Pildil: poliitterapeudi parimad abilised – stetoskoop ja käerauad (Sydney DeBear, Obamacare Vistage Research Center)

Naer tervendab, seda ütleb teile iga poliitiliselt kallutamata ja emotsionaalselt mitteülesköetud perearst. Kui teil muidugi õnnestub tema jutule saada. Ja kui ta ei taha teid Karmen Jolleri eeskujul röntgeni asemel vangi saata, kirjutab Ivan Makarov.

„Kuidas on, papi, kas teie linnas pruute on?“ küsis noormees. Kojamees ei imestanud põrmugi. „Mõnele on mära ka pruut,“ vastas ta. Ilf ja Petrov, „12 tooli“

Iga kord, kui ma viskan pilgu oma kodu raamaturiiulitele, mõtlen ka sellele, et peaaegu kõik need venelastest, eestlastest, sakslastest, prantslastest, brittidest jne kirjandusklassikute teosed võivad mingil hetkel saada illegaalseks, kuna praktiliselt igas raamatus on rassistlikke, meesšovinistlikke, homofoobseid ja muid sallimatuid sõnu ja episoode.

Näiteks nõukogude huumoriklassika „12 tooli“ kojamehe ja Benderi pruutidele pühendatud lühidialoogi peale võib vabalt solvuda Ringvaade. Raamatukogude suurpuhastus „koloniaalsest pärandist“ on käimas Suurbritannias, maailmakuulsad teosed kõrvaldatakse, tsenseeritakse ja parandatakse, ning selle teostajatel on kasutada Lenini loodud heaoluriigi hindamatu kogemus.

Iroonia seisneb selles, et „kurjuse impeeriumist“ ehk Venemaast on selles mõttes kujunemas vaba sõna ja (aja)kirjanduse oaas, kuhu õnneks ei lasta ei raamatute ega inimeste pilastajaid. Seal ei kuulata üldse naeruväärseid sanktsioonikesi kehtestanud euroliidu häält, kes on gaasi eest ammu maha müünud Gruusia ja Ukraina anastatud maad koos kõigi Venemaa enda rõhutud väikerahvaste, homoseksuaalide ja pseudoliberaalidega. Ja kogu salliv Eesti võis 25. oktoobri hommikul vaadata meie kaabellevi paketti selle kohustusliku osana kuuluva Venemaa „sanktsioonialuse“ telekanali pakutud vana hea „Tapva jõu“ seeriaid, kus Peterburi naisettekandja karjub teda jõhkralt käperdama hakanud mustanahalisele restoranikülastajale „lase lahti, ahv!“, vene rassistlikud turvamehed kaua ja mõnuga klohmivad vaese aafriklase vaeseomaks ja löövad tal silma siniseks, kuigi sinakat tema näolt on loomulikel põhjustel raske märgata, ja miilitsajaoskonna suur ülem loeb ette protokolli, olles veel sarkastilinegi: „Siin on kirjutatud, et tumedanahaline… Neeger või?“ – ning nii võmmide kui ka bandiitide pealikud rõhutavad erilise mõnuga, et peksa sai just Kameruni saatkonna töötaja.

Ei, vene riigis pole lähima poole sajandi jooksul küll oodata tolerantsust, samasooliste riigieelarvest rahastamist ega kosutavat põgenikevoogu, mul on venelastest lausa kahju. Muide, pärast ülalmainitud seeriat suundusid Neevalinna pätid ja neid jälitanud mendid Tallinnasse, kus vene bandiitide pealik ilkus temale antud EV kodaniku võltspassi kirjutatud tema arvates nõmeda eesti nime üle ja loobus restoranis ülbelt talle pakutud mulgikapsa söömisest, Venemaalt tulnud võmmid aga jõid avalikus kohas Vana Tallinnat ja jäid oma Eesti kolleegidele vahele, nimetades eestlasi tähendusrikkalt kaasmaalasteks. Järgmisel päeval juba Cannes’i filmifestivalil sõimasid vene gängsterid „prantsuse pedet“ ja Venemaa miilitsaülem kägistas ja tuuseldas üheks teiseks araablasest suliks peetud Iraani režissööri. Aga mida pole jätkuvalt näha, need on meie võrdsuslaste, LGBT ja muude roheliste meeleavaldused meie kaabellevi firmade ees. 

