Karisele julgeksin soovitada hoiduda nii palju kui üldse võimalik mõttetute inimeste mõttetust võõrustamisest: on ilmselge, et presidendiks poliitikute poolt määratud inimene ei mõjuta karvavõrdki klikkidest, kuulujuttudest ja vaenuõhutamisest, ka riigi- ja välisrahast elatuvate peast roosakaskollaste meediastruktuuride juhte, kirjutab Ivan Makarov.
Eestis olid taaskord imelised valged jõulud, aga meie mõtted on niivõrd mürgitatud Eestit lagastava ja lammutava valitsuse ja selle tühistamismeedia poolt, et mõtled paratamatult ka sellest, kuidas sind kogu mööduva aasta kestel alandati ja ähvardati.
Seepärast võib täiesti aru saada vanast isamaalasest Tõnis Paltsist, kes võttis läbi Alar Karisega kohtunud peatoimetajad: „President oleks sattunud nagu mingisse kodutute varjupaika… Sotsialistik-proletaarne lambakari! Vaadake kuidas te välja näete! Te solvate kogu Eesti rahvast!"
Olen täiesti nõus lambakarja ja sotsialistlikkuse ning proletaarsuse osas, aga ühes tuntud ärimees ja poliitik ei ole päris õiglane: tegelikult nägid Eesti meedia peatoimetajad välja täpselt nii, kui peab. Parem selline sisu ja vormi suhe, kui see, mida me nägime Deniss Metsavase puhul. Toimetajad ju olid 100 % ehedad, vorm vastas sisule, eriti EPL+ pealiku puhul: just selline ongi tema meediamaja esteetiline, moraalne ja füüsiline pale. Ja see, et ta nägi ühispildil välja nagu kunagi linnapea Savisaare poolt Tallinna pensionäridest valijatele kingitud pooltühi kott poolmädanenud kartuleid, oli Delfi+ esindusnäo poolt aus, sest korralik väljanägemine oleks tarbija petmine, kui surrogaat pakitakse ilusa kesta sisse ja müüakse heausklikule ostjale. Samas oleks peatoimetajate välimus võinud olla veelgi täpsem, kui nendel oleksid hoopis nahast riided ja needitatud kaelarihmad ning nad oleksid õrnalt piitsutanud head võõrustajat erivärviliste voolikutega.
Ja see pilt pole üldsegi ulmeline: Vladimir Lenin, arendades sisu ja vormi võitluse marksistlikku analüüsi, sõnastas ühe tähtsa postulaadi: „Igasugune kriis, isegi iga arengumurrang, viib vältimatult vana vormi mittevastavuseni uuele sisule." Seega on Eesti peavoolumeedia uus revolutsiooniline sisu konfliktis selle juhtide Tõnis Paltsi poolt rõhutatud koleda pundunud vormiga. Ehk järgmisele vastuvõtule võiksid nad kõik tulla lõigates endalt eelnevalt midagi küljest või õmmeldes külge, käes assegaid ja ninasõõrmeid läbistamas kasuaariluu, peas vastavalt vulva- või peenisemütsid. Millele „vastavalt", ei oskagi enam kindlalt öelda. Kusjuures Äripäeva toimetajal ongi oma sisule uus vorm juba valitud – ta on Kadrioru valitseja vastuvõtul juba käinud, seelik seljas.
Alar Karis ei tohiks unustada ka seda, et tema poolt võõrustatud lohakalt riietatud isikud on juba aastaid lahkelt võimaldanud oma väljaannetes pidada vihakõnet „keskealiste valgete Eesti meeste vastu", kes olevat süüdi kogu maailma naiste, sootute ja neegrite hädades, ja sellele kirjeldusele vastab paraku ka Kadrioru ajutine peremees, kes on ju ka heleda nahaga, mees, eestlane ja mitte enam noor. Kusjuures tema jaoks ei ole ju saladuseks ka see, et halva väljanägemisega meediakülalised näeksid tema ametikohal meeleldi nende poolt kõvasti promotud Maxima Svetat, kes vihkab valgeid Eesti mehi, „teeb 3 last neegritega ja siis tõmbab Eestist na..ui". Mitte küll täpsustades, kas võtab lapsed kaasa või jätab vastikute eestlaste kasvatada.
