmärgid 1932-33. aastate kunstlikult tekitatud nälja ohvritele, siis hukkus viimaste andmete kohaselt poolteist miljonit inimest, nendest 1,3 miljonit kasahhi. Siis juhtis Kasahstani elanikelt leiva ja loomade konfiskeerimist „seltsimees Filipp", selle kolossaalse autonoomvabariigi kompartei esimene sekretär Isaija Isaakovitš Gološšjokin, kes oli 1918. aastal Uurali oblasti sõjakomissar ja organiseeris Venemaa keisri ja tema pere tapmist.
Nagu kirjutab Ehho Moskvõ portaalis politoloog, ajalooteaduse professor Andrei Zubov , kasahhid ei andesta ka miljonite tšetšeenidest, sakslastest, venelastest ja teistest rahvustest eriasunike sunniviisilist sissetoomist Kasahstani, mis muutis vabariigi rahvusliku koosseisu. Ja just seda tehakse praegu peaaegu kõigi Euroopa riikidega. Eestis toetavad seda protsessi vasakliberaalne meedia, neomarksistlik professuur, libasotsioloogia, sajad kahtlase rahastusega ühendused, agressiivsed aktivistide rakukesed ja süvariigi katus ehk praegune üdini korrumpeerunud kahe partei valitsus.
Ma pole kunagi usaldanud meie müüdavat „sotsioloogiat", mille kõik „korüfeed" teenivad lisaks rahastajatele ja tellijatele veel ka mingeid poliitilisi isandaid, eranditult vasakliberaalseid. Kuidas saakski usaldada tüüpe, kes on seadnud oma sinusoidid nii, et reformierakonna reiting kasvab sünkroonis pandeemia tõusulaine ja elektrihinna totaalse kasvuga. Esiteks ei ole see kena Kaja Kallase partei suhtes, sest siis tuleb ju nii välja, et oravad, omikron ja elektrihinna teivashüpe on ühe Zmei Gorõnõtši kolm pead. Teiseks ei ole see ilus „küsitletud rahva" suhtes, keda näidatakse ju täieliku idioodina.
Aga selleni võime me ükskord lõpuks ka jõuda.