Kuidas siis nii – me oleme ju nõnda peenetundelised! Meil on nii intelligentne ja salliv ajakirjandus! Veenduge ise: 27. oktoobri EPL „Krister Paris: oravad ja sotsid, et see poliittehnoloogia teil kurku jääks“ või näiteks 26. oktoobri EPL „Päeva teema – Vahur Koorits: kevadine referendum annab rahvale võimaluse valitsusele molli anda.“ Kui tegemist on näiteks Marju Lauristini õpilasega, siis selles, et professoril oli võimalus kasvatada selliseid „reportereid“, keegi ei kahtle, aga missugune oli selle ajakirjandusliku roima motiiv? Milline on tohutute võimalustega eesti haritlaste motiiv, kui nad valmistavad ette nõnda räuskavat kaadrit, kusjuures mitte ainult ajakirjanduse tarvis? Kelle leksikon on üks lõputu „molli andmine“ ja „kurku jäämine“? Ja kes on millegipärast veendunud, et Eesti rahvas on mingi „noa ja kahvlita“ sööv vägivaldne molliandjate jõuk? 

Kunagi suutsid tuntud valmimeistrid keerata oma rafineeritud sõna abil ümber sõrme oma aja türanne. Eesti jaoks on praegu eriti tähelepanuväärne see, et väidetavasti tapsid Aisopose justnimelt Delfi elanikud. Ivan Krõlovil läks paremini ja ta oli elu lõpusirgel hästi tasustatud tsaari soosik ning suri ise mõningate andmete kohaselt ülesöömisest saadud songa kätte. Olgu see ühtlasi hoiatuseks meiegi ülemakstud ametnikkonnale.

Kuna valmides naeruvääristati ühiskonna pahesid ja inimeste rumalust selliste võtetega, et autoreid oleks keeruline vahele võtta, siis on täiesti võimalik, et meil euroliiduski selle uute õilsate „vihakõnevastaste“ seadustega läheb varsti vaja niivõrd salliva võimu kritiseerimiseks salakeelt, et autorit ei saaks tema vaba sõna eest kohtulikult karistada. Nii et proovigem meiegi kätt…   

Karlile tehti üldanesteesia. Ta vaibus aeglaselt ja tema rahutult vilanud niigi ugrilised silmad ahenesid lausa idamaiselt ja siis sulgusid päriselt, näolihased lõdvenesid ning ilme muutus rahulikuks ja samas ka veidi üleolevaks – vaid vaevumärgatavalt kergitatud kulmud reetsid teda enne uinumist vaevanud küsimust: kas see jaheda lainena embav rahu on ajalik või igavene?

Kirurg ei viivitanud enam hetkegi, sest teda oli oodanud soe veganlik toit ja erakonna volikogukate erakorraline koosolek. Ta tegi ühe sujuva kiire liigutusega Karli rinnus umbes 30-sentimeetri pikkuse lõike, lõigates südame paljastamiseks läbi kogu Karli rindkere. Südame-kopsu ümbersõitmismasin viis vere südamest eemale, et arst saaks opereerida. Medõde ulatas kirurgile uue ülipeene nanoskalpelli. Kirurg liigutas selle tera sujuvalt Karli südame poole, nagu liugleks noor sile nastik mööda õhtuse rabajärve niklitud pinda. „Vaene mees,“ mõtles arst, „nii jõuline ja enesekindel, aga nüüd on ta siin minu ees röötsakil, nagu alandlik Iisak oma armastava isa Aabrahami noa all. Ilmselt tasutaksegi siin ilmas kõigile nende teenete järgi. Isegi naljakas, et tuli meelde just too stseen piibliraamatust… See Karl on ju ise ka padukristlane ja…“ Kirurgi keskendunud ilme veidi muutus, tema hoolitsetud nahaga laupa jagas peaaegu kaheks sinna järsku tekkinud vertikaalne murekorts ja pähe tuli kutsumata pagulasena kiuslik mõte: „Nüüd lebab ta siin, oodates minu armulist sekkumist, aga just temasuguste pärast on loodud lastekaitse, naiste varjupaigad, ohvriabi…“.