Lugupeetud Alar Karisele aga julgeksin soovitada hoiduda nii palju kui üldse võimalik mõttetute inimeste mõttetust võõrustamisest: on ilmselge, et presidendiks poliitikute poolt määratud inimene ei mõjuta karvavõrdki klikkidest, kuulujuttudest ja vaenuõhutamisest, ka riigi- ja välisrahast elatuvate peast roosakaskollaste meediastruktuuride juhte. Ei ole enam need ajad, kui KK (antud juhul kompartei keskkomitee) peasekretär või ideoloogiasekretär kutsus välja parteilehtede (teisi tollal ei olnudki) toimetajad kokku ja selgitas neile, et pealiinist kõrvale kaldudes suunatakse nad tootvale tööle. Ei praeguse EV peaminister ega president ei muuda nende tüüpide kasuahnes ja tihtipeale ka räpakas käitumismustris mitte kui midagi ei nendega kohtudes ega koos viina juues. See on kadriorgulik pakazuhha, lõpetage kohe ära, ärge kulutage sellele seltskonnale niigi lollitatud maksumaksjate raha. Ühel südametunnistuse jääknähtustega peatoimetajal läks selle ilalaskmise käigus süda nii pahaks, et mees heitis näost maski ja astus sammukese kõrvale, et mitte ära lämbuda. Kõik aga kohe arvasid, et tegemist on mingi maski- ja vaktsiinivastase ehk rahvavaenlasega.
Ja üleüldse on ajakirjanikega suhtlemine üsna ohtlik asi: Irja Lutsar tegi selle vea ja peaminister Kaja Kallas saatis naise koos kogu teadusnõukojaga üheainsa telefonikõnega kukele. Kestmiseks tuleb ju ajada suleseppadele sisutühja iba, nagu teeb seda juba aastaid ei vaktsiinide hävimise ega koroona võidukäigu eest mittevastutav Tanel Kiik, keda ei sallita isegi koalitsioonis mitte. Kui rääkida eimillestki ja kinnitada öeldut sisu ammendava vormi (soengu) ja keskerakonna parteipiletiga, siis võib terviseministri kohale jääda ka pärast seda, kui kogu hoolealune rahvas sureb välja.
Kindlasti nimetaksin Alar Karist siiralt presidendiks juhul, kui ta kutsuks välja Tallinna linna ladviku, KaPo tegelasi, siseministri, justiitsministri ja paar eriüksuslastega furgooni arutamaks, mis tegelikult toimub Eesti õigusriigi pealinnas, kuidas roomasid seal juhtimise ja mitmetuhandeliste palkade ja hüvitiste manu täiesti odioossed figuurid, alla paarisaja häält kogunud vanadest parteisemudest tegelinskid; kuidas on võimalik, et toetusraha jagatakse kultuurirakukesteks end maskeerinud parteikaaslastele ja Eesti riikluse vastu aastaid õõnestustööd tegevatele internatsidele kaitsepolitsei aastaromaanidest, miks linnavolikogu saalis nähvab rahvavolinikele valijate hulgas ebapopulaarne vana ment ja ruum on täis raukasid, kes ei jaksa seal kanda maski ja kasutavad seda küljest kukkuvate alalõugade toestamiseks ning köhivad nii koroonanõudmistele kui ka kaasviibijatele. Need vanainimesed ei adu täiel määral, mis ümberringi toimub, räägivad omavahel oma vanainimeste juttu või vaatavad telefonis pildikesi, aga toda õiget hääletamisnuppu oskavad üles otsida ja isegi jaksavad vajutada küll, seda enam et kõik on juba niikuinii ette ära otsustatud. Miks riigikogu poolt määratud riigipea vaatab läbi sõrmede sellele jultunud korruptsionääride kankaanile, mida näeb kogu ülejäänud rahvas? Kas väike mandaat ei luba? Siis nõudku valijate käest suuremat!
Kui aga rääkida parimatest jõulukinkidest vanale heale eesti rahvale, siis oli selleks ka näiteks aruanne telesaadete vaadatavusest, millest selgus, et õukondliku uuriva ajakirjanduse lipulaev „Pealtnägija" kaotas oma positsiooni konkurentidele pärast viimast saadet, mida vaatas tervelt 13 000 inimest vähem, kuigi mõned sotsiopaatidest sotsioloogid üritasid enne seda väita, et Kersti Kaljulaid olevat rahva seas populaarne. Selgunud tõde on küll hoiatav signaal erakondadele, kuhu Kaljulaid võiks üritada sisse astuda. Andrus Kiviräha kujundit kasutades ärge meie parteid ise ka astugu KK sisse, muidu ei pea nad ise kevadenigi vastu.
