President Kersti Kaljulaid, Pariisis. Foto: Scanpix

Märkimisväärne on see, et kõik presidenti kuidagi riivanud avaliku elu tegelased ja ajakirjanikud kaovad mõne aja pärast peavoolumeediast jäljetult. See on ülimalt tähelepanuväärne fakt riigi jaoks, kus on saadaval särgid kirjaga „sõna on vaba“, leiab kolumnist Ivan Makarov.

Eestis ei sallita prohveteid. Hannes Võrno, võrreldes veel kolm aastat tagasi presidenti riietuse pärast Orissaare seenelisega, lõi sellega laineid, kadus seejärel „suurte teleekraanide“ pealt, taandudes munitsipaaltelevisiooni, mis pandi mõne aja pärast kinni. Nii et presidentki oli prohvetlik, öeldes „solvaja“ kohta „mis ta nimi nüüd oligi“. Võrno ongi nüüdseks areenilt kadunud, nagu vits vette.

Märkimisväärne on see, et kõik EV presidenti kuidagi riivanud avaliku elu tegelased ja ajakirjanikud kaovad mõne aja pärast peavoolumeediast jäljetult, nagu Charlie Hebdo ajakirjanikud maisest elust. See on ülimalt tähelepanuväärne fakt riigi jaoks, kus on saadaval särgid kirjaga „sõna on vaba“.

„Taevas halasta, millise pugejalikkusega asus sülekoerte armee praktiliselt iga puu all klähvima ning unustas seejuures isegi omaenese aastatepikkuse mantra, et olen lõppude lõpuks erialalt moekunstnik ja jäägu ma oma liistude juurde“, kirjutas Võrno 22. detsembril 2017. aastal oma blogis. 

Kersti Kaljulaid vääriks kahtlemata kohta riigikogu opositsioonis, kelle eeskõneleja ta ju sisuliselt on, kuid parlamendiga on see häda, et sinna tuleks ju osutuda valituks.

President haaras tollal Anu Saagimist kui õlekõrrest ja hea maitse musternäidisest, aga Hannes Võrno prohvetlikkus seisnebki selles, et esiteks pööras ta tähelepanu riigipea lohakale riietamisstiilile – ja paari aasta pärast ilmutigi juba särgiväel parlamenti. Teiseks aimas mees ette arengut Orissaare seenelisest Marjamaa talu marjuliseks. Nüüd kasutataksegi Eesti Vabariigi valitsusele vastutöötamiseks koriluse vormi.

Kersti Kaljulaid vääriks kahtlemata kohta riigikogu opositsioonis, kelle eeskõneleja ta ju sisuliselt on, kuid parlamendiga on see häda, et sinna tuleks ju osutuda valituks. Teisiti sinna tööle ei saagi ja sisse pääseb vaid korraks, et stseene korraldada, sest kui sa esindad rahvast, siis pead temalt ikkagi selleks tööks luba küsima ja hääli saama. Teistmoodi pääseb näiteks Kadriorgu, kusjuures otse üleliidulisest kontrollikojast, selle rahapajast veel aastaid sadu tuhandeid järelnoppides, nagu maasikaid.

Kui sõltumatu on audiitorist riigipea, kes saab välisaudiitorite käest tunduvalt suuremat palka? Keeldun siin tõmbamast paralleele topeltagendiga luures, sest seda võidakse tõlgendada vihjena presidendi abikaasa elukutsele.

„Sülekoerte armee“ on niivõrd ehe ja tugev kujund, et selle sõdalastel jääb üle vaid suurest häbist ära surra või siis tõsta veelgi lärmakuse astet. Kui riigis peetakse sülekoeraks olekut auastmeks, siis häbisse ei sure keegi.

On avalik saladus, et meie peavoolumeedia kolmes tugivaalas reguleerivad „arvamusklähvimise“ sisu vastavalt paadunud sotsialist, Eesti 200 liige ja punkareid KGB kongis ahistanud tüüp. Kaugemale ühe Euroopa riigi arvamusvabadus areneda ei saagi, sest Venemaa või Põhja-Korea koosseisu meie mittesuitsiidsed liberaalid astuda siiski ei sooviks.

„Sülekoerte armee“ on niivõrd ehe ja tugev kujund, et selle sõdalastel jääb üle vaid suurest häbist ära surra või siis tõsta veelgi lärmakuse astet.

Isegi sotsiaalmeedias eraviisiliselt esinedes võib Alari Kivisaare kombel sattuda pahameele rahe ja surve alla: BLM ehk Black Lives Matter eestikeelne kogukond nõuab ju raadiomehe vallandamist ja tema raadiojaama aadressile laekuvad vihased kirjad.

20. juunil peaks aga Tallinnas Vabaduse väljakul toimuma suur koroonaviiruse tõkestamise reegleid eirav BLM-i meeleavaldus [Sündmuse korraldajad on siiski teatanud, et see jääb ära – toim.]. Eestlastel pole kunagi olnud Aafrikas kolooniaid ja sealt ei toodud siia orje, aga näe – EV kodanikul Kivisaarel ei tohi oma kodus olla oma arvamust USA sündmuste kohta, samas kui selle asja teine käsitus pannakse meie riigi peaväljakul suure kella külge.