Operatsioonil assisteeriv medõde vaatas küsivalt otsustava sisselõikega viivitava kirurgi poole ja tema sinakashallides silmades ülalpool vikerkaarevärvilist kirurgilist maski hakkas tekkima kauge tumeda pilvekesena mingi seletamatu ärevus. Kirurgi käsi oleks nagu tema salatud emotsioonide helipuldi digiväljund: skalpell tardus õhus ja selle käepideme ümber põimunud kinnastes näpud nagu reedaksid oma tavasilma jaoks nähtamatu värinaga arsti hinges just sel hetkel küpsenud vastuolu. „Just Karli suguste pärast reageerivad politsei, kiirabi ja päästjad väljakutsetele. Päriselus mõistetakse temasuguseid vanglasse…“ vilksatas kirurgi peas. Tema raskest ja vastutusrikkast tööst kurnatud närvisüsteem ja seni ikka veel selge mõistus astusid omavahel halastamatusse võitlusesse, pähe tungisid mingid inimkonna teineteist välistavad standardid, nagu Hippokratese vanne versus silm silma, hammas hamba vastu ja Juudit Holofernese voodis. Kirurgi laubal paisus veresoon, mis aina tuikles heledate higipisarate all. Ta mõtles jälle varjupaikades nutvate laste ja naiste peale, siis otsustavalt raputas pead: ei, sel pole hetkel tähtsust, ja see Karl ei ole ju ise mitte kedagi otseselt haavanud. Minu ees ei ole mitte ideoloogia, vaid abivajaja vastik tundetu ja kaitsetu keha… Kirurg võttis end kokku, sirutas otsustavalt ette steriliseerivas valguses välgatanud skalpelli kindlalt hoidva käe, ja just sellel hetkel puutus üks tema aju sajast miljardist ülekoormatud närvirakust sünapsises tavapäratult kohmakalt kokku teisega ning nad vahetasid mitte päris veatult oma neurotrasmitterrid. 

Kirurg võpatas ja skalpell läbistas Karli südame parema vatsakese…

See kõik pole mitte mingi ulmejutt, vaid üks täiesti võimalik lähituleviku stsenaarium. Siis, kui Eesti riigipea ütles umbes saja tuhande oma alama kohta, et vihkab neid, oli see kõigest siiras vabatahtlik ülestunnistus, sest sellise mandaadiga poliitik võib kõigest rikkuda oma riigi mainet ja pingestada suhteid ka oma alamate vahel, mis ei ohusta ju otseselt inimeste elusid. Nii et vihaku terviseks, see tunne on tõenäoliselt vastastikune. Kui aga tegevarst hakkab eksalteeritult arendama sama teemat, siis on see kõhedusttekitav. Sest arsti käes on digiretsept, süstal ja inimelud. Ta võib olla mõne erakonna liige, tuntud poliitiku ihuarst, toetada teatud maailmavaadet, vaielda poliitilistel teemadel – tal on selleks õigus, nagu ka igal teisel kodanikul. Kuid kui ta hakkab viljelema kirglikku vihakõnet konkreetsete maailmavaateliste oponentide aadressil, siis ei ole see üldse kena, kuna õõnestab ka kõigi teiste arstide usaldusväärsust. Inimene tuleb arsti juurde oma häda ja valuga ning ei peaks sealjuures muretsema selle pärast, et arst võib lausa vaenata patsiendi poliitilist orientatsiooni. Seetõttu peaksid arstid küll hoiduma võitlevast politikaanlusest ja pööraseks muutuvas propagandas osalemisest. 

Kui Karmen Joller süüdistab üht valitsusse kuuluvat erakonda selles, et antud partei tegevuse tõttu sooritavad inimesed enesetappe, siis on see šokeeriv. Kas paljude Eesti elanike silmis üks turvalisuse ja tasakaalu sümboleid ehk perearst peaks esinema niivõrd raevukate avaldustega? Kas see arst ise on püüdnud rahulikult kalkuleerida, kui paljude inimeste depressiooni võis ta oma avaldusega süvendada ja mitu uut „sisepagulast“ tuleb seetõttu turvakodudesse? Kui palju uusi tülisid sünnib tänu jätkuvale ühiskonna lõhestamisele, nüüd ka ühe tuntuima meediku abil? Arstide endi psüühiline seisund ja sellest johtuvalt ka võimalik (valikuline) suhtumine patsientidesse on vähe uuritud ala, aga sugugi mitte olematu probleem.