Muide, eesti populaarsest kirjanikust Andrus Kivirähast: ta on ka aasta lõpusirgel võtnud Paunvere juba kurnatud kangelastelt, mis võtta andis, aga siis valmistas lugejatele meeldiva üllatuse: astus hetkeks Oskar Lutsu nimeliselt konveierilt maha ja pöördus nõukogude multifilmi klassika poole, kirjeldades 24. detsembri EPL-is tema enda jaoks täiesti uut olukorda, kus ei olnud ei Tootsi, köstrit, Teelet, Liblet ega Kiirt:
„Ahaa!" hüüab Karis. „See pole piparkoogipoiss! See on riigikogu esimees! Ja see piparkoogitüdruk on tegelikult hoopis peaminister!"
„Ah nii? Kui huvitav!" imestab Kaja ja hammustab riigikogu esimehel pea otsast.
Jüri läheb näost viha pärast tulipunaseks.
„Olgu peale!" kähiseb ta, haarab laualt piparkoogist tüdruku ehk peaministri ja topib tervelt suhu."
Ilmselt on Kivirähk vaadanud multifilmi „Nu pogodi!" toda seeriat, kus hunt hammustab šokolaadist jänesel pea otsast, jänes aga hammustab pea otsast šokolaadist hundil ja susi läheb seepeale õudsalt närvi… Multifilmil on nii palju seeriaid, et seal jätkuks pikemaks ajaks inspiratsiooni ja episoode lausa mitme eesti punakirjaniku jaoks. Siis aga võtku järgmisena ette multifilmi „Siil udus" või siis „Istutas taat naerise".
Kusjuures vana-aasta õhtul polegi eestlastel televiisorist midagi emakeelset vaadata. Mitte ühtegi viisakat saadet, ainult mingi second hand ja aastaga niigi surmani äratüüdanud ühed ja samad näod, kes rändavad kanalist kanalisse, nii et ei saagi aru, mida sa hetkel vaatad. ETV-s aga terve õhtutäis Kivirähki, kes kardetavasti tuleb stuudiosse kogu Oskar Lutsu ärasolgitud kirjandusliku pärandiga kaenla all. Inimesed tahaksid midagi südamlikku ja ilusat, ikkagi veel üks aasta läinud, aga neile itsitavad näkku mingid eakad kukehäälsed koomikud. Ja ei mingit pidulikkust! Hea seegi, et kell 23.50 tuleb ekraanile seekord riigimees ja meil on lootust üle pika aja pääseda aktivisti krimpsus näost ja etteheidetest. Ja tõenäoliselt ei unustata ka hümni, kuigi ei saa pead anda, et seda ei solgita ETV-s ära uute nõtrade sõnadega, nagu tehti ühe tuntuima Alo Mattiiseni ühislauluga, mida tulid mõnitama-jorisema kulunud olemisega ja tühjade südametega igavaimad estraaditaidlejad.
Oli väga raske ja ärev aasta, Eestit survestasid kahelt poolt revanšistlik Venemaa ja peast täiesti põrunud neomarksistlik euroliit, nagu kunagi survestasid Nõukogude Liit ja Hitleri Saksamaa. Aasta jooksul meile valetati, meid aeti omavahel tülli, hirmutati ja sildistati. Meid räsisid koroona, piirangud ja kriis, ka järgmine aasta algab suurema sõja hirmus.
Me vajaksime rohkem tõest informatsiooni ja positiivset suhtumist, aga mitte väikeste agressiivsete huvigruppide spetsiifiliste füsioloogiliste ja vaimsete huvide pealesurumist normaalsetele inimestele ja nende lastele valitsuse ja meedia toel. Kõige vähem on meile vaja täiesti võõraste ja tseremooniatu juurteta mugavusmigrantide huvide eelistamist kõigi Eesti elanike huvidele, mis on nõukogude okupatsioonipraktika kordamine väärastunud kujul. Need, kes lubavad meie kodu võõraste kultuuride sõjakatele ränduritele, on väiksed reeturlikud merkeliidid, kellel ei tohiks olla kohta Eesti võimus, riiklikes struktuurides ja ülikoolides.
Kõik, kes on Eesti lõhestamise ja mahaparseldamisega leppinud ja käega löönud, ei saa saabuval aastal veel midagi päris põhjapanevalt parandada, sest meil ei toimu 2022. aastal mingeid valimisi ja oma hääled oleme me juba delegeerinud nendele, kes meie koduga selliseid asju korraldavad. Aga ühtteist saame me ikka teha: mitte anda andeks pedofiile poputavale võimule, mitte toetada omast taskust meid põlgavat meediat, mitte lasta ennast ajada vihale omade vastu, mitte leppida tolle ülbusega, millega meisse jätkuvalt suhtutakse, mitte uskuda ilmselgeid valesid ja propagandat.
Ja põhiline on muuta juba ükskord oma haugimälu inimmäluks.