See meenutab mõnevõrra Nõukogude Liidu tehastes ja organisatsioonides „imperialistliku USA“ radikaalse kommunisti ja rassiaktivisti kaitseks aastaid toimunud kampaaniaid ja miitinguid „Käed eemale Angela Davisest!“ 

Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liige Peeter Espak tõdeb, et Eesti meediaväljaanded vahendavad USA rahutuste puhul põhiliselt vaid ühe partei ehk demokraatide seisukohti ja uudiseid. Samas kui igasugune kahtlemine poodide röövimise ja suvaliste inimeste läbipeksmise ning rüüstamist takistada üritanud mustanahalise politseiniku David Dorni tapmise otstarbekuses muutub meil Eestis aina põlastusväärsemaks, peksab ajudele peale voolav meedia ja mõni selle väljaanne ühte väravasse andunult oma muhklikku roosat palli.

Kui vaadata EPL-i seisukohalt vastuvõetavaid ja seega ka avaldatavaid selleteemalisi arvamuslugusid, siis sellist üksmeelt ja kindla liini jälgimist võis täheldada vaid N. Liidu parteiajakirjanduses (teist tollal ei olnudki). Võtkem järjest: „Aro Velmet: nii lähebki, kui suunata granaadiheitjad inimeste vastu. Mustanahaliste militariseeritud ohjeldamisest on kujunenud Ameerikas mürgine kokteil“. Või „Kadri Nikopensius: miks tahavad paremäärmuslased, et sa ei protestiks? Protesteerimine ja tänavarahutused võivad tunduda eriolukorra ja tapetud George Floyd’i varjus vastutustundetu ja sihitu tegevusena. Tegelikkuses on selle kriitika taga valge privilegeeritud inimese idee sellest, et protest, ükskõik missuguses vormis, on mitteaktsepteeritav.“

Nikopensius on nimelt „priviligeeritud valgest inimesest“ Delfi TV monteerija. Kuid üks teine temast sugugi mitte vähem mainekas sama pahelise nahavärviga naine, raadiojaama Ehho Moskvõ ja ajalehe Novaja Gazeta vaatleja Julia Latõnina, keda on tema liberaalsete vaadete pärast pidevalt ähvardatud  ja rünnatud füüsiliselt teda ennast, tema maja, süüdatud tema auto, ning kes oli sunnitud vahepeal pagema Venemaalt, et mitte putinlaste käe läbi surma saada, kirjutas 3. juunil Venemaa suurimas opositsioonilehes: „Naeruväärne ja häbiväärne on käsitleda USA-s toimuvaid pogromme „mässuna süsteemi vastu“. Latõnina märgib, et kui iga poeröövimise akt, olgu see New Yorgis, Donetskis või pronksiööde Tallinnas, „täidab kõrge kodaniku ja moraalse sisuga, on eriti mõnus röövida“.

Julia tuletab meelde, et Maidan toimus Kiievis mitu kuud, barrikaadid olid püstitatud ja autokummid põlesid ülikallite luksuskaupadega poodide suurte vitriinide vastas, kuid mitte ühtki poodi ei röövitud. „Bostoni teejoomise“ käigus viskasid Ameerika patrioodid merre 342 kasti teega, ja mitte kellelegi mässajatest ei tulnud pähe tassida need kastid endale koju.

„Kas tohib küsida, milleks rööviti Ameerikas sünagooge ja koššer-kauplusi? Kas siis juudid tapsid Floydi? Hiljuti raius mustanahaline antisemiit otse sünagoogis matšeetega surnuks 72-aastase rabi. Mis te arvate, miks juudid ei läinud selle eest rüüstama Harlemit,“ küsib Latõnina. Eestis ta oma retoorilistele küsimustele vastust ei saaks ja targa inimesena ei loodakski saada.

EPL-i 3. juuni juhtkirjas võrreldakse praegu USA-s toimuvat Martin Luther Kingi 1968. aastal toimunud mõrva tagajärgedega. Ulatuse ja purustuste poolest on paralleel kohane, kuid panna sisuliselt ühele pulgale King ja Floyd… Samas juhtkirjas tõmmatakse paralleel veel ka Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonpärija Franz Ferdinandi tapmisega Sarajevos 1914. aasta juunis, mis provotseeris Esimese maailmasõja. Kas siis Gaius Julius Caesari või Abraham Lincolni mõrvadega ei andnudki kuidagi siduda?

Floydi hukkumine on tragöödia, inimese elu on püha ja mees lunastas oma kuriteod, istudes nende eest vanglas viis korda. Kuid ärgem siiski kiirustagem tema kanoniseerimisega. Vara veel. 

Piinlik, et USA kõigi rasside inimeste ühist tragöödiat juba kasutatakse ära Eesti sisepoliitikas. Kindlasti kibeleksid mõned meie avaliku elu tegelased 20. juunil plaanitud meeleavaldusele. Ärgu siis unustagu, et nad ise kuuluvad meil Eestiski paljukirutud „valgete priviligeeritud inimeste“ hulka. Ja ärgu võõbaku end sinna minnes liiga palju, sest sellest võidakse valesti aru saada. 

Kui nii edasi läheb, siis ka Hannes Võrnot võidakse tema make up’i eest kuulsas Kreisiraadio klipis veel liistule tõmmata, sest sellised inimsusevastased teod ei aegu, neid ei anta American Ballet Theater’i priima Misty Copelandi poolt andeks ka Moskva Suure teatri etenduses Bajadeer esinevatele noortest baleriinidest kolleegidele, kes olid sunnitud sulgema oma internetikontod vallapäästetud solvangute ja ähvarduste tagajärjel.

Seepärast hoidku  madalat profiili ja rõõmustagu, kui tema kohta öeldakse „mis ta nimi nüüd oligi“.