Tšehhi arstide palat viis koostöös Karlova ülikooli arstiteaduskonnaga 2013. aastal läbi esimese suure uuringu arstide emotsionaalse kurnatuse sündroomi levikuulatuse tuvastamiseks, milles osales 15 tuhat selle riigi kõigi regioonide arste. Selgus, et „kolmandik arste vihkavad oma patsiente“, kirjutas idnes.cz. Mõelge: viis tuhat arsti vihkavaid oma patsiente! Uuring pälvis ka Euroopa Liidu juhtstruktuuride kõrgendatud tähelepanu, esimesena sattus paanikasse Belgia, EL nõudis meetmete rakendamist patsientide huvide kaitsmiseks. 

Karmen Joller on meie meediatäht, seda kindlasti ka oma tubli töö pärast, aga ta pole ju Eestis ainuke hea, pädev ja sõnaosav perearst. Kuid teiste tema kolleegide käest, kellel oleks samuti palju tarka öelda, midagi ei pärita ja neid ei eksponeerita, sest justnimelt Joller on meie staararst ja üks peaaegu kohustuslikke meedianägusid. Pole midagi halba selles, et tema tähelennus on oma osa ka efektsel nimel ja välimusel, sest kui juba ilu päästab terve maailma, nii päästab ta sealhulgas ka patsiente. Kuid kui staarpoliitikud, näitlejad, sportlased ja lauljad võivad lubada endale kõlavaid emotsionaalseid avaldusi, siis arstid ja näiteks ka õpetajad peaksid olema selles osas palju reserveeritumad. Või siis tulebki siirduda meelelahutusärisse, poliitikasse või mõlemasse korraga. 

Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Karmen Joller võiks aga oma seisuse ja mõjukuse tõttu tegeleda eeskätt sellega, mis on seotud perearstidest sõltuvate tuhandete inimeste mõnede täiesti mõistusevastaste probleemidega. Kas see, et meil on ikka väga raske saada perearsti ja eriarstide vastuvõtule, võis lõppeda mõne heitunud patsiendi enesetapu või õigeaegselt avastamata haiguse arenemisega pöördumatu staadiumini? See ei ole küll välistatud, kuid sellise spekulatsiooni väljakäimine ei oleks ju kena, nii et siin ärgu olgu Karmen Jolleri enda avaldus mitte kellelegi eeskujuks.

Igal meie perearstil on tuhandeid patsiente, keda kõiki ei ole nende tohutu hulga tõttu puhtfüüsiliselt võimalik teenindada (nii põhjalikult), nagu oleks tegelikult vaja ja mida nõuaks selle teenuse eripära. Jutt on ju reaalsete inimeste eludest. Meil on kümneid tuhandeid igasuguse ravikindlustuseta pereemasid, keda üldse ei oodata perearstide keskustes. Diagnoose ka tervisekindlustusega patsientidele pannakse nüüd ka kaugmeetodil. Meil on sel äreval sügisel praktiliselt võimatu vaktsineerida end gripi vastu, ei apteekides ega perearsti juures. Miks ei tõstnud Karmen Joller oma häält nendel teemadel? Ega ometi sellepärast, et perearstinduse ja vaktsineerimise vallas tekkinud ebanormaalse olukorra eest vastutavad hoopis tema poolt rohkem soositud erakondade poliitikud ja nende ning eelmiste koalitsioonide poolt määratud ametnikud? 

Meie närviline aeg on tekitanud paljudes kaaskodanikes tungi väljendada meedias oma arvamust ründavalt. Sõna on vaba – sõltub muidugi sellest, kelle sõna ja missuguse ajakirjandusmaja vahendusel. Kahjuks on analüüsivad ja inimlikud tekstid asendunud petitsioonide, loosungite, süüdistuste, ultimaatumite ja spekulatsioonidega, kui reageeritakse momentaanselt, kiirustades, tihtipeale läbimõtlematult ja sageli ka mingist kambavaimust lähtudes: nädal aega jutti „antakse molli“ järjekordsele ohvrile. 

Vihaseid deklaratsioone ei saa leevendada ka ametnike igavad üldsõnalised selgitused, mida tavaline inimene ei suuda lõpuni lugedagi, ega lustratsioonist veel suuremagi jultumuse pagasiga pääsenud endistest juhtkommunistidest ja kagebeelastest arvamusliidrite silmakirjalikud manitsused. Soliidne ajakirjandus oleks nagu varjusurmas, sest peavoolumeedia pinda on hõivanud skandaalid, vastandamine, ässitamine ja sotsiaalmeediale omane lahmiv stiil. Hullemgi veel: ajalehed ja suured meediaportaalid toituvadki aina sagedamini sotsiaalmeediast võetud skandaalitsevate konfliktsete postituste reprodutseerimisest. Need maailmad ei tohiks sellises proportsioonis küll kattuda, aga sellest on nüüd saamas lausa rutiin: pole ju vaja maksta, vastutada ega ajakirjanduslikku tööd teha.

Tihtipeale esinevad oma arvamuste ja veendumustega inimesed, kellel puudub nii esimene kui ka teine. Kui Janek Mäggi sai mõni aasta tagasi ootamatult ettepaneku saada ministriks, küsis Margus Saar temalt AK otse-eetris: kas koos ametikoha ja palgaga tulebki uus maailmavaade? Loomulikult ei kohkunud professionaalne suhtekorraldaja hetkekski. Tühipaljas sõnaosavus on jälle saanud väärtuseks omaette, nagu Suure Kombinaatori (Ostap Benderi) ajal: tüüp võis etendada Rabindranath Tagore lemmikust india joogi, male suurmeistrit, maalikunstnikku, gigolot, tuletõrjeinspektorit, sõjakat ateisti, autosportlast jpt. 

Nüüd tuli Janek Mäggi lagedale väidetega, et „…abielu kui institutsioon on surnud. See on kasutu ja on kolinud ajaloo prügikasti, kui ahistav piirand elada nii, nagu inimene päriselt tahab. Kaasaegne inimene… seksib, kellega tahab ja millal tahab.“ (EPL 25. oktoober 2020) Ootamatu avaldus, sest alles oli see lõbus inimene pereisa musternäide: „Ma arvan, et peredes, kus on kaks või neli last, on tasakaalu leidmine kiirem, kui nendes, kus on kolm. Nagu meil.“ (Pere ja kodu, august 2016). Ja 2019. aasta oktoobris ilmutas Kroonika suure intervjuu „Janek Mäggi avaldab pikaaegse abielu saladuse“.

Ausalt öeldes ei huvita mind isegi selle niivõrd laheda jutuga inimese pereasjad ja „pikaaegne abielu“, mis on võib-olla tõesti „kolinud ajaloo prügikasti“. Õnneks ütles veel kuulsamgi meelelahutaja nimega Johnny Depp, kes pole kaugeltki mitte munk, sellised sõnad, nagu „Pere – see on maailma kõige tähtsam asi. Kui teil pole peret, siis pole teil mitte kui midagi.“

Aga üht asja tuleks küll täpsustada: normaalne ja hea kaasaegne inimene siiski ei seksi „kellega tahab ja millal tahab“. Lõpetagu sellised väited kohe ära, sest Eestis on vägistamine ikka veel kuritegu, ja selleks, et seksida, kellega tahad, peab seda tahtma ka see, kellega seksida tahetakse. Rootsis on juba natuke teisiti, aga meil on õnneks veel parasjagu arenguruumi. Ka pedofiilia on meil ikka veel põlu all, tahtku „inimene“ kui palju tahes. Isegi intsest ei ole tervitatav, kuigi enam ei võigi kindel olla, et see ei saa ükskord uueks normaalsuseks, nagu ka härra Mäggi ennustatud igas tuleviku supermarketis müüdav sperma: „paki peal on nahavärvi, rassi ja muude tunnusviidetega joonistatud reklaam, milline doonor üldjoontes oli.“

Ah et pahad valged naised saaksid ka tulevikus rassistlikult vältida pakile joonistatud tumedanahaliste viljastavat toodangut?! Lugupeetud Janek Mäggi, isegi Teie ei peaks ajama oma valgest näost sisse purkide viisi „rassi tunnustusviidetega“ Uncle Ben’si, mis on pealegi just sellisel rassi tuvastaval kujul nüüd ära keelatud. Toituge tervislikult, siis on korras nii mao- kui ka ajutegevus.

Tegelikult on praegust ränka poliitilist kriisi soodustanud mingil määral ka see, et meie mornil võimumäel ehk Olümposel ei leidu enam niivõrd lahedaid mäggilasi. 

Naer tervendab, seda ütleb teile iga poliitiliselt kallutamata ja emotsionaalselt mitteülesköetud perearst. Kui teil muidugi õnnestub tema jutule saada. No et üldse jutule saada! 

Ja kui ta ei taha teid röntgeni asemel vangi